Elamus. Theatrum valgustab meeleheite pimedat ööd ({{commentsTotal}})

Jan Uuspõld
Jan Uuspõld "Talvevalguses". Autor/allikas: Theatrum

Ingmar Bergman, "Talvevalgus"
Lavastaja: Andri Luup
Kunstnik: Pille Jänes
Muusika: Ene Salumäe
Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik, Tiit Alte jt. Theatrumi esituses Tallinna transpordikoolis.

"Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust." (Jh 11:9)

 

Talvevalgus – ilus sõna, mille tähendust ehk põhjamaalased kõige paremini mõistavad. Põhjamaalastena peame leppima ka sellega, et suur osa aastast on pime ja külm (Andri Luup on kavalehel nimetanud eestlasi tabavalt kliimamärtriteks). Aga mida vähem on valgust, seda hinnalisem see on. Oleme õppinud vaimustuma ka korraks pilve tagant piiluva päikese peegeldusest poriloikudel. Võib-olla just sellepärast on ka põhjamaalaste tõeotsingud peidetud välise ükskõiksuse, napisõnalisuse taha, aga sisemiselt seda intensiivsemad, valulikumad.

Andri Luubi lavastajakäe all märtsis transpordikooli saalis esietendunud, septembri alguses Tartus DRAAMA festivalil käinud ja peagi Tallinna tehnikakõrgkooli lavale jõudev "Talvevalgus" on… (tahaks öelda "põhjamaiselt karge", aga selle väljendi on kaaperdanud reklaamitööstus)… nappide vahenditega (nii mustvalge kujunduse, täpsete näitlejatööde kui leidlike lavastuslike võtete poolest) esitatud lugu usu kaotanud kirikuõpetajast.

Lavastus ja lavakujundus järgivad (aga ei kopeeri) Bergmani stiili, mida iseloomustavad täpsus, kontsentreeritus, puhtus, üleliigse puudumine. Nagu Bergmanil, on siingi oluline valgus, selle erinevad varjundid. Lavastusmeeskond on algupärandisse suhtunud respektiga, kuid loonud siiski teatri väljendusvahenditega täiesti autonoomse, publikut siin ja praegu kõnetava kunstiteose. Kohe alguses leiame end osalemas väikeses Rootsi külakirikus toimuval jumalateenistusel – saali ja lava vahel ei ole valguse-pimeduse nähtamatut seina, kava vahel on laululehed.  

Bergmani film peegeldas ühelt poolt oma aega, Skandinaavias Teise maailmasõja järgse religioosse tõusulaine harjal ehitatud kirikute tühjenemist 60ndatel aastatel, aga peamiselt siiski autori valulisi ja ausaid tõeotsinguid, mis on küllap tuttavad igale ennast ja maailma tundlikult reflekteerivale inimesele. Kompromissitu ausus, tõetaotlus ühendab kindlasti "Talvevalguse" filmi- ja teatriversiooni.

Kui film on üles võetud eri võttepaikades – kirikus, jõe ääres, Perssonite kodus –, siis lavastuses leiab kogu tegevus aset kirikus, kuhu tegelased eri stseenideks sisenevad ja siis taas lahkuvad. See on ühelt poolt hea tehniline lahendus, sest vaataja habrast pingelist mõttevälja ei lõhu lavakujunduse vahetusega paratamatult kaasas käiv askeldamine (õnneks pole etendusel ka vaheaega), kuid see toimib ka sümbolina – inimese hingekirikuna, kus vahelduva eduga võtavad sõna ja mõnikord ka võimu Usu Kaotanu, Lootuse Kaotanu, Armastuse Kaotanu...

Loo keskne intriig on lihtne: elu mõttes kahtlema hakanud Jonast ei suuda aidata usu kaotanud pastor Tomas, kes vajaks ise abi, kuid ei leia endas piisavalt alandlikkust, et tema poole sirutatud käest kinni haarata. Pea kõigi tegelaste nimedel on Piibli konnotatsioon, mis rõhutab veelgi loo eksistentsiaalset mõõdet ning toob reljeefselt esile iga tegelase peateema. Jan Uuspõld (uskmatu) Tomase rollis on ekspressiivsem ja kirglikum kui Bergmani filmi peategelane, kuid kartus, et kirikuõpetaja kuue alt võiks vilksatada koomikuslepp, osutub õnneks täiesti asjatuks. Sama meisterlikult nagu Rowan Atkinson pani komissar Maigret’na esimestest stseenidest peale unustama Mr Beani, pani ka Uuspõld pastor Tomasena end algusest lõpuni uskuma ja oma heitlustele kaasa elama.

Pastor Tomas ütleb, et temast sai kirikuõpetaja vanemate soovil, see ei olnud tema kutsumus. Sama motiiv, ainult vastupidi, esineb Tšehhovi novellis "Palat nr 6", mille peategelane, arst dr Andrei Jefimõtš õigustab ükskõiksust inimeste kannatuste suhtes muuhulgas sellega, et sai arstiks üksnes isa soovil, tegelikult unistas ta noorena vaimuliku kutsest. Arst ja vaimulik on väga sarnased elukutsed, kuigi üks tegeleb peamiselt inimese ihu, teine hingega. Olgu teiste ametitega, kuidas on, aga arsti, õpetaja ja preestri tööd ei tohiks teha ilma kutsumuseta. Selle kutsumuse aluseks on armastus inimeste vastu. Pastor Tomasel see armastus puudus (või oli ta selle kaotanud koos oma naisega), ta ei olnud kutsumuselt vaimulik, vaid lihtsalt töötas kirikuõpetajana.

Usu kaotanud vaimulik on ka Miguel de Unamono lühiromaani "Püha Manuel Hea, märter" peategelane isa Manuel. Nii 19. sajandi Hispaania kui 20. sajandi Rootsi külakirikuõpetaja suust kuuleme Kristuse surmaeelset lauset ristil: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks oled Sa mu maha jätnud?". Kuid erinevalt Tomasest on isa Manuel kutsumusega preester, tema ülim eesmärk on koguduseliikmete heaolu, või nagu ta ise ütleb, "leppimine ja ligimesearmastus üle kõige". Nii varjab ta koguduse eest aastaid, et ta ise ei usu sellesse, millest jutlustab. Ta annab paljudele inimestele lootuse ja elu mõtte ning äratab vaimsest surmast üles ka ateistist Lazaro, kes pärast Manueli surma tema tööd jätkab. Lõpuks kuulutatakse isa Manuel pühakuks. Iroonia? Ei, sest isa Manuel järgis terve elu Jeesuse käsku "Armastage üksteist, nii nagu mina teid olen armastanud!" ja kannatas seejuures ise talumatu hingepiina käes. Ka selle teose nimed juhatavad Piiblini, Manueli (Immanueli) kannatustel on ilmne seos Kristuse kannatustega.

Jonas Perssonil ei ole õnne kuuluda isa Manueli kogudusse. Meediast tulvavate apokalüptiliste uudiste (50 aastaga ei ole ses osas midagi muutunud!) mõjul pinna jalge alt kaotanud sõnaahtra Jonase elust on valgus kadunud. Viimse lootuskiirena näeb ta (või näeb seda ainult tema naine?) kohtumist pastor Tomasega, kuid tema küsimused põrkavad vastu Tomase egoistlikku enesehaletsust. Helvin Kaljula suudab vähesele tekstile vaatamata koondada Jakob Perssoni tegelaskujusse kogu inimliku eksistentsiaalse nõutuse. Ta on lihtne inimene, kes tuleb hästi toime igapäevaelu toimingutega, pere ülalpidamisega, kuid ei suuda omal jõul vastata elu suurtele küsimustele ja langeb abi leidmata meeleheite pimedusse. Nii saab temast koorem pastori südametunnistusel, aga seeläbi võib-olla ka ohver, mis on vajalik Tomase hingeliseks taassünniks.

Lavastuse mõistatuslikem tegelane on vist kiriku laekur Aronsson. Esmapilgul tundub tegemist olevat asjaliku ja praktilise inimesega, kes ei suuda pastorile tema formaalset ametikohustuste täitmist andestada võib-olla just seetõttu, et näeb selles enese peegeldust. Ainult teksti põhjal võiks öelda, et Aronsson esindab inimtüüpi, kellele hingelised otsingud ja eksistentsiaalne äng on võõrad, kes teeb oma valikud kaine arvestusega ja hoiab alati võitjate poole – kui traditsiooniline luteri kirik kaotab kogukonnas keskse positsiooni, siis tuleb otsida uusi võimalusi, näiteks vabamüürlaste juures. Tõeline ökonomist-planeerija, kui Bulgakovilt iroonilist väljendit laenata. Kuid lavastaja on näinud ka Aronssonis teist plaani, miks muidu on ta kutsunud laekuri rolli just Tarmo Songi, kelle tugev hea ja tundliku inimese aura annab ka sellele tegelasele inimlikkuse, nii et raske on uskuda tema üheplaanilist arvestajalikku kalkust. Tarmo Songi vaiksel musikaalsel häälel öeldud repliikides aimub sügavale peidetud valusat pettumust. Ta on ka ehk kunagi siiralt uskunud ja võib-olla just sellise pastori tõttu oma usu vahetanud kalkuleeriva, lõpuks isegi küünilise "ametikohustuste täitmise" vastu.

Tiit Alte kehastatud lihtne kirikuteener Algot Frovik esindab seevastu inimesi, kelle najal, julgen arvata, maailm tegelikult suuresti püsib. Nad täidavad oludest hoolimata vankumatult oma tagasihoidlikke ülesandeid ega kaota kunagi lootust – tuleb vaid kirikukellad helisema panna, õigel ajal küünlad süüdata ja küll inimesed tulevad taas jumalakotta. Vulgaarmaterialistlikult positsioonilt tõlgendades võiks selles näha lihtsalt nüri harjumust, aga Bergmani tahtel kuuleme just Algoti suust loo mõistmiseks olulist tähelepanekut, et Kristuse vaimsed kannatused olid füüsilisest piinast rängemad. Kui isegi Kristusel olid enne surma ristil kahtlused, et Jumal on ta maha jätnud, mis siis väeteist inimestest rääkida. Ikka ja jälle oleme Emmause teel kõndivad meeleheite pimedusega löödud jüngrid, kes ei tunne Valgust ära.

Kooliõpetaja Marta tegelaskuju on irriteerivalt ambivalentne. Kas uskuda, et ta on tõesti ateist ja oma palvega Jumala poole vaid provotseerib? Aga keda siis, Jumalat? Kas saab tõemeeli provotseerida seda, kelle olemasolu ei usu? Maria Peterson mängib Martat suure sisemise intensiivsusega, tema tõlgenduses on Marta palve kirglik ja tõsiseltvõetav. See suunab mõtlema, et pigem esindab Marta inimesi, kes oma alateadlikku Jumala-otsingut igaks juhuks maha suruvad, sest kardavad pettuda, haiget saada. Selle tõlgendusega sobib ka järgnev – sünnibki ime, "ateisti" palvetele vastatakse. Evangeeliumides ei saatnud Jeesus korda ühtegi imet, ilma et oleks näinud palvega Tema poole pöörduja südames siirast usku. Ka elu pealisülesanne, mis Martale tema palvele vastuseks antakse – pühendada end teisele inimesele, tema päästmisele, on väga kristlik. Kristlik vastus Jonas Perssoni küsimusele, milleks me siin maailmas elame, oleks samuti olnud – teiste pärast. Ses suhtes on Marta üpris kaugel oma tänapäeva Rootsi emantsipeerunud suguõdedest ja üllatavalt lähedane hoopis vene naistele, keda on kujutanud näiteks Tšehhov ja Dostojevski ("Kajaka" Niina: "Kui sa vaid vajad mu elu, siis tule ja võta see", sama mõtet väljendavad ka "Kuritöö ja karistuse" Dunja ja Sonja).

Ka Marta tegelaskuju mõistmiseks annab olulise võtme tema nimekaim Piiblist. Marta oli see, kes erinevalt oma õest Maarjast ei istunud hardalt Jeesuse jalge ees, vaid toimetas pidevalt. Ka Bergmani Marta on väga tegus ja hoolitsev: toob pastorile kuuma kohvi, annab köharohtu ja aspiriini jne (Aronsson nimetabki Martat Florence Nightingale’iks). Luuka evangeeliumis pälvib Jeesuse poolehoiu pigem Maarja, kes eelistab argiaskeldusele süvenemist Sõnasse. Johannese evangeeliumis on aga just Marta see, kes ruttab Jeesusele teatama, et nende vend Laatsarus on surnud. "Siis ütles Marta Jeesusele: "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud. Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud."." (Jh 11: 21-22) Ja Jeesus saadab korda suurima ime, äratab Laatsaruse surnust üles.

Marta veritsevad haavad peopesades loovad ka temale seose Kristuse kannatustega. Kui Marta oma kirjas räägib, et Tomas ei suutnud tema käte eest paluda, sest need tekitasid temas füüsilist vastikust, siis tuleb tahtmatult meelde ema Teresa, kes kogus tänavatelt ja getodest kokku "vaeseimatest vaesemad" ja rajas oma maise tee lõpul olijatele Surijate Majasid, et vähemalt nende elu lõpp oleks väärikas. Üks ema Teresa põhimõtteid oli harjutada vabatahtlikke abilisi ületama vastumeelsust ja puudutama surijaid, paitama ja embama neid, et nood enne surma saaksid pisutki tunda inimlikku lähedust ja soojust. Nagu tagantjärele on selgunud, ei olnud ka ema Teresale tundmata "Jumala vaikus", mida tema nimetas "hinge pimedaks ööks". Ometi ei lubanud ta endale ühtki nõrkuse hetke, vaid juhindus veendumusest, et Jumal on armastus ja inimese ülesanne siin maailmas on olla selle armastuse väljendus tegudes. Ema Teresa jaoks oli sõnal "kutsumus" väga konkreetne tähendus – just see, millele viitab ka sõna eestikeelne tüvi –, ülesanne, milleks me oleme siia maailma kutsutud.

Tšehhovi "Palatis nr 6" avanevad enesepettuses elanud kutsumuseta arsti silmad tõele pärast valvuri jõhkrat rusikahoopi. Ka kutsumuseta kirikuõpetaja Tomase raputab enesehaletsuse lummast välja jõhker tõde, et Jonase vabasurm jääb vähemalt osalt tema südametunnistusele. Kuid "Talvevalguse" lõpp on Theatrumi variandis siiski lootusrikkam: kuigi elu toob kaasa palju valu, tuleb edasi elada, tuleb süüdata küünlad ja pidada jumalateenistust (sama sõnum tuleb välja ka kavalehel ära toodud ilusast loost, kuidas Bergman otsis oma filmile lõppu).

Proua Persson ei saanud endale lubada kahtlemist, milleks me siin maailmas elame – neli last on vaja üles kasvatada, juba nende pärast tuleb edasi elada.
Marta ütleb lõpus: "Kui me ainult julgeks näidata üksteisele õrnust. Kui meil oleks ometi tõde, millesse uskuda. Kui me ainult suudaksime uskuda." Isa Manueli kannatustes kristalliseerunud veendumus on: "Aga ikkagi tuleb edasi elada, edasi elada." Samale järeldusele jõuab ka Tšehhovi Sonja: "Mis parata, elama peab! Meie, onu Vanja, elame veel."

Heiti Talvik aga valas Teise maailmasõja meeleheitekaoses elementide pimeda raevu saledasse stroofi: "Meie saatus on püsida tüüril/ kõigi lootuste avariiski/ ja tõdede vankuval müüril/ meelt heita – ning elada siiski."

Tänapäeva maailm on võrreldes sõjajärgsete aastakümnete suhtelise turvalisusega taas liikumas ebakindluse ja ärevuse suunas. Jonase-taolisi heitunuid, pinna jalge alt kaotanuid, meeleheite pimedusse langenuid on tõenäoliselt üha rohkem, eriti noorte hulgas. Sellepärast on lavastuse sõnum eriti oluline.

Michel Houellebecq on intervjuus ajakirjale Spiegel arvanud: "Üha rohkem inimesi tunneb end ratsionalismi kätte lämbuvat. /…/ Ma jagan Auguste Comte’i arvamust, et igasugusest religioonist loobunud ühiskond ei ole elujõuline. Seda ähvardab täielik koostlagunemine. Ühiskondlikku korda toetavad religioossed väärtused ja normid leevendavad üksiku inimese hirme ja pakuvad talle lohutust."

Theatrumi trupi pealisülesanne paistab olevat anda inimestele lootust, mis valgustaks meeleheite pimedat ööd. Selle valguse endas alalhoidmine nõuab palju vaimujõudu. Veel rohkem vaimujõudu nõuab selle valguse jagamine teistega.

Toimetaja: Madis Järvekülg



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: