Arvustus. Shabazz Palaces pakub alternatiivi kehtivatele urban-mallidele
Uus plaat
Shabazz Palaces
"Quazarz: Born on a Gangster Star" + "Quazarz vs. The Jealous Machines" (Sub Pop)
Vastavalt 8/10 + 6/10
Uusdigitaalse, lõdva sõnajooksuga, aga kõlalis-tehniliselt peavoolu popi tippu aetud, läikiva hiphop-muusika (võiks öelda, et moodsa pop-trap´i) võidukäigu kattevarjus kõlab Shabazz Palaces (SB) kui meie aja lo-fi. Kui Future sõidab uljalt metropoli kiirteel, siis SB sipleb salaja psühhotroopses džunglis. Või kuskil tundmatutes ökosüsteemides. Igal juhul on siin elusat metsikust, kus säilinud kirev kõlaline liigirikkus. Seekord tuli neilt kaks kauamängivat korraga paarisrakendis.
Kui Travis Scotti vokaal allub autotune´ile, siis SB peidab teksti mitmekülgse kajakasutusega, hoiab ajuti ürgsega sidet naturaalsämplites, keeldub nutivõimalusi lõpuni rakendamast ning astub nii vastu praegusajal domineerivatele urban-mallidele. Loomulikult pole see eesmärk omaette, nad on selleks liiga lodevad ja logisevad, lihtsalt kehtivate trendide valguses võtab see muusika esteetilise opositsionääri keha.
Öeldakse ka, et nad on kosmilised. Stiihia jääbki meie aja kosmoseks, sama püüdmatuks, tehku Elon Musk viimase olmestamiseks mistahes. SB teeb vastupidi olmest ulme, kui laenata kalambuuri Kreatiivmootorilt. SB on uinutav, psühootiliste peensustega, aga suhteliselt minimalistlik kraut-hop, mis mudib oleviku sellest veelgi võikamaks futuristlikuks teisendiks.
Aga see ei tähenda, et nad oma fantaasiate tuules ka emažanris levinud – näiteks mustanahaliste ajaloolise, aga ka praegusaegse kogemusega USAs – teemadega ei tegeleks. SB peidab ainese häguselt seotud poeetiliste kujundite ja ülevoolava žargooni, mitte lineaarse jutustuse taha. Nad esitavad oma sõnumeid fiktiivsete tegelaste suude läbi. Tajumata teksti sisu detailides, võib öelda, et see miraaž on vähemalt tunnetuslikult tõhus.
Hiphopi põhiküsimus ei ole juba ammu enam ainult trööstitu tõelisuse võimalikult autentses representatsioonis või ärplemises (kuigi tekstides on see tihtipeale säilinud), leiutagu keegi uued analüütilised tööriistad. SB on kindlasti üks neist, kes selleks alust annab. Astub osalt Clams Casino varaste tegemiste ja riivamisi ka cLOUDDEADi jälgedes, aga pole ka päris pilveräpp. Siin on selleks liiga palju vabavormilist džässi, mis ühendab kõnealust duot Brainfeederi kambaga (Flying Lotus, Kamasi Washington...). Taustad ja sündihelide diletantlik eksperimentaalne lust aga toovad suhu Dean Blunti nime.
Võtaks ühe-paar motiivi (mis iseseisvalt jätaks tõenäoliselt pigem demo mulje), paneks need korduma ning harjutaks sinna sisse elamist, kuni esialgse ümber moodustub näiliselt isetekkeline atmosfäär, mis loob mulje, et tegemist oleks justkui live-esinemisega. Selline paistab SB loomingu võrdlemisi spontaanne kujunemislugu.
Minimalistlikumad vahekohad, kohatine tühibiit ja -sahin, tunduvad üürikeseks apsakatena, aga mitmekordsel kuulamisel toimivad just kõlarikkamate, selge meloodiajoonisega fragmentide võimestajatena. Meisterliku mõõdukusega on kuulajale hingamisruumi jäetud ja materjal peaks olema seepärast ligipääsetav päris suurele auditooriumile, kuigi automakist kuulates läheks ilmselt palju liine kaduma. Aga paljusid see huvitab?
Eelkõige kehtib kõik see positiivne albumil pealkirjaga "Quazarz: Born on a Gangster Star". Teine, "Quazarz vs. The Jealous Machines", ei oma nii intensiivstet külgetõmbejõudu, aga ei mõju ka päris ülearusena, pakkudes võimalusi siseneda ansambli katselise loomeprotsessi mehhaanikasse puht helidisaini mõttes.
Ja hitte on: näiteks Dee Dee Sharpilt laenav "Shine A Light" ja Kraftwerkilt laenav "Moon Whip Quäz" (olgugi et mulle ei meeldi nii otsesed viited ja isiklikus plaanis on need pigem albumi madalpunkt) musta kujundusega või "Effeminence" purpurselt kettal. Kui avarapilgulises muusikaliste mõjude väljas suudetakse välja arendada oma isikupärane loominguline keel, mis ei välista sümbioosi elamusliku heakõlaga, siis pole küll suuremaks nurisemiseks põhjust. Tõtt-öelda on see üks parimaid asju, mis juhtuda saab.
Selle pinnalt võiks praegu vastava valdkonna status quo´d arvestades rahumeeli teha veel plaadi või kaks, ima et avangardisõdurid pahuraks muutuks.
Mingem neid oktoobris Sinilindu vaatama.