Arvustus. The War on Drugs pööras pilgu sissepoole
Uus plaat
The War on Drugs
"A Deeper Understanding" (Atlantic)
9/ 10
The War on Drugs alustas juba 2005. aastal, kuid tõeline läbilöök lasi end oodata kolmanda plaadini üheksa aastat hiljem. "Lost in the Dream", võimas segu Springsteenist, Dylanist ja modernsest heliproduktsioonist, ammutas endasse ja vallutas hulga aastalõpu edetabeleid. "A Deeper Understanding" jätkab sealt, kus kuueliikmeline Philadelphia kollektiiv viimati pooleli jäi, nagu poleks vahepeal ühtki takti vahele jäänud.
Vale oleks siiski väita nagu oleks tegemist lähemal uudistamisel katsega edu toonud vormelit tuimalt korrata. Kui "Lost in the Dream" oli oma pikalt-pikalt kulgevates kitarrikäikudes eepiline, ambitsioonikas ja kergelt krüptilinegi, siis "A Deeper Understanding" pöörab pilgu sissepoole. Need kümme lugu räägivad isiklikul tasandil üksindusest ja igatsusest, üritades aru saada, kuidas keerulises maailmas terve mõistuse juurde jääda.
Võiks lausa öelda, et ansambel on muutunud siin paar kraadi pehmemaks ning romantilisemaks, mida reedab juba avapala "Up All Night". Bändi helikeel on mitmekihiline, kergelt unenäolise tunnetusega: žanriliselt võikski alguse atmosfäärika järel esimese hooga määratleda unenäopopmuusikaks (dream pop). Taustal pulseerivad süntesaatoribiidid, rohkelt on kasutatud erinevaid heliefekte, kõige selgemalt äratuntav element muusikas on ansambli liidri ja peamise lookirjutaja Adam Granducieli vokaal.
"A Deeper Understanding" võib küll olla eelkäijast märksa tundlikum ja õrnem, kuid ansambel võtab oma peamised eeskujud siiski klassikalisest rockmuusikast. Suuremat osa albumist kannavad seega edasi kitarrikäigud. Teine lugu, "Pain", sõnastab kõige selgemalt teemad, millega plaat tegeleb ja millele ka pealkiri viitab – "pull me close and let me hold you in / give me the deeper understanding of who I am" – püüde iseendast aru saada. See on melanhoolne ja otsiv muusika.
Päris norutama ansambel siiski ei jää. Singel "Holding On" (vt alt videot) tõstab tempot mitu korda ega jää viimaseks energilisemaks palaks plaadil. Üks kõrghetki, "Nothing to Find", meenutab näiteks pisut kõrgaja Dire Straitsi. Taustale kõlav suupill on seejuures täiuslikuks garneeringuks ja tantsupartneriks kiirteed mööda liuglevatele kitarrikäikudele. Ka kiirematest lugudest kõlab siiski läbi seesama otsiv ja igatsev sisekaemus, mis kogu plaati kannab.
"I recognize every face / But I ain't got everything I need / If I'm just living in the space between / the beauty and the pain / It's the strangest thing," laulab Granduciel loos "Strangest Thing". "A Deeper Understanding" toimetabki kusagil ilu ja valu vahepeal, olles korraga mõlemat. Tänu esimesele ei muutu kordagi lihtsalt depressiivseks ja tänu teisele ei jäta tühja ilulemise muljet.
Kõige suuremaks väljakutseks saab õigupoolest ilmselt maht, sest album ulatub oma kümne palaga lõpuks koguni 66 minutile. Seda on kuus minutit rohkem, kui niigi mastaapset "Lost in the Dreami". Lihtsust ja lühidust armastavas maailmas ujub The War on Drugs igatahes vastuvoolu – ka esiksingel "Thinking of a Place" vältab 11 minutit. Tundub, et igas bändi loos on peidus oma väike heliline ja emotsionaalne universum.
See on pimedas ja üksinda kuulamise plaat. Kõrvaklappidest pimedas toas või õhtusel tänaval jalutades kuulamise, öhe kadumise plaat. Sel plaadil on jõudu kurvastada, puhastada, väsitada, vaimustada. Kõige lihtsam vastus ansambli küsimusele, kes nad on, oleks ilmselt tõdeda, et üks hetke Ameerika tähelepanuväärsemaid ansambleid, kes on saanud maha teise väikestviisi meistriteosega järgemööda.
Toimetaja: Madis Järvekülg