Arvustus. Koolielu süngelt koomilised minevikumustrid
Uus film kinolevis
"Õpetajanna" ("Ucitelka")
Režissöör: Jan Hřebejk
Osades: Zuzana Mauréry, Zuzana Konecná, Csongor Kassai
7/10
On aasta 1983 ja Bratislava äärelinnas asuvasse kooli saabub uus õpetaja, kõrge sotsiaalse kapitali ja tähtsate sidemetega seltsimees Maria Drazdechova. Ta on õpetaja, kes oskab oma tööst paremini ära kasutada oma positsiooni defitsiidimajanduse keskel toime tulemiseks. Ent tema positsioonist tulenevalt on seda majandust toitva vahetuskaubanduse objektideks õpilaste hinded ja seega nende tulevik, mis paneb paljud moraalse heitluse vallas lastevanemad muretsema. Kutsutakse kokku koosolek, mis loob koos õpetajanna korruptiivsete tegevuste jälgimisega tuuma Jan Hřebejki ("Lahus olles langeme", "Üles-alla") uuele filmile "Õpetajanna".
Filmi stsenarist Petr Jarchovský on kirjutanud selle isikliku mälupildi satiiriliseks kohtusaalidraamaks, ammutades inspiratsiooni Sidney Lumeti klassikust "12 vihast meest" ning järgides sotsiaalselt ja ajalooliselt tundliku režissööri Jan Hřebejki musta elulähedase huumoriga immutatud omapärast käekirja. Loo kaks liini – ühest küljest õpetajanna korruptsiooni ilminguid ja sotsiaalseid tagajärgi jälgiv tegevusliin ja teisest küljest kohut mõistev liin – seob kokku täiesti süüdimatult käituv sotsiopaadist õpetajanna, kelle Slovakkia näitlejanna Zuzana Mauréry mängib veenva ja äratuntava natuuriga manipulaatoriks.
Õpetajanna ohvriteks langevad või kaasosalistena toimivad kõrvaltegelased, kelleks on õpilased ja lastevanemad, mõjuvad üheplaanilisusest hoolimata oma eluläheduses ja ametikoha antud staatuse omadustest tuletatuna siirastena. Vägagi erinevatest valdkondadest pärit erineva sotsiaalse kapitaliga lapsevanemad demonstreerivad erinevaid moraalseid seisukohti hüvede ja kooliedu vahetusmajanduse osas, pakkudes palju samastumisvõimalusi enda lapse koolielu üle muret tundvale vaatajale.
"Õpetajanna" käsitleb raskeid teemasid publikusõbraliku kergusega, ent selge moraalse kompassiga ja vaatajais oma positsioone esile kutsuva hoiakuga. Pakkudes raamistiku ka Eesti elanikele tuttava ajaloolise perioodi tõlgendamiseks läbi konkreetse juhtumi, peegeldab film laiemalt perioodi ajavaimu, sotsiaalse kapitali loodud hierarhiatest ja sotsiaalsete võrgustike olulisusest avaliku sfääri privaatsesse sfääri tungimiseni.
Konkreetset ja katkematult oma teel püsivat lugu saadab filmi tonaalsusega harmoniseeruv kaameratöö ja teatud olukordade tõsidust esile tõstev montaaž. Ajastu mustreid ja paletti rõhutav soe kunstnikutöö kutsub nostalgitsema ning mänglev heliriba toetab filmi satiirilist tooni.
Kuigi filmi lõpp provotseerib kaasa mõtlema selle üle, kuidas tänapäeval sotsiokultuurilised tegurid (sh õpetaja ja lapsevanema vahelised (võimu)suhted) ja sotsiaalmajanduslikud faktorid mõjutavad kooliteed, jõuab film oma lahja finaalini läbi üsna ühtlase tempoga kulgeva süžee, mis võib lahjendada ühtlasi ka selle õpetlikku sõnumit. Sellegipoolest on tegemist temaatiliselt ühtse teosega, mis on leidnud publikusõbraliku, ent sisuka tasakaalu draama ja komöödia vahel.
Toimetaja: Kaspar Viilup