Arvustus. Lasnamäe elu pärast elamunälja kustutamist ({{commentsTotal}})

Tallinn
Tallinn Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus raamat

Jaak Urmet

"Linn linnas. Minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980–2001"

J&U

Jaak Urmet on seekord kirjutanud oma noorpõlvemaast Lasnamäest. Nagu pealkirigi ütleb, elas autor selles huvitavas piirkonnas aastatel 1980–2001. Kuna see piirkond on ikka olnud eesti kultuuris sees, kirjanduses juba alates Herbert Salu “Lasnamäe lamburitest” (1978), siis tuleks selle asumi ajalugu veidi lahti rääkida.

Et “ka uue põlvkonna elamunälg tuleks kustutada”, oli kirjas juba Leonid Brežnevi raamatus “Leninlikul kursil” (1975). Kuid sellal käisid juba Lasnamäe lubjakivide uuringud, nähtavasti oldi Eestis Lasnamäe elamurajooni vajadusest aru saadud juba sõltumatult NLKP peasekretärist. Tollal said liidutehased, eeskätt Dvigatel hulgaliselt tähtsaid tellimusi, mille täitmise jaoks kutsuti kohale võõrtööjõudu mujalt Nõukogude Liidust. Kuid liidutehaste juhtide Jarovoi ja Šepelevitši järel lahkusid siit kuni 35–40 000 uustulnukat ning hiljem veel viisteist tuhat lootusetut.

Urmet jutustab, et tema Lasnamäe staaž algas 1980. aastal. Tema korter asus Koorti 11 majas, seega praeguses Liikuri elamurajoonis. Siis oli korter Lasnamäel prestiižne ja seda ei saadud ilma sotsiaalsete teenete, asjaajamise või tutvuseta majavalitsuses või täitevkomitees, nagu Jaak Urmet ka teose algul märgib. Siinkirjutaja Lasnamäe-staaž algas 1979, läksin peagi III klassi maailma suurimaks eestikeelseks koolis nimetatavas Tallinna 13. Keskkoolis. (Kuna 1979. aastal seda kooli veel valmis ehitatud poldud, tuli mul teine klass veeta kohaliku vene kooli eesti rühmas.) Minu sinnasaabumisel mingit Laagna teed ega täiesti läbitavat kanalit, millest autor jutustab, veel ei olnud. Selle asemel oli põnev ja müstiline Lasnamäe karjäär. Laagna tee anti käiku alles 1995. aastal.

See raamat pole lasnamäelase igapäevaelu analüüs ega asumi vaimu tunnetamine, tegu on Jaak Urmeti isiklike mälestustega, mis lõpevad 2001. aastaga. Täpselt ja tõetruult on kirjeldatud kauplusi, taarapunktide ja isegi Kotka baari sisemust, viimast mäletan minagi. Teatavas mõttes on Urmeti ja minu Lasnamäe-kogemused nihkes, sest olen seal elanud kuni 1985. aastani, siis 1990. aastast 2016-ni, mõnda aastat vahelt ära jättes. Urmet on väga tublilt meelde jätnud pea kõik, mida ta lapsepõlves nägi, see on nagu kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetuse kultuuriline entsüklopeedia. Lisatud on veel maitsekad värvifotod. Ta kinnitab, et Lasnamäe oli tema tõeline kodu. Kui aga nii, siis jääb veidi puudu lasnamäelase filosoofia kirjeldamisest.

Alates ajast, mil ilmus välja Alo Mattiiseni laul “Peatage Lasnamäe!” (1989), on Lasnamäed järjekindlalt marginaliseeritud venekeelse töölismigrandi ajutise koduna kui otsakuti pandud korruseid, mis moodustavad ülimalt sarnaseid kivimonstrumeid, milles elavad inimesed, kes üksteist ei tunne. Algklassides ei ulatunud meie liikumisteed karjäärist ja I mikrorajoonist kaugemale, kuid mööda kivikraavi jätkusid need Laagna endise talukohani ja 7. klassis Loo teeotsani. Ülejäänud kuues mikrorajoonis me peaaegu ei käinud, sest need olid masendavalt ühetaolised – nagu oleksin mina pisike putukas ja peaksin kaevama käiku läbi homogeense süldikallerdise. Sült on soolane ja ka Lasnamäe on seda: linnaisad töötasid ja sool oli talviti tänavatel, söövitades Kommunaari kingi ja teeninduskombinaadi Välk talvesaapaid. Palju loetleb autor tänavanimesid nagu Partisani, Ümera – vältisin neid alati, sest see oli võõras ja ühetaoline majade mass ja ma ei tahtnudki neil vahet teha. Edgar Savisaar on aga tunnistanud, et temagi elas kord Ümera tänaval ja see lisab paigale värvi.

Urmeti looming on juba loomult nostalgiline ja seetõttu igati vastuvõetav neile, kellele meeldib neist aastaist mõtiskella. Tema “Maaraamat” (2000) ja “Lipamäe” (2001) juhivad kaasamineja lugeja hoopis maale, kus lokkavad viljaväljad ja mürisevad kombainid. Urmet oma terava sulega on suutnud maaelu hoopis põnevamalt arusaadavaks muuta kui linna uusasumi argipäeva. Samalaadsed maalähedased mõtted jõudsid ka minu isa pähe, kes pere teatud hetkedeks maale toimetas. Neist hetkist piisas tunnetamaks oma kodu hoopis maakohas ja mitte Lasnamäel. Nii on minu elu kulgenud just nagu Jaak Urmeti mõte: maale! Sest maa on püha ja puutumatu.

Vahest haruldasimad on autori kirjeldused noorpõlvelektüürist. Ta võiks sellest ülikoolis olmekultuuri ajaloo loengut pidada. Tema mainituist on eriti ahvatlevad doktor Doolittle'i lood ja Olimar Kallase “Proovisõit”. Oli tõesti huvitav limpsida limpsi Sajaanid, süüa kõrvale piparmündiküpsist ja lugeda seepeale ka Rafaello Giovagnoli “Spartacust”. Või minna Lasnamäe poe baari külmal päeval, mil kogu maa leinas lahkunud Brežnevit või Andropovit, tellida inimtühjas keskkonnas rosinakeeksi ja jäätisekokteili. Nüüd, täiskasvanuna, esitan omale küsimuse: miks oli baar tühi? Lasnamäel elasid peaasjalikult venelased, nad ei tulnud kokteili limpsima juhi matusepäeval. Urmet kirjeldab hästi jäätisekokteili “pära”: kui seda kõrrega sonkida, siis läks see lõpuks lurpsides kurgust alla. Põrpiva hääle tekitasid õhumullid põhjas. Ta lisab stseeni manitseva lapsevanema, kes kordab: mitte luristada! Me pole notsude laudas.

Üks mälestus sünnitab teise: meenub makaroniga pihta saamine koolisööklas, kus neljanda klassi õpilased arutasid just lumeinimese ülipõnevat küsimust. See viskas! Ei, see on süüdi! Siin on oht sattuda mälestuste helesinisesse voogu: lõpuks on need siiski Urmeti ja mitte minu mälestused.

Raamatut võiks eriti soovitada neile, kes selle asumi kunagisest igapäevaelust vähe teavad, ja päris noortele. Eriti köidab autori tahe loitsida kadunud maailmad silme ette kõigis nende detailides.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: