Arvustus. Müstiliselt jabur ja totter "Merivälja" ({{commentsTotal}})

"Merivälja" Autor/allikas: TV3

Kohati oli piinlik, kohati ajas naerma (aga mitte heas mõttes) ja pärast vaatamist jäi painama küsimus, et mis see nüüd siis oli, kirjutab ulmekriitik ja -kirjastaja Raul Sulbi uue telesarja "Merivälja" arvustuses.

Uus telesari

"Merivälja"

Esmaspäeviti 21.30 TV3s

Lavastaja Triin Ruumet

Stsenarist Indrek Hargla

Produtsent Ken Saan

Pärast «Merivälja» esimese osa vaatamist nädala eest polnud erilist soovi sellest kirjutada, sest maaslamajat ei taha ju lüüa ja kuna sündmused ei läinud ega läinud käima, oli tunne, et sari vajab veel vähemalt nädalast armuaega, sest tegijad on ju tasemel – nii lavastaja, stsenarist, produtsent kui näitlejad. Paraku oli teine seeria täpselt esimese moodi: kohati oli piinlik, kohati ajas naerma (aga mitte heas mõttes) ja pärast vaatamist jäi painama küsimus, et mis see nüüd siis oli?! Miks Eesti tunnustatud tippnäitlejad kole puiselt ja justkui liigestest lahti esinevad, ääretult ebaloomulikku ja kunstlikku dialoogi esitavad ja miks see teoorias ju täiesti põnev ja paljulubav süžee mitte kuidagi ei käivitu ja midagi kvaliteetsele meelelahutusele omast ei meenuta, vaid hüsteeriliselt ja jaburalt mõjub?

Augustis TV3s alanud reklaamklippide sageduse järgi võis aimata, et tulemas on midagi suurt. Ja õigupoolest olid kõik eeldused seda ka oodata, sest produtsent Ken Saani ja stsenarist Indrek Hargla koostöö tulemusena on varem valminud ju Eesti oludes üllatavalt lahedad sarjad nagu «Alpimaja» (ETV, 2012), «Süvahavva» (Kanal 2, 2012–2013) ning «Kuum jälg» (Kanal 2, 2016–2017). Esimene oli kiiretempoline ja ajakajaline põnevus, teine tipptasemel folkloorne õuduslugu ja kolmas jõhkrate mõrvalugude ootamatult värske esitus. Et kõik ei pruugi minna nii, nagu soovitakse, oli tegelikult näha «Süvahavva» täielikult ebaõnnestunud 2. hooajast, mis erines esimesest nagu öö ja päev, nii jabura süžee, ebaloomuliku dialoogi kui täielikult kadunud õudusatmosfääri pärast.

Teoreetiliselt võiks Indrek Hargla masti tipptasemel meelelahutaja Merivälja objektist välja võluda «Süvahavva» 1. hooaja laadis müstilise ja paranoilise õudusloo, aga kui välja arvata noorte teledebütantide (Lauli Otsar, Theodor Tabor) asjalikud sooritused, on nimekad näitlejad valdavalt loonud äärmiselt teatraalseid ja ülemängitud karikatuurseid tegelaskujusid, kelle asjatamisi ekraanilt pigem kuidagi piinlik ja imelik vaadata on. Nad suhtlevad omavahel absurdsete lausetega ja käituvad veelgi segasemalt, sürreaalselt ning üldse mitte põhjendatult. Tegu peaks olema karmi ja tõsise loo ning maailmaga, ometi on rollilahendused pigem jant-tükile omased. Kui Hendrik Allale (Postimees, 4. september) meenutas «Merivälja» mitmeski mõttes «Salmoneid», lisaksin mina ühe halva telekonservi etaloni 1990ndate esimesest poolest siia veel – «Miss Marple'i lood» – kodukootus ja odavus halvas mõttes (Esra taksoga sõitev ehk siis põhimõtteliselt Eestis elav ja tegutsev miss Marple ei lähe vist küll surmatunnini meelest).

Tegelikult tahaks rohkem midagi positiivset öelda, sest kui Hargla 2012. aastal kodumaisele seriaalimaastikule sisenes ning samal aastal tulid üksteise järel välja «Alpimaja» ning «Süvahavva», tundus, et paradigma on seski vallas muutumas – ma ei tea, kas tänu stsenaristile või produtsentidele ja lavastajatele, aga igatahes laienes vahepeal pildilt kadunud olnud tegijate ja uute talentide võrra märgatavalt tavapärane seriaalinäitlejate ring. Ning mis peaasi, nendel sarjadel oli järsku baasmaterjaliks ääretult tugev ja läbimõeldud kirjanduslikult põnev lugu.

Selle dünaamilise loo ja eheda atmosfääri puudumine – vähemalt esimesest kahest seeriast – on lisaks veider-koomilistele näitlejatöödele «Merivälja» teine peamine miinus. Maarja-Liisi hittlood, vanaaegsed lauatelefonid ja Celine Dioni «Titanicu» tunnuslaul ei vii meid veel võluväel 1997. aastasse ega loo tolle ajastu atmosfääri. (Ahjaa, «Merivälja» tegevus paistab toimuvat suvel 1997, «Titanicu» tunnuslugu tuli aga välja novembris 1997, film ise linastus Eestis alles aprillis 1998.) Ei paista olevat avalik informatsioon, kui pika sarjaga on tegu, aga ülimalt aeglast käimajooksmist arvestades võiks pakkuda, et kogu seda tragikoomikat jätkub kevadeni välja. Või ülejärgmise kevadeni (kuigi tegelikult nii ilmselt ei ole).

Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul on sotsiaalmeedias öelnud, et kui sarja juures oleks veidigi eneseirooniat tunda, võiks selle nimeks olla «Stephen Kingi lavastamine Alamkolka külas». Kuigi eneseirooniat «Meriväljas» tõesti ei paista – pigem tahtmatut naeruväärsust –, tundub, et tegijail on samas vist päris lõbus olnud. Paraku ei saa televaataja positsioonilt sama väita.

PS. Indrek Hargla Facebooki lehel öeldakse, et ehk juba oktoobri lõpus jõuab lettidele seriaalist kaunikesti erinev romaan «Merivälja». Eks siis saab näha, mis ja kuidas. Igatahes «Süvahavva» romaaniversioonid olid telehooaegadest üksjagu tugevamad.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
Arhitektuur
Leonhard Lapin

Otseülekanne homme: Leonhard Lapini loeng

Arhitektuurimuuseum alustab sel sügisel uue loengute või vestluste sarjaga "Elav ruum". Esimesena astub üles kunstnik, luuletaja ja arhitekt Leonhard Lapin. ERR kultuuriportaal kannab 27. septembril kell 18 kohtumise üle.

MUUSIKA
Arvamus
"Mad Max: Fury Road" ("Mad Max: Raevu tee")

Tõnu Karjatse. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos

 

Katastroofi- ja maailmalõpuflimide arv on eriti kasvanud pärast sajandivahetust. Filmiuurija Zian Zhang leiab, et aastaks 2013 oli maailmalõputeemalisi filme toodetud rohkem kui eelmisel sajandil kokku. See võib ju nii olla, ammendavat filmide nimekirja pole ju veel keegi kokku pannud. 

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: