Arvustus. Accept teeb seda, mis kõige paremini välja tuleb ({{commentsTotal}})

Accept
Accept Autor/allikas: FB esinduspilt

Uus plaat
Accept
"The Rise of Chaos" (Nuclear Blast)
7/ 10

Kord kuulsin lugu, et Accepti bändimehed, saksa poisid, kirjutasid laulusõnu umbes selle napi sõnavaraga, mis inglise keelest parasjagu pähe turgatas, ja kontrollisid pärast raamatust üle, kas kirjapandul ikka loogikat on. Aeg-ajalt mindi aga vinge kõlaga riimide peale nii ekstaasi, et unustati sõnaraamat lahti lüüa – seepärast ongi 1981. aasta "Breakeris" täiesti kontekstita salm sõnadega "icicle brains, bicycle chains" (jääpurikaajud, jalgrattaketid).

Kas sel lool mingit tõepõhja on, on ooper omaette, aga toonast olustikku kirjeldab see hästi. Udo Dirkschneideri kriiskav vokaal, andekad kitarripartiid, lihtsad refräänid, bändimeeste lollid soengud – ühesõnaga toores ja jõuline hevi, seda Accept ju tähendaski. Tuleval aastal viiekümnendat juubelit tähistav saksa hevibänd haaras 80ndatel härjal sarvist ja teenis briti metali uue tulemise saatel välja ülemaailmse kuulsuse. Ülejäänu on ajalugu.

Kerime oma kolmkümmend aastat edasi. Dirkschneider, Accepti kunagine firmamärk, on ülejäänud meestega riius ja teeb edukat soolokarjääri, tema kohta täidab ameeriklane Mark Tornillo. Mitte et kahe laulja vahel tegelikult mingit võrdlust oleks – Tornillo on lihtsalt sümpaatne mees, kes laval asja ära ajab, mitte bändi juhtfiguur ega eriliselt andekas vokalist. Kaks põhimeest ansambli kuldajastust, kitarrist Wolf Hoffmann ja bassist Peter Baltes, on aga endiselt alles ning nende lavalise sarmi ja loomingulise järjepidevuse najal nüüdisaja Accepti masinavärk töötabki.

"Masinavärk" on bändi kirjutamismudelile isegi üsna täpne kirjeldus. Augusti algul välja antud "The Rise of Chaos", n-ö uue koosseisu neljas album, jätkab samal rajal, millel kolm eelmist: stabiilne, lihtsakoeline, võrdlemisi rahulik, mõneti ennast kordav klassikaline hevimetal. Ses mõttes on valem igati töökorras, et ühtki halba lugu Accept kümnendi jooksul kirjutanud pole, aga täistabamusi, millesarnaseid kunagised "Breaker" ja "Restless and Wild" otsast otsani pungil on, saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

"The Rise of Chaos" võib viimase nelja seast isegi üksluiseim olla, kuna otsese pärlina ei torka esmapilgul silma ükski pala, kuid samas on tase juba aastaid niivõrd ühtlane, et võrdlused on pigem tulihingeliste fännide pärusmaa. Tervikuna on see igatahes tugev ponnistus, igati kindla käega kirjutatud ja esmaklassilise produktsiooniga heviplaat. Nokiti juba eelmisegi albumi kallal – et "Blind Rage'is" pole piisavalt pimedat raevu, nagu pealkirjas lubatud – ja pole kahtlust, samal põhjusel antakse hagu ka uuele kauamängivale.

Samas ei saa ka öelda, et "The Rise of Chaos" kuidagi igav või mõttetu oleks. Klassikaline hevi on nagunii oma aja reliikvia ning ratast uuesti leiutada pole mõtet; Accept teeb seda, mis neil kõige paremini välja tuleb. Mõnusalt jõuline rütm, elektrikitarrine sound ja mehine, jämedahäälne taustalaul, mida bändi kuldajast mäletame ("write a lettah!"), on endiselt alles. Niisamuti on tagasi Hoffmanni võrratud kitarrisoolod, seekord vähe judaspriestilikumad kui tavaliselt, ja isegi vana Accepti stiilis keel-põses huumoriga sõnad "Analog Man'i" näol. "Don't need no wifi, just want my hi-fi"... no tõsiselt.

Albumi paremikku kuulub naiivsevõitu sõnadega, aga selgelt otse südamest kirjutatud "Carry the Weight", mis tuletab kuulajaile meelde, et kogu maailma valu pole mõtet endas kinni hoida. Üleüldse kõlab albumi vältel sõnades hukatuse ja katastroofide temaatika, mis selgelt tänapäeva ühiskonna hektilisust peegeldab – inimtekkeline kaos on hetkel teemas. Viimase loo pealkiri "Race to Extinction" räägib enda eest. Paremikku kuulub ka "No Regrets".

Kes klassikalist metalit armastab, leiab armastusväärset siitki. Accepti looming on endistviisi tugev ja kindel, just nagu nende staatus raskemuusika austajate hulgas. "The Rise of Chaos" ei pruugi olla erakordselt uuenduslik, kuid see on oma kõlalt ja lähenemiselt värske – ajale jalgu pole jäädud. Accepti masinavärk töötab ja samas vaimus jätkates pole lõppu veel silmapiiril paista. Oma ala professionaalide loomingut on alati lust kuulata, isegi kui tõelised hitid möödunud sajandisse on jäänud.

Albumi nimilugu:

Toimetaja: Madis Järvekülg



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: