Rebeka Põldsam: Tagasi pidu ja pillerkaar! ({{commentsTotal}})

Austraalia kunstnik Dean Reilly ja tema „renessansimeest“ kujutavad maalid on kujunenud edusümboliks, mainekate kunstikogude ja rikaste kodude maiuspalaks. Ka mõni kriitik on pidanud neid mitte ainult fantaasiarikasteks, vaid lausa julgeteks.
Austraalia kunstnik Dean Reilly ja tema „renessansimeest“ kujutavad maalid on kujunenud edusümboliks, mainekate kunstikogude ja rikaste kodude maiuspalaks. Ka mõni kriitik on pidanud neid mitte ainult fantaasiarikasteks, vaid lausa julgeteks. Autor/allikas: Red Hill Gallery

Käisin performance’il, mis ei tahtnud olla etendus – mis tahtis olla, ei tea mis, ja nägin, kuidas üks naine, esinejatega eakaaslane, vaatas neid emaliku muigega: küll teiegi kunagi selle laval igavlemise lõpetate ja hakkate end tõsiselt võtma, aga praegu kannatame teid sõbralikult välja.

Käisin näitusel, kus kaks sõpra hakkasid märatsema, sest neid ängistas näituse karjuv soovimatus midagigi öelda. Käisin näitusel, kus osalevad kunstnikud ütlesid, et väljapanek on üle kujundatud, aga kuraatoril läbi mõtlemata. Käisin näitusel, mis oli erakordselt hea, korraga konventsionaalne ja ebakonventsionaalne, pälvis ka kriitikute tähelepanu, kuid jäi ikkagi haibiringis nähtamatuks.

Mis on tõeliselt sisukas? Kuidas seda leida? Kust otsima hakata? Tahaks midagi, mis paneb pikalt järele mõtlema või tekitab enne-ja-pärast-tunde. Kas sellised pöörded ongi määratud vaid kohustusliku kirjandusega varapuberteeti ja siis aega, kui kaotatakse mõni lähedane või saadakse laps ja muututakse ajutiselt sügavalt pragmaatiliseks. Miks mitte pakkuda kunstis seda, mida kuskilt mujalt ei saa, aga mille järele igatsetakse, selle asemel et tulla välja sellega, millega pole midagi peale hakata? See miski pole mingi saladus. Kunst kunsti pärast pidi olema intellektuaalselt mõtestatud ebapraktilisus, mitte vormilistehniline mõttetus.

Tallinna kunstinäitustel ja viimase aja kirjanduses võib päris ära väsida emotsionaalsest tülpimusest, distantseeritusest abjektsuseni, kammitsetusest valetamiseni ja varjumisest vormimängudesse, mida esitletakse rahvusvahelistele standarditele vastava professionaalsuse pähe. Gregor Taul kirjutas värskes Müürilehes* Viljandile viidates ühe viimase aja südamlikumaid armastuskirju kultuuriideaalidele. Ta märgib, et perifeerias on edu pant ja terve mõistuse tagatis eneseiroonia. Meie kultuuripildis on varjutanud tervemõistusliku eneseiroonia naeruväärne väiklus, aga perifeerse eneseiroonia ideegi on päris haarav ja teeb selle ruumi rõõmsamaks.

Miks on praeguses maailmas, kus maa on must jubedatest uudistest, sõjahirmust ja -kaotustest, kunstis nii levinud süüdimatu mäng vormidega? Miks on meetrise diameetriga viie sentimeetri laiune peegeldav pronksist ketas hästi valgustatud varjudega valgel seinal, samalaadne ellips enesekindlalt põrandal, pealkirjata, just see, mis rahustab vaataja maha oma täiusliku mittemidagiütlevusega? Või miks peetakse juba väga julgeks ja poliitiliselt korrektseks, kui pildil on soni ja vestiga jalgu hargitav mees, kelle keskelt kasvab välja suur moon, eriti kui mees hingab end õitsele ja kokku tagasi? Mis selles juba nii transgressiivset on?

Feministliku kunsti ajaloo perspektiivist on kõige valusam vaadata kunstnikke, kes töötavad tehniliste võimaluste ja vormiküsimustega, aga ei ole kuigi avatud isegi rääkima oma teoste emotsionaalsest või filosoofilisest poolest. Need kunstnikud elavad selgelt XX sajandi vaeva ja vatti näinud naiskunstnike suurte pingutuste läbi populariseeritud – ja praeguseks mingi piirini avangardina aktsepteeritud ja fetišeeritud – tuules, ilma et nad seda teadvustaksid või selle ees tänu- või kohusetunnet ilmutaksid.

Kas poleks ahvatlevam korraga ühiskondlikult mõelda ja vormi uuendada? Muidugi on! Seda tõestavad noored kunstnikud, kes on kasvanud üles angloameerika magamistoamuusika ja -kirjanduse peal, mis tugineb feministliku kultuuri traditsioonile ning ülistab individuaalsust eneseväärikust julgustava konstruktiivsusega. Paraku ütlevad isegi nemad, et ei näe end feministidena, sest ei näe sugude ebavõrdsust. Enesele teadmata aga räägib nende looming just patriarhaadi valust, viidates feministlikele autoritele, kelle kaudseid viiteid noored trendiveebist nagu kõrrega imevad.

Kõige hea ja vähem hea puhul on kunstnikel käepärast kulunud põhjenduseks igihaljas ebakindlus. Ometi on ebakindlusel ja ebakindlusel vahe: üks on normaalne kõhklus enne lavaleastumist, teine aga vaigistab isiksuse lahustumiseni ja sööb ära igasuguse võime midagi teha või öelda. Eneseväärikus ja -teadlikkus on küll inimese enda kasvatada, aga see eeldab ka usaldavat kultuuriruumi, kus üksteist väärtustatakse ausa kiituse-laitusega ning igasugu pseudometaformalismile ülearu tähelepanu ei pöörata.

Kuigi sooküsimus ja rahvuslus on kunstis omandanud teatava konventsionaalsuse astme, ei saa öelda, et sugu ja rahvus enam sügavamalt ei puuduta või et mõistmatus haiget ei tee. Passiiv­agressiivne tasalülitumine robotlikult emotsioonitusse kõige ilusana aktsepteerimise retoorikasse ei ole hoolimine, lahkus ega hingelise terviklikkuse alus, vaid tühine formaalsus. Apoliitilisusele vabandusi pole mõtet otsida, need on ammu teada, vaid küsimus on, kuidas tuua meeleparandus, -erutus, meelisklev lust ja lõbu isiklikul tasandil näitusesaali tagasi ja võtta publiku ees vastutus oma loominguga maailma mõtestamise eest.

 

* Gregor Taul, Väikelinna bändiproov. – Müürileht 16. VIII 2017. https://www.muurileht.ee/vaikelinna-bandiproov/

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: