Loe katkendit: Albert Engström, "Anders Zorni elu" ({{commentsTotal}})

Albert Engström
Albert Engström Autor/allikas: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogu avaldas Albert Engströmi teose "Anders Zorni elu", mis võtab kokku Rootsi kuulsaima maalikunstniku elu. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Albert Engström
"Anders Zorni elu"
Loomingu Raamatukogu 2017 nr. 27‒29
Rootsi keelest Anu Saluäär
152 lk.

Kui Albert Engström (1869‒1940), kunstnik, karikaturist ja vestekirjanik, pani kirja oma sõbra, Rootsi kuulsaima maalikunstniku Anders Zorni (1860‒1920) värvika eluloo, oli Zorni surmast möödunud kaheksa aastat. Eestisse jõuab see raamat suure hilinemisega, ehkki 1905. aastal tegid mõlemad mehed ise tutvust Eestiga, kui purjetasid üle Läänemere lõbureisile ja külastasid Tallinna, Vormsit, Osmussaart, Paldiskit ja Haapsalu.

Katkend:

Kui Anders Zorn paar aastat enne surma tegi ettepaneku, et ma kirjutaksin tema eluloo, ütlesin kategooriliselt ei. Hindasin tema sõpruse ja usalduse tõendust muidugi väga, aga leidsin, et ma ei ole ülesande kõrgusel.

"Kui ma sinu elust kirjutan, siis ei saa ma hoiduda kirjutamast sinu maalidest, ja selleks peab olema esteet või vähemalt kunstikriitik, ja parem, kui kõrgesti haritud."

"Ma räägin ise sulle oma elust ja luban, et olen jõhkralt aus," vastas tema. "Olen vabadel hetkedel teinud algust autobiograafiaga ja loen sealt sulle tähtsamaid asju ette. Seal on ka üksjagu mõtteid kunstist…"

"Ma kahtlustan, et sellisel juhul oled tegelikuks autoriks sina," vaidlesin mina vastu. "Peale selle on sinu kohta juba olemas terve hulk kirjandust. Kui kõik kokku koguda, mis Zorni kohta on kirjutatud, saaks täis mitu raamaturiiulit. Ja kõikidest võõramaa keeltest tõlkimiseks läheks vaja polügloti leksikoni. Ei, minu arust ei tohi mehest kirjutada enne tema surma. Ja ka pärast tuleb sellega tükk aega viivitada."

"Aga mina tahan just, et minust kirjutaks mees, kes ei ole ameti poolest kriitik. Mul on kõrini kõiksugu banaalsustest kunsti kohta, sest kuidas võib kriitik mõista kunsti olemust? Ei, kriitikud on parasiidid meie seljas. Ainult see, kes on ise mõne kunstilise probleemi ees Jumalaga heidelnud (Zorn nimetas väga sageli oma maale "probleemilahendusteks") ja võidurõõmu tundnud, võib midagi kunsti kohta arvata. Kas sina muide suudad aru saada, mida kunstikriitik tahab oma kriitikaga – oma ametiga – öelda? Tahab ta meile öelda: nii pead sa maalima, ja nii sa ei tohi maalida? Või tahab ta publikut halbade maalide eest hoiatada? Mõnikord tuleb ta laiade maneeridega, teeb kunstniku töö maatasa ja kinnitab, et see on vilets. Aga üpris tihti on välja tulnud, et just see, mille ta on maha teinud, on olnud väärt kunstiteose nime ja jääb kestma, ja et kunstnik on olnud ainult sutsu oma ajast ees või on tal olnud peenem arusaamine kui kriitikul, kes ei ole olnud küps mõistma seda avastust natuuris, mida kunstnikul on õnnestunud lõuendil tabada."

Zorn läks päris marru, kui kriitikud kunstnikele "nõu" andsid või lubasid "asja juurde tagasi tulla". Eriti see lubadus oli tema meelest naeruväärne ja häbematu.

"Kes on tal palunud "asja juurde tagasi tulla"? Mis jaburustega ta järgmine kord välja ilmub?"

Zorn otsis tõde ja mitte juhuslikke fenomene. Kõik segane ja kääriv talle huvi ei pakkunud ja sellepärast ei meeldinud talle ka kriitika, mis kõige naha ja karvadega ahmis moodsaid kunstisuundasid ega suutnud ehtsal ja võltsil vahet teha. Ta ei suhtunud viimastesse "-ismidesse" vaenulikult, kui leidis nende taga ehedat naiivsust. Sest vähesed suutsid nii suveräänse kindlusega ehtsal ja teeseldud naiivsusel vahet teha nagu tema. Aga tema austus töö ees oli nii sügav, et ta pidi tundma umbusaldust noorte kunstnike vastu, kes "alustavad ühes stiilis" ja jooksevad teistega kambas, seljas sama isikupäratu rüü nagu nende ninamehel. Selleks et omaenda stiili leida, läheb vaja tööd. Ja "kunst tuleb oskusest". Seda lauset võis Zorni suust sagedasti kuulda.

Kord ammu aega tagasi näitas ta mulle ühte kriitikat Bruno Liljeforsi kohta, kus kirjutaja imetles kunstniku fenomenaalset osavust: "Ta oli nüüd jõudnud niikaugele, et maalimine ei olnud talle enam töö."

"Oled sa iial niisugust jampsi näinud?"

Zorn oli puupüsti püha viha täis.

"Sellel lollpeal on ehk seljataga hulk tööd ja raamatutarkust, esteetika ja kunstiajaloo eksameid ja palju teiste kriitikute lugemist, ohtrast kunstiteoste uurimisest rääkimata. Aga mida ta on taibanud Brunost ja tema maalidest? Mitte õhkagi!"

Igatahes – Zorni soov oli, et ma temast kirjutaksin, ja sel ettekäändel oli meil tema Stockholmi ateljees paljudel õhtutel koosistumisi. Olin lõpuks lubanud asjale mõelda ja hakkasin ülestähendusi tegema. Aga me ei jõudnud kuigi palju kaugemale tema akadeemia-ajast. Kogunes lõputu hulk lugusid vanadest professoritest ja kaaslastest ja tolle aja obligatoorsest kummalisest õpetamisviisist, mille eesmärgiks oli ilmselt tappa igasugune individuaalsus, selle asemel et seda esile meelitada.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: