Arvustus. Accept teeb seda, mis kõige paremini välja tuleb ({{commentsTotal}})

Accept
Accept Autor/allikas: FB esinduspilt

Uus plaat
Accept
"The Rise of Chaos" (Nuclear Blast)
7/ 10

Kord kuulsin lugu, et Accepti bändimehed, saksa poisid, kirjutasid laulusõnu umbes selle napi sõnavaraga, mis inglise keelest parasjagu pähe turgatas, ja kontrollisid pärast raamatust üle, kas kirjapandul ikka loogikat on. Aeg-ajalt mindi aga vinge kõlaga riimide peale nii ekstaasi, et unustati sõnaraamat lahti lüüa – seepärast ongi 1981. aasta "Breakeris" täiesti kontekstita salm sõnadega "icicle brains, bicycle chains" (jääpurikaajud, jalgrattaketid).

Kas sel lool mingit tõepõhja on, on ooper omaette, aga toonast olustikku kirjeldab see hästi. Udo Dirkschneideri kriiskav vokaal, andekad kitarripartiid, lihtsad refräänid, bändimeeste lollid soengud – ühesõnaga toores ja jõuline hevi, seda Accept ju tähendaski. Tuleval aastal viiekümnendat juubelit tähistav saksa hevibänd haaras 80ndatel härjal sarvist ja teenis briti metali uue tulemise saatel välja ülemaailmse kuulsuse. Ülejäänu on ajalugu.

Kerime oma kolmkümmend aastat edasi. Dirkschneider, Accepti kunagine firmamärk, on ülejäänud meestega riius ja teeb edukat soolokarjääri, tema kohta täidab ameeriklane Mark Tornillo. Mitte et kahe laulja vahel tegelikult mingit võrdlust oleks – Tornillo on lihtsalt sümpaatne mees, kes laval asja ära ajab, mitte bändi juhtfiguur ega eriliselt andekas vokalist. Kaks põhimeest ansambli kuldajastust, kitarrist Wolf Hoffmann ja bassist Peter Baltes, on aga endiselt alles ning nende lavalise sarmi ja loomingulise järjepidevuse najal nüüdisaja Accepti masinavärk töötabki.

"Masinavärk" on bändi kirjutamismudelile isegi üsna täpne kirjeldus. Augusti algul välja antud "The Rise of Chaos", n-ö uue koosseisu neljas album, jätkab samal rajal, millel kolm eelmist: stabiilne, lihtsakoeline, võrdlemisi rahulik, mõneti ennast kordav klassikaline hevimetal. Ses mõttes on valem igati töökorras, et ühtki halba lugu Accept kümnendi jooksul kirjutanud pole, aga täistabamusi, millesarnaseid kunagised "Breaker" ja "Restless and Wild" otsast otsani pungil on, saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

"The Rise of Chaos" võib viimase nelja seast isegi üksluiseim olla, kuna otsese pärlina ei torka esmapilgul silma ükski pala, kuid samas on tase juba aastaid niivõrd ühtlane, et võrdlused on pigem tulihingeliste fännide pärusmaa. Tervikuna on see igatahes tugev ponnistus, igati kindla käega kirjutatud ja esmaklassilise produktsiooniga heviplaat. Nokiti juba eelmisegi albumi kallal – et "Blind Rage'is" pole piisavalt pimedat raevu, nagu pealkirjas lubatud – ja pole kahtlust, samal põhjusel antakse hagu ka uuele kauamängivale.

Samas ei saa ka öelda, et "The Rise of Chaos" kuidagi igav või mõttetu oleks. Klassikaline hevi on nagunii oma aja reliikvia ning ratast uuesti leiutada pole mõtet; Accept teeb seda, mis neil kõige paremini välja tuleb. Mõnusalt jõuline rütm, elektrikitarrine sound ja mehine, jämedahäälne taustalaul, mida bändi kuldajast mäletame ("write a lettah!"), on endiselt alles. Niisamuti on tagasi Hoffmanni võrratud kitarrisoolod, seekord vähe judaspriestilikumad kui tavaliselt, ja isegi vana Accepti stiilis keel-põses huumoriga sõnad "Analog Man'i" näol. "Don't need no wifi, just want my hi-fi"... no tõsiselt.

Albumi paremikku kuulub naiivsevõitu sõnadega, aga selgelt otse südamest kirjutatud "Carry the Weight", mis tuletab kuulajaile meelde, et kogu maailma valu pole mõtet endas kinni hoida. Üleüldse kõlab albumi vältel sõnades hukatuse ja katastroofide temaatika, mis selgelt tänapäeva ühiskonna hektilisust peegeldab – inimtekkeline kaos on hetkel teemas. Viimase loo pealkiri "Race to Extinction" räägib enda eest. Paremikku kuulub ka "No Regrets".

Kes klassikalist metalit armastab, leiab armastusväärset siitki. Accepti looming on endistviisi tugev ja kindel, just nagu nende staatus raskemuusika austajate hulgas. "The Rise of Chaos" ei pruugi olla erakordselt uuenduslik, kuid see on oma kõlalt ja lähenemiselt värske – ajale jalgu pole jäädud. Accepti masinavärk töötab ja samas vaimus jätkates pole lõppu veel silmapiiril paista. Oma ala professionaalide loomingut on alati lust kuulata, isegi kui tõelised hitid möödunud sajandisse on jäänud.

Albumi nimilugu:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: