Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla ({{commentsTotal}})

Mikko Lagerspetz
Mikko Lagerspetz Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Egert Kamenik

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Teie raamat tundub olevat kasulik ja toetav materjal nii sotsioloogiatudengitele kui humanitaaridele üldiselt. Keda pidasite teose kirjutamisel peamiseks sihtrühmaks?

Sotsioloogia ja teiste sotsiaalteaduste meetodid on üldiselt ühesugused, ainult rõhuasetused erinevad. Olen aga tõesti ka humanitaarteaduste üliõpilasi silmas pidanud. Raamatu lähtepunktiks olid loengud, mille sihtrühmaks olid mitme eriala tudengid. Õpetasin sotsioloogiat Eesti üliõpilastele aastatel 1990-2008, algul Eesti Humanitaarinstituudis (EHI), aga siis ka Tartu Ülikoolis ja lõpuks Tallinna Ülikoolis. EHI väiksus oli üks põhjustest, miks ma tahtsin õpetada viisil, mis ka näiteks kirjandusteadlasi kõnetaks, või oleks neile vähemalt arusaadav.

Minus kasvas ühtlasi veendumus, et sotsioloogia meetodid on põhimõtteliselt samad – tihti lihtsalt teistmoodi süstematiseeritud – mis need, mida kasutavad teised inimtegevust uurivad teadused.

Muidugi on igal uurimisalal ka omad erilised küsimused, mille analüüsimiseks on omaette vahendid, ja neid ei saa see raamat ju detailselt käsitleda. Kuna aga humanitaarteadlased käsitlevad kultuuri muuhulgas ühiskondliku tegevusena, on sellel raamatul kindlasti ka nendele midagi anda. Tahaksin aga julgustada raamatut lugema ka teisi peale üliõpilaste. See ei käsitle ainult sotsiaalteadlaste jaoks vajalikku, vaid aitab üleüldse inimesi kes oma töö või huvide tõttu puutuvad kokku ühiskonna kohta käiva teabega.

Milliseid uurimismeetodeid olete ise enim kasutanud ja mis uurimiskontekstides?

Olen kasutanud enam-vähem kõiki meetodeid, mida raamatus käsitlen. Aga lemmikmeetodiks on mul võib-olla rühmaintervjuu või -diskussioon, mis laseb ühe teemaga kokku puutunud inimesi selle üle vabalt arutleda. Edasise analüüsi jaoks oluliseks ei pruugi seejuures üldse osutuda see, mida uurija esialgu on selleks pidanud, vaid mingi hoopis muu. Ise olen seda meetodit kasutanud nt. kodanikuühiskonna uurimisel.

Milline peaks olema uurimismeetodi valimise protsess? Kuivõrd on sotsioloogias kasutusel ad hoc lähenemine, mis on levinud kultuuri uurimisel?

Uurimuse lähtekohaks ei ole kindlasti meetod, vaid probleem, mida uurida tahetakse. Sellest lähtudes sõnastatakse uurimisküsimused ja hüpoteesid. See metodoloogiline vaade on sotsioloogias laialdast heakskiitu leidnud. Kuigi see tähendab avatust võimalike meetodite valimisel, peab iga valik olema põhjendatud. Kui võti on taskust maha kukkunud, siis võib seda olla mõistlik kõigepealt tänavalambi alt otsida, aga hea on ka mõelda, kuidas ja kuhu ta kukkuda võis.

Teoses avate nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Mis on kummagi lähenemise eelisteks ja puudusteks?

Kvantitatiivset ehk arvutustel põhinevat ja kvalitatiivset ehk muudel argumentidel põhinevat analüüsi on meetodiõpikutes mõnikord vastandatud. Neid on seostatud isegi erinevate teadusfilosoofiliste lähtekohtadega – mis minu arvates eksitab. Tegelikult puudutab kahe uurimisviisi erinevus seda, kuivõrd meid huvitab suure hulga juhtumite omavaheline võrdlus või väiksema hulga juhtumite detailsem analüüs.

Kvantitatiivne analüüs nõuab statistilist käsitlemist, seega tuleb kõiki uuritavaid juhtumeid ka lihtsustada selliselt, et nende omadusi annaks kokku lugeda ja arvutada. Kvalitatiivne analüüs laseb uuritavate juhtumite eripärasid mitmekülgsemalt tunnetada, aga probleemiks võib sel juhul olla nende alusel tehtud järelduste üldistamine. Millal on õigustatud esitada üldisemaid väiteid ühe, kas kvalitatiivse või kvantitatiivse uuringu alusel? Raamat käsitleb ka seda, mitte üldsegi lihtsat küsimust.

Kirjeldate teose sissejuhatuses peamisi sotsiaalteoreetilisi alusprintsiipe ja põhiteoreetikute nagu Weber, Durkheim ja teised, ideid, muuhulgas subjekti ja struktuuri vahekorrast. Kuidas ise indiviidi ja ühiskonna suhet valgustaksite?.

Varem märkisite, et õpik võib olla kasulik ka humanitaaridele. Näiteks mõne kirjaniku loomingut saab ju käsitleda lähtudes tema elukäigust ja tundeelust, aga enamasti seostatakse seda ka kultuuri- ja ühiskonnaelu üldisema seisuga. Mõlemad vaatenurgad on vajalikud ja õigustatud. Nii nagu üksikisiku tegevust ei saa mõista ilma tema keskkonda arvesse võtmata, ei saa ka ühiskonna arenguid mõista ilma et mõtestada, mida need üksikisiku jaoks on tähendanud. Subjekti ja struktuuri vahekord ei ole minu jaoks küsimus sellest, kuidas on, vaid sellest, kuidas vaadata.

Pöörate põgusalt tähelepanu ka sotsioloogiavaldkonna lahendamatutele küsimustele. Milline on teie vaatenurk küsimusele ühiskonna harmoonilisusest või olemuslikust konfliktsusest?

Meie ühiskonnas, nii nagu ta praegu on, leidub konflikte, mis ei kao lihtsalt nendest mööda vaadates. On majanduslike huvide, rahvus- ja poliitilisi vastuolusid, ja nõnda edasi. Kas me võime kujutada ette ühiskonda, kus neid poleks? Arvan, et mõnda nendest oleks võimalik lahendada, aga samas võiksid tekkida teised, see tähendab, et usun, et ilma vastuoludeta ühiskonda olla ei saa. Selle asemel, et loota oma ühiskonnast vastuolusid kaotada, peame rohkem tähelepanu pöörama nendega toimetuleku viiside otsimisele.

Kuidas kirjeldate sotsioloogia positsiooni nüüdisühiskonnas?

Sotsioloogia ja üldisemalt ühiskonna teadusliku uurimise sünd oli tiivustatud mõttest, et see aitaks paremini arendada ühiskonda või riiki, ettevõtteid ja organisatsioone. Küllap oli selle taustal ka üks teie mainitud idee – et ühiskond võiks olla harmooniline või vähemalt konfliktidega toime tulla. Samas näeksin ma selle ”toime tulemise” ühe eeldusena ka olemasolevate vastuolude nähtavaks tegemist ja sõnastamist. Selleks peab ühiskonna uurimine olema ka kriitiline.

Teaduslik ühiskonnakriitika ei saa aga lähtuda pelgalt mõnest poliitilisest doktriinist. Kriitilisuse üks oluline eeldus ongi korralik metodoloogia, mis aitab vaadelda ühiskonda süstemaatiliselt ja pöörata tähelepanu teemadele millest avalik diskussioon mööda vaatab, või mida peetakse enesestmõistetavateks või tabuteemadeks.

Millised tendentsid tänapäeva ühiskonnas on teie kui sotsioloogi seisukohast kõige murettekitavamad? Millised kõige rõõmustavamad?

Praegu tunnetangi mingit järjekordset tabuteemade teket, ühiskonna sulgumist. Selle üheks avaldumisviisiks on, et ühiskonna teaduslikku analüüsi ei võeta kuulda, kui see poliitilistel põhjustel ei meeldi – praegu populaarsust koguv eliidivastasus on ka teaduse ja ekspertiisi vastane.

Suletus vastandub teisele arengusuunale, mis siiski seni on olnud valdav ja mis pärast 1991. aastat on ka Eestit muutnud palju dünaamilisemaks, huvitavamaks ja inimlikumaks. See on avatud, mitmehäälse ja väga mitmesuguseid väärtusi kandva kodanikuühiskonna teke. Küllap on see kaasa toonud ka konflikte, millest ühiskond peab õppima ja millega ta peab toime tulema.

Oma raamatus mainin mitu korda teadusfilosoofi sir Karl Popperit ning tema arusaama teaduslikust uurimisprotsessist ja avatud teadusliku arutelu osast selles. Ma ühinen tema vaatega, et samad põhimõted on demokraatliku ühiskonna aluseks ka üldisemalt. Popperilt pärineb avatud ühiskonna idee, mida George Soros mõned aastakümned tagasi aktiivselt toetama asus. See idee on jätkuvalt aktuaalne.

Toimetaja: Valner Valme



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: