Arvustus. Piirilkõnd SAAL biennaaliga ({{commentsTotal}})

Rima Najdi
Rima Najdi "Think Much. Cry Much." SAAL biennaalil. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

17. rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL biennaal
15.–27. augustini Tallinna teatrites ja linnaruumis

Külalised SAAL biennaalil olid laialt skaalalt: Eestist Liibanonini. Selle aasta biennaalil sai näha nii kõrgetasemelist kaasaegset teatrit oma isiklikkuses ja ühiskonnatundlikkuses kui ka installatiivse iseloomuga osalusteatrit viljelevaid tükke, mis oma nõrga kontseptsiooniga pigem õlgu kehitama panid kui veensid.

Tõenäoliselt sai see vaataja, kel õnnestus kõik festivali lavastused ära näha, endale kätte justkui oskussõnastiku selle kohta, millised teemad meie ühiskonnas valupunktidena tuikavad: tarbimisühiskond, pagulaste teema ja transseksuaalsus on vaid mõned märksõnad.

Nendest, mida mina nägin, särasid kõige eredamalt tähed nimega Vanhee, Lond Malmborg ja Motus.

Sarah Vanhee, belgia etenduskunstnik, pakkus lavastus-installatsiooni, mille keskmes olid asjad, mis ta ühe aasta jooksul elamise käigus ära oleks pidanud viskama. Lavastus algas vaikuses, publik vaatas pealt üksinda laval toimetavat Vanheed, kes käis lava ääres seisvatel kastidel järel, et siis nendesse pakitud prügi lavale tuua ja kindla mustri järgi maha paigutada. Pärast mitut head minutit Vanhee vaikimisi prügi lavale asetamist hakkas publiku silme ees üha kindlamat kuju võtma pilt, mis oleks justkui välja rebitud raamatust, mis seletab lahti kuuekümnendate kunstis sündinud fenomeni teha prügist kunsti.

Aga au Sarah Vanheele, kes peagi rääkima hakates publiku oma looga kaasa viis ning prügile ja taaskasutusele, oi-kui-tuttavaks-saanud teemale, uue tasandi ja väärtuse andis. Iga hoolitsevalt maha asetatud tükk prügi muutus justui mälestuseks, looks ja tükikeseks temast endast. Jäi veel vaid leida vastus küsimusele, kas ja miks see endast maha jätta või kaasa viia.

Vanhee suutis suurepäraselt mängida rütmiga, mängida vaikuse, muusika ja jutuga ning hoida publikut nagu naelutatult tegevuse küljes, mis oma aegluses ja korduvuses peaaegu et hüpnootiliseks muutus.

Itaalia trupi Motus väga isiklik lavastus "MDLSX" on autobigraafiline segu kirjanduslikust rännakust, austusavaldus iseendaks jäämisele ja saamisele, õigusele elada vabana, vaatamata kirjutamata sotsiaalsetele ja ühiskondlikele normidele. Etendaja Silvia Calderoni lõi pahviks oma energiaga, millega ta tervet lavastust, siiralt ja spontaanselt püsti hoidis. Omaette pärl oli ka etendusse valitud muusika, mis täpselt ja tundlikult tabas iga valitud hetke emotsionaalset skaalat. Aga vaat et kõige ilusam selle lavastuse puhul oli see, et ühiskonnas vastuolulisi reaktsioone tekitava teemaga ei tuldud lavale kui sõtta midagi tõestama, vaid vaataja sai osa rahust, milleni Calderoni iseendaga jõudnud on.

Öeldakse, et suurimad sõjad peetakse me sees. Rahuni ei jõua aga igaüks ning see on parim ravim nii publikule kui ühiskonnale.

Nähtud lavastuste eriauhinda värskuse eest vääriks Iggy Lond Malmborg, kelle lavastus "Physics and Phantasma" on suurepärane mäng keelega. Keel kui vahend, mis mängib kujutlusvõime ja -pildiga. Fantaasia kui suhtlusviis. Selles tekstis on becketlikku absurdi ja ionescolikku sürrealistlikku antiteatrit ning samas pulbitseb see elust ja isiklikkusest. Kui lisada veel suurepärane lavakontroll, energia ja jaks poolteist tundi täie rauaga lava täita, tuleb sellest kokkuvõttes üks väga hea lavastus.

Vastukaaluks nn klassikalises vormis lavastustele pakkus SAAL biennaal ka installatiivset osalusteatrit.

Liibanoni lavastaja Tania El Khoury "Gardens Speak" viis vaataja väikesesse keldrisarnasesse ruumi, millesse oli loodud surnuaed haudadega. Publik sai hauale mulla sisse pikali heites osa heli-installatsioonist, kus kõrvaklappidesse räägiti kümne hukkunu, protestijate ja aktivistide, lugusid. Pärast loo kuulamist oli võimalus ka lahkunule kiri kirjutada ning pärast seda ootas vaatajat kauss veega et end mullast puhtaks pesta.

Berliinis resideeruv Liibanoni lavastaja Rima Najdi "Think much. Cry much." oli katsetus panna osaleja läbi elama seda, mida pagulasedki, kui nad piiri ületavad. Tallinna Linnahalli taha oli joonistatud ala, kuhu publik kõrvaklappidesse juhiseid andes kutsuti, kus publik järgnevad poolteist tundi viibis ja juhtnööride järgi liikus.

El Khoury ja Najdi installatiivsed etendusi vaadates tekkis küsimus sotsiaalselt tundlike teemade kunsti vahendiks muutumise kohta. Kas ühiskonna valupunktid on kunstniku jaoks inspiratsiooniallikas, neist oma etenduses rääkides "hoiab kunstnik kätt reaalsuse pulsil"? Kas kunstniku roll (ja õnn) on omada piisavalt tundlikku nina, mis "õige teema" ära tabab? Nende kahe lavastuse parajat kogust naiivsust ja nõrka kontseptsiooni arvesse võttes jääb mulje, et pagulaste ja sõjakoledustes hukkunute teema võib halvemal juhul, ja ideepuuduse käes kannatades, olla hea turundusvahend.

Halva kaasaegse kunsti kohati, kuid mitte täielikult, läbipõetud haigus hakkab teatrisse jõudma: kes parema ideega letti tuleb, on võitja. Veel parem, kui kontseptsiooniga käib kaasas ka vastutuse lükkamine vaatajale, ja veel hiilgavam, kui sinna juurde õnnestub vaatajale külge pookida süütunne, kui ta kunstniku pakutavaga kaasa ei taha minna.

Publiku ühendamine ruumi ja tegevuse kaudu ning sellega teatava rituaalse tasandi andmine ei loo veel kunstiteost. Nii nagu emotsioon ei tähenda sügavamat tunnet. Ideest üksi ei piisa, kunstist teeb kunsti ka vastutus, mille looja võtab.

Ja siit tekib tegelikult veel teinegi küsimus: kas kunsti roll on peegeldada ühiskonna valupunkte ja pakkuda seda, mida ühiskond n-ö ootab? Või pakkuda uut väärtust, käia samm eespool ja üllatada? Kas pakkuda seda hamburgerit, millest tarbija sõltuvuses on, või pakkuda ootamatut gurmee-elamust, millesarnast vaataja oodata poleks osanud? El Khoury ja Najdi etendusi vaadates, nendes osaledes, oli tunne nagu lööks kaasa halvas reality show´s, mis üritab peegeldada seda, mida just professionaalsete ajakirjanike esituses uudistest nähtud sai.

Lõpuks saab jõuda vana tõeni: iga samm, liigutus, sõna tõlgendab meid endid. Nii rääkis iga lavastus, olgu ta ükskõik kui sotsiaalne, lõppude lõpuks kunstnikust endast. Kõik tuleb ringiga inimeseni tagasi. Kunst on isiklik ja kui ta on isiklik, on suurem šanss õnnestumiseks. Hea kunst puudutab ning on enamat (väärt) kui tühipaljas hetkeline emotsioon. Kunst on lugu, on vastutus ja on tunne, mis mällu sööbib ja enam lahti ei lase.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: