Tõnu Karjatse filmikomm. Kaotusvalust ja kättemaksust – Taylor Sheridani "Wind River" ({{commentsTotal}})

"Wind River" Autor/allikas: outnow.ch

Ameerika põlisasukate mured ja eluolu on Hollywoodi peavoolus olnud tabuteema, neist on eelistatud mööda vaadata, sest keskmist vaatajat ei huvita ju nende reservaatidesse surutud narkarite ja alkohoolikute käekäik, pealegi on see ebamugav teema igale valitsusele, olgu selle eesotsas siis demokraat või vabariiklane.

Põliselanike muredega tegelemine on kulukas ja üle jõu käiv, sest tasandada tuleks ju ka kõigi eelmiste valitsuste tegematajätmised ning valijate hääli see juurde ei too. Ameerika põlisrahvaste üldistatud ja valdavalt negatiivset kuvandit on filmitegijad aeg-ajalt püüdnud edendada. Kui filmiajaloos tagasi vaadata, siis omamoodi murrangu vaatenurgas tõi näiteks vesternites Arthur Penni "Little Big Man" (1970), mis rääkis koos indiaanlastega üles kasvanud noorest mehest (Dustin Hoffman), kes võitles Ameerika kodusõjas kindral Custeri vägedega; sulgede ja nahkadega ümbritsetud indiaanipealiku stereotüübist kaugelt mööda on läinud ka näiteks David Lynch telesarjas "Twin Peaks" politseiülem Pistriku (Hawk) tegelaskujuga (Michael Horse), ta on intuitsiooni põhjal tegutsev detektiiv, kes oskab lugeda loodust ja seda, mida valge mees oma praktiliste meeltega haarata ei suuda.

Sellest, kuidas Põhja-Ameerika põlisrahvad ise neid stereotüüpe näevad, kirjutab väljaandes Time Navajo hõimust pärit filmitegija ja näitleja Brian Young. Youngi hinnangul pole Hollywood suutnud stereotüüpe murda ja polegi seda proovinud, sest lihtsam on tugineda juba välja kujunenud kuvandile ning seda edasi müüa.

Taylor Sheridani mõrvamüsteerium "Wind River" murrab stereotüüpi sisse ja näitab selle teist poolt. Filmi tegevustik paigutub Wyomingi indiaani reservaati, film põhineb tõsielusündmustel ja räägibki sotsiaalses plaanis ääremaastumise varjukülgedest: karistamatuse taha pugevad kaabakad ja nende salajane omavoli piirkonna noorte naiste kallal.

Õõva tekitab filmis ära toodud tõik, et võimudel puudubki ülevaade, kui palju jääb tegelikult igal aastal kadunuks noori indiaani naisi. See nimetamatu number oma igaveseks rääkimata lugudega on isegi hoopis õudsem kui see lugu, mille Sheridan oma filmiga taaselustab. Filmi peategelane on reservaadis juba mitmendat põlve elav valgenahaline kütt Cory Lambert (Jeremy Renner), kes leiab puuma jälgi ajades lumest noore indiaani naise surnukeha ja hakkab abistama kohale saabunud FBI agenti Jane Bannerit (Elizabeth Olsen) õblukesele naisele esmapilgul võimatuna tunduvas missioonis.

Coryl on aga sealjuures ka oma motiiv. Mõni aasta tagasi pidi ta matma samamoodi teadmata asjaoludel tapetud tütre. Cory abielu indiaanlannaga on jooksnud karile lahendamata mõrva ja mehe elukutse tõttu, mis hoiab teda teinekord nädalaid perest lahus. Sheridan laseb lool hargneda peamiselt agent Jane’i vaatepunktist, kes vaatamata harjumatule külmale, indiaanikogukonna suletusele ja segasele surma põhjusele tahab süüdlase välja selgitada.

Jane’i kannustab mitte ainult kutse-eetika, vaid ka kindel veendumus seista õigluse ja iseäranis naiste õiguste eest. FBI agent näitab üles samasugust kangelaslikkust nagu vägistajate ohvriks langenud indiaanineiu, kes läbis paljajalu 20-kraadises külmas koduteed otsides kümme kilomeetrit. Lugu keerleb kütt Cory ümber, paljastades kiht-kihilt ta isikliku traagika, kuid film räägib siiski indiaanlaste ebaõiglasest kohtlemisest võimude poolt unustatud ääremaal.

Vormilt on "Wind River" krimidraama, mille Hollywoodi mõistes harjumuspäraseid žanrilisi piire Sheridan laiendab. Nagu ta isegi on tunnistanud, huvitab teda filmitegijana just see, kuidas lahendada mingit olukorda lavastuslikult uuel moel. Põhjaosariikide karm kliima ja tegevuse paigutumine reservaati annab selleks omad eeldused, Sheridan lisab sinna lavastajana erineva emotsiooniga episoodide vahelduvuse. Filmi tempo on aeglaselt pinget kruviv, ootamatud vägivallastseenid kerkivad teravalt esile, kusjuures tulevahetusstseeni naftapuuraugu juures võib julgelt lugeda üheks aasta paremaks. (Võiks isegi öelda, et "Wind Riveri" kolm minutit teeb kõrgelt ära Ben Wheatley pooleteisttunnisele kuulikomöödiale "Free Fire" (2016), mis samuti tänavu meie kinodes jooksis.)

"Wind River" taotleb realistlikkust ja ka saavutab selle. Sellele aitab kaasa Ben Richardsoni kaameratöö (Hollywoodile mitte just harjumuspäraselt on üpris palju kasutatud käsikaamerat) ja Gary Roachi montaaž. Kuid eelkõige loovad filmi elulisuse läbi mõeldud ja välja mängitud karakterid. Jeremy Brenner on oma tahumatuselt Charles Bronsoni laadne näitleja, samas on tema loomuses karmi koore all ka midagi pehmemat, mis võimaldab mängida ka südamlikku pereisa.

Elizabeth Olsen FBI agendi Jane’ina on suhteliselt üheplaaniline tegelane, kelle motiivid saavad selgeks õige ruttu, tal on eelkõige pealugu toetav ja poliitkorrektselt edasi viiv roll, kuid tema lugu jääb alla kogu filmi läbivale leinale ja valule, mida koos Brenneriga kannavad Ameerika põlisrahvastest näitlejad Apesanahkwat ja Tantoo Cardinal hukkunud naise vanematena. Kättemaks kaotusvalu ei leevenda, olgu see kuitahes verine. Sheridani tegelik teene on selles, et "Wind Riveri" loo läbi tõuseb indiaanirahva tütarde kadumine üldistatumale tasemele ja saab süüdistuseks Ühendriikide võimude eiramispoliitika pihta, mis puudutab põlisrahvaid. Sheridanil õnnestub krimiajalukkku vajuva loo ümber luua terviklik ja usutav, käegakatsutav maailm ning just see aitab paremini kui superkangelaste filmid lahti mõtestada me ümber toimuvat.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: