Arvustus. Deleuze ja Guattari vaatlevad iha tootlikke voole ({{commentsTotal}})

Tooted
Tooted Autor/allikas: Sven Paulus / ERR Novaator

Uus raamat

Gilles Deleuze & Félix Guattari

"Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia"

Tõlkinud Mart Kangur

Tallinna ülikooli kirjastus

“Anti-Oidipus” on fundamentaalne teos, mis kajastab sümboolse kapitali akumulatsiooni, riigi kui sunniaparaadi loomist, vaatleb iha tootlikke voole alates inimese mitteteadvuslikust tasandist, mida autorid nimetavad Oidipuseks. See on pigem ajalugu kui psühhoanalüüs. Jutt on sellest, et türann deterritorialiseerib primitiivse hõimu, kehtestab Ur-Staat'i ja kirja. Deterritorialisatsioon on territooriumilt lahkumine, siis jäetakse hüvasti keisri, usu ja isamaaga. Reterritorialisatsioon on alale naasmine, uuesti pannakse püsti tähenduslik lipp. Deterritorialisatsiooni heaks näiteks on globaliseerumine: igas linnas saab nautida McDonaldsit, Coca-Colat, osta džiine. Kuid ei teata nende nähtuste sügavamaid juuri ega asutavaid isasid. Isad on liiga autoriteetsed, kellega võideldakse, kelle eest põgenetakse ja nende nägu õieti näha ei taheta.

Ur-Staat'il on kaks peamist tähendust. Ur tuli varaülemsaksa keelest ja tähendas alumist põhja. Vendade Grimmide sõnastiku järgi tähendas see sõnake saksa keele varaseimais kirjalikes allikais ürgsõnni, kes elab mudas, samuti tema niisket elukeskkonda ennast. Ouroboros kui ebaharilik tegelane (madu) tähendas juba vanakreeka keeles “tagumist otsa hammustamas”. Sel ur-sõnal aga pole mingit pistmist Deleuze'i ja Guattari kasutatuga, kes viitasid Uri tsivilisatsioonile Eufrati orus neljandast teise aastatuhandeni enne Kristust. Ehkki ur ise tähendas linna, huvitas Prantsuse filosoofe just see hetk, mil savitahvlitele ilmuvad valitsejate Ur-logogrammid. See tähendas, et moodustumas oli ürgriik ja seda tegid julged, end halastamatute loomadega samastavad inimesed: see ur tähendas koera. Aga mitte kuldretriiveri-sarnast kaasaegset koera, kes palli veest välja toob, vaid hiiglaslikku mõõkkihva, kellest juttu näiteks 1. Kuningate raamatus, milles koerad lakkusid sõjavankri põhjast Juuda kuninga Joosafati verd.

Kolmandas peatükis “Metslased, barbarid, tsiviliseeritud” tegid Deleuze ja Guattari lähemalt juttu sellest ürgriigist. Nende määratluse kohaselt ei tekkinud see järk-järgult, vaid ilmus välja hetkeliselt ja täisrelvis. Kuna ürgriik kasutab aasia tootmisvormi (s.o autarkilised tootmisüksused suurtes asustustes, termini leiutasid Marx ja Engels), siis on seal kogukondlik omand riigiomandi sees. Riigiomand väljendub suurtes ühiskondlikes projektides, kui aga algab väikekaubatootmine, siis tekivad klassid, mis ei lange enam kokku riigiaparaadiga. Kui despootlik riik reterritorialiseerub, siis tuleb see tagasi valelikumana, külmemana, silmakirjalikumana. Autorid toovad näiteks askeetlike munkade deterritorialisatsiooni III sajandi Egiptuses, milles mungad läksid kõrbeerakuteks, leiutasid seal ihamasinaid, rajasid seejärel kloostreid, aga kloostri asutamise alguseks ei olnud mitte liigud nagu meil asutuste alguses, vaid nimipühaku eluloo kirjutamine (ürgriik leiutas seega oma spetsiifilise kirja, mis vastabki autorite algsele ideele).

Kuna autorid võrdlesid kapitalismi skisofreeniaga, tuleks tutvuda nende vasakpoolse (Guattaril noorpõlves trotskistliku) taustaga. Guattari ja Deleuze kohtusid esimest korda 1969. aasta kevadel, kui Pariisi üliõpilasrahutustest ei olnud möödunud aastatki. Félix Guattari oli psühhoanalüütik La Borde'i psühhiaatrihaiglas Cour-Cheverny linna lähedal Loire'i orus. Mässu ajal oli ta sõelunud oma haigla ja metropoli vahel, kattes tee viimase otsa mootorrattal. Ta ahvatles oma patsiente tegevuskunstile; patsiendid esinesid punastes mütsikestes nagu sankülotid. Gilles Deleuze oli tollal haiglane filosoofiaprofessor Lyonist, kes elas Pariisi “keelamise keelamise” liikumisele kaasa mõõdukalt ja oma kateedrist. Kuna Guattari oli vaimustunud Deleuze'i äsja ilmunud doktoritööst “Kordus ja erinevus”, sõitis ta üsna peatselt Deleuze'i vaatama. Meeste koostöö “Anti-Oidipuse” kirjutamisel läks kohe käima, sest nad jõudsid üldisele konsensusele: Marx tuleb taaselustada Freudiga. Guattari avastas oma mõtte tihti “Gilles'i seest”, aga Deleuze pidas end juveliiriks, kes lihvib Guattari poolt välja kaevatud maaki. Ühte tähendust nende tekstidel polegi, on piiramatud võimalused uute tekstide ja kommentaaride jaoks. D&G teos on nagu pesa, kuhu võiks hea tahte korral panna piiramatu hulga juhtmeid.

Näeme sedagi, et autorite mõtet Urstaatist võib mitut moodi mõista ja sellele kontseptsioonile isegi vastu vaielda. Nende psühhoanalüüsist mõjutatud kontseptsioon on järgmine: isad loovad riigi spontaanselt (Nietzschel teeb seda grupp blonde metslasi, kes asutavad kogukonna väga vara, juba inimkonna Aafrika-ajastul). Aga klassid tekivad hiljem, kui hakatakse kaupu vahetama. Uri riigis anti kohe välja seadused ja elanikkonda kohustati riiklikes üritustes kaasa lööma. Hammurapi, Babüloonia üks esimesi kuningaid andis samuti juba riigi alguses välja seadused, et mängureeglid oleksid alates esimestest aegadest kindlalt paigas.

Aga kaubatootmine ja klassid olid ka sellal olemas, Deleuze ja Guattari väidavad, et neid polnud ühtse kooshõlmatud tervikuna, kirjutades ilusti: “Just eraomandi ja seejärel kaubatootmise hoopide all hakkab riik kokku varisema. Maa siseneb eraomandi ja kaupade sfääri.” (lk 335). Mitte absoluutselt, Euroopa kogemus näitab midagi muud. Näiteks Ulfbehrti mõõgad tehti 9.–11. sajandini mõõgaseppade suguvõsa ja nende kaaskondlaste poolt ja neid leiti kõikjalt viikingite rännuteedelt. See oli riigile toeks olev väikekaup. Ingelrihi mõõgad tehti vanaisa-isa-poja poolt natuke hiljem ja nad ei pidanud ajaproovile nii hästi vastu, kuna too meistrisuguvõsa lõppes järsumalt. Ulfbehrt ja nähtavasti ka Ingelrih olid vägagi äraproovitud kaubamärgid ja toetasid ise kümneid riigikesi olenemata religioonist. Need firmad ei soodustanud klasse, mis vääraksid riike.

Me võime ühte, Saksamaal leitud Ingelrihi mõõka isegi Deleuze ja Guattari õpetusega illustreerida. See mõõk on kirjaga +PREBM+ (prebendum = kingitus?), mille juures võib kujutleda olukorda: isa ise kingib selle mõõga pojale, annab pidulikult üle. Tugev isafiguur annab järglasele üle midagi läbistavat, see on initsiatsiooniriitus ja kiri kirjutatakse sellele fallilisele sümbolile liiga rängalt. Koos kõige sellest tulenevaga: isa peab alati meeles pidama, sünnib ürgriik oma “ihamasinatega”. Sellest nähtub, et D&G sobivad illustreerimaks mida iganes ning mul on hea meel, et see tekst nüüd ka eesti keeles olemas on.

 

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: