Quinn Latimer: märgid, helid, metallid, põlemised ehk lugeja ökonoomika ({{commentsTotal}})

Lugeja
Lugeja Autor/allikas: SIPA/Scanpix

Avaldame kaasaegse kunsti uudiskirjas ilmunud Quinn Latimeri teksti "Märgid, helid, metallid, põlemised ehk lugeja ökonoomika". Tekst ilmus esimest korda documenta14 kataloogis ja selle tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer.

Rahvas, kes hindas sedavõrd paljut kuulmise järgi nagu ateenlased.
Virginia Woolf

Igaüks "hoolib” omal moel kuuldavast kuulsusest, mida nimetatakse "kléos’eks”.
Jesper Svenbro

Kas keel on nagu münt, kahe poolega? Varem ma arvasin nii. Kirjutaja kindlameelne profiil on õrnalt pressitud ühele poolele ning lugeja oma on kantud abstraktsemalt (vahest loomametafoorina) teisele. Üks külg on münditud suuga, salatseja-selline. Münt ise kui suu. Keel on kogu raha, kogu aeg. Kuid vanade kreeklaste jaoks ei olnud keel selline kahe poolusega majanduslik paar (mis on sepistatud tules, tehtud metallist ja maavaradest). Keel oli kolmekas, trio, leibkond (kus võib jääda kõlama kainemate peade hääl jne). Arhailise ja klassikalise ajajärgu kreeklaste kodustes patriarhaalsetes valemites, kus oli valdav suuline keel, kujutati kirjutajat isana. Kirjutatu oli tema tütar: tumm ja ootamas häält, mis teda loeks, haaraks tal käest – või lausa suust. Ja viimaks oli lugeja, tütre kosilane, abikaasa (eelistatult välismaalane, kelle sugulased elasid kaugel), kes annaks talle hääle ja kuulutaks sel moel kõikjal kuuldavalt tema isa kuulsust, tema kléos’t.

Kuid millist kuulsust? Miks just kuuldavalt? "See on selline kuulsus / Nagu naine / Mingis mõttes mittekuulsus / Nagu naine,” kirjutasin ma oma esimestel päevadel Ateenas. Ma lugesin luuletust, kust need read pärinevad, mitmel lugemisõhtul Ateenas, lastes sel kõlada 2015. aasta suve ärevas, kõlalises kuumuses, referendumite ja valimiste ja kapitali kontrolli kahvatus stsenaariumis; suve majanduslik vägivald olikirjutatud linna pankade ette moodustunud pensionäride järjekordadesse. Ma kirjutasin luuletuse selleks, et seda valjusti ette loetaks.

Siiski jääb õhku küsimus: miks just kuulsus ja miks just kuuldav? Siin epigraafina kasutatud repliigis, mis on paigutatud loosungina teksti kohale voogama, seda juhtima, viitab luuletaja ja filoloog Jesper Svenbro Phrasikleia Korele, 6. sajandist pärinevale Kreeka matusekujule, mis on tütarlapse kõrgune ja mille jalamil on raidkiri. Figuur kujutab surnud tütarlast, kelle nimi on Phrasikleia. Oma samanimelises raamatus, mille alapealkiri on "Vana-Kreekas lugemise antropoloogia”, viitab Svenbro märgi ja heli, keele enda, kirjaniku ja lugeja põhilisele korraldusele, rituaalile ja elule. "See tõeline märgiteooria ja selle kahekordne eksistents on olemas juba nimes Phrasikleia, kus esimene osa viitab märkide hääletule maailmale, teine aga helide elavale maailmale, kléos’e maailmale, valjusti lugemise maailmale,” lugesin ma hääletult. Kuju nime mitmeid tähendusi visandades kirjutab Svenbro, et Phrasikleia võib viidata "naisele, kes juhib tähelepanu kléos’ele” ja et kléos’t ennast võib määratleda tehnilise terminina selle kohta, millega luuletaja austab tähelepanuväärsete saavutustega inimesi. Ja Vana-Kreekas oli tähelepanuväärne see, mis kõlas. Mis saavutas kuuldava tuntuse. Mida valjusti ette loeti. Kõla, kuuldus, hiilgus, kuulsus jne.

Keel ja ka meie, selle kanalid: märkide hääletu maailm versus helide elav maailm. Nende suhtlemine. Sama mündi kaks külge, või siis jah: lugeja ja kirjutaja. Seotud materjaliga, mis on neil ühine: kirjutamine, valuuta, alati vahetuskursil. Alati see rahanduslik metafoor, majanduse ärevus ja pakilisus, selle metall ja mineraal. Aga me rääkisime lugemisest, mitte rahast. Kes on lugeja? Kes kuuleb tema häält? Kes seda kasutab, selle kõlama paneb? Mis on lugeja kõigis oma kuuldavates või hääletutes, kehalistes või metafoorsetes tähendustes?

Vana-Kreeka suulises kultuuris mõeldi lugemise all ennekõike vokaalset esitamist: kirjakeel ja selle hääletu lugemine tulid hiljem. Vana-Kreeka lugeja ja mees-temaseoste määratluste (kuna Vana-Kreekas ta oli tihti mees, kuid siinses tekstis ei piirdu ma selle sooga) hulgast käsitleb Michel Foucault pederastia metafoori: kirjutaja alistab lugeja, kes võtab tema sõnad enda sisse ja väljutab need täielikult allutatuna. Lugejat ja kirjutajat ei peetud võrdseteks, solidaarseteks. Veel mitte. Nagu kõigi suhetegi puhul, on lugemise ja vastuvõtmise, lugemise ja kirjutamise ideoloogia, heli ja vaikuse ja hääle suhte keskmes võim. "Vanaaja lugemine omandab tõepoolest lugeja hääle üle võimu kasutamise konkreetse kuju. Hääl peab alistuma kirjasõnale,” kirjutab Svenbro. "Siin on aimatav idee, et lugejalt on võetud tema enda hääl.”

Ent kui arhailise kirjutaja ja lugeja vaheline suhe kujutas endast domineerimist ja teenimist, siis lisandus sellele peagi ka sarnasus (ühine püüdlemine tavatu poole). Kuulaja võtab lugeja hääle endasse, lugeja võtab kirjutaja hääle endasse. Ta on kirjutaja anum, tema vahend. Lugeja kutsub kuulajat: keegi peab tema helisid tunnustama. Kirjutaja kutsub lugejat: keegi peab tema märke tunnustama. Tõepoolest, suhted tähendavad millegi vahetamist: sarnaselt raha ja keelega vahetab võim omanikku. "Ära kõnele, vaid anna oma barbarikäega kuidagi märku,” käsib Aischylose "Agamemnonis” Klytaimnestra Kassandrat, kes ei oska kreeka keelt. Kas kirjutada või kõneleda. See on küsimus, kuid mitte päris sama.

Ema saatis mulle kunagi postkaardi, millel oli taldrik munade ja peekoniga. Ta oli kirjutanud pildile oma armastatud paksu musta markeriga: "Õhtusöök alistatud lugeja kodus”. Tema külmkapil oli aastaid magnet René Magritte’i maaliga "Alistatud lugeja”. Magritte’i 1928. aastast pärineval maalil kujutatakse pisut tursket naist, kes nõjatub vastu varjulist sinist seina ning vaatab jahmunult avatud raamatut, mida ta oma näo juures hoiab. Aga mu emale on alati meeldinud pildid, millel on lugeja. Talle meeldis Baltimore, sest linna hüüdlause "Linn, mis loeb” oli kantud šabloonkirjas kõigile närustele bussipeatustele. Muud polnudki vaja: viita vaid lugemisele ja ta oligi konksu otsas.

Samamoodi nagu mälestust mu emast ja tema California kodu köögist, mida enam ei ole, võib ka lugeja ja kirjutaja ning heli ja vaikuse vahelist suhet pidada kohaloleku ja puudumise mälestuseks. "See, mis on kirjutatud, on kohal, kirjutaja puudub,” väidab Svenbro. 

"Lugemise hetkel leiab lugeja end kirjasõna ees, mis on kohal, kirjutaja puudub. Täpselt nii, nagu kirjutaja näeb ette oma puudumist, näeb ta ette ka enda kirjutatu kohalolu lugeja ees. Lugemine tähendab lugeja ja kellegi puuduva tehtud kirjalike märkide kohtumist. Kirjutaja näeb seda kohtumist ette, kavandab seda hoolega. Ta loodab lugeja ja valjult ettelugemise peale, ja lugeja täidab selle lootuse, sest kultuuris, kus kléos’el on ülimalt oluline roll, on kirjutatust midagi puudu, kuni talle antakse hääl.” 

Kultuuris, kus kléos’el on ülimalt oluline roll. Teatud kuulsus. Hääle valdamine. Teatud kuulsusetus: hääle puudumine. Kuid hääl viitab (eeldab, nõuab) kehale. Kohalolule, kohtumisele – anumale ja publikule. Raamatus "Unterwegs zur Sprache”("Keele viis”) kirjutab Martin Heidegger, et "kõlamise foneetilis-akustilis-psühholoogiline seletus ei anna edasi selle lähtepunkti helisevas vaikuses, rääkimata sellest, kuidas kõlamine seeläbi hääle ja kuju saab”. Sellest üpris segasest lõigust kirjutades märgib David Nowell-Smith, et Heidegger "soovib väita, et verbaalse keele määratlemine ei toimu mitte ainult semantilise selgusena, vaid ka hääle elule äratamisena. See tähendab, et semantika on lahutamatult seotud inimkehaga.”

Kuid millise keha või milliste kehadega? Lugemine ja kirjutamine – keel ise – on kindlalt reguleeritud, nagu kehadki. Näiteks kirjanduse keham, poliitiline keham ehk riik. Kui lugemine oli Vana-Kreeka ühiskonnas keskse tähtsusega, sõnastati seda ühe kontrollimise vormina. Svenbro märgib, et lugemine "reguleeris kodanike kehami käitumist võimukandjate suude kaudu, kes mitte lihtsalt ei edastanud seadusi, vaid lugesid neid valjusti ette”. Võimukandjate, keda nimetati tegelikult "seaduselauljateks” (nomodos). Aga kuidas on teistsuguste (lugevate või kirjutavate) kehamitega? Mõelge sellele kummalisele käsule Platoni "Theaitetosest”: "Noh, ori, võta raamat ja loe!” Platoni dialoogil, mis käsitleb teadmise iseloomu ja vajadust, on kaksikkuju: selle keskmes on veel üks tekst. Metafiktsioon, mis keerleb Sokratese ja Theaitetose vahelise üleskirjutatud dialoogi ümber, mille noor meesori loeb ette Platoni kahele peategelasele, Eukleidesele (orja omanikule) ja Terpsionile. Platoni dialoog kajab küsimustest ja mitte ainult nendest, mida esitab Sokrates (Platoni kaudu) teadmise tajumise kohta. Näiteks: millised kehad saavad lugeda, millised kirjutada? Millised kehad võtavad vastu? Millised on kuuldavad? Miks peaks lugeja tingimata alistama, teenistusse panema, orjastama?

"Keele alistamine,” kirjutas uusplatonistlik filosoof Iamblichos, "on kõigist võitudest kõige raskem.” Essees "Taking Leave of Tragedy” (1985) kirjutab Giorgio Agamben, et Ingeborg Bachmann möönis kunagi järgmist: "Keel on karistus. Kõik asjad peavad keelde sisenema ja jääma sinna vastavalt nende süü suurusele.” Selle üle arutledes kirjutab Agamben: "Selles mõttes on tõsine sõna see, mis ei unusta kunagi, et keel on karistus ja et me kõik kanname kõneldes või kirjutades karistust. Kas sellest karistusest on lunastust? Luuletuses pöördub Ingeborg kõne poole, karistuse enda poole, et paluda lunastust: "Oh mu kõnevõime, päästa mind!””

Kehad ja hääled, keel ja karistus, alistamine ja lunastus tõstatavad ka sooküsimuse – nagu seda tõstatavad ka Platoni eranditult meessoost teadmiste otsijad, kirjutajad ja lugejad ning Bachmanni ülev poeetika, selle sügav feminism. Keel on alati seotud sooga – peaaegu kõik asjad on. Vaata sõnaraamatust järele sõna "sugu”, ka selle määratlus on nagu münt, kahe küljega. Ühest küljest (või määratluselt) võtab see ette keha, selle sotsiaalset erinevust, teisest küljest keeleeristusi.

1. omadus eristuda mees- ja naissoost isendiks (tavaliselt kasutatakse seda sotsiaalsetele ja kultuurilistele, mitte bioloogilistele erinevustele viitamiseks).

2. GRAMMATIKA

(näiteks ladina, prantsuse ja saksa keeles) nimisõnade ja asesõnade liigid (tavaliselt meessugu, naissugu, kesksugu ja üldkääne), mida eristavad nende erinevad fleksioonid, mida on vaja nendega süntaktiliselt seostavate sõnade jaoks. Grammatiline sugu on kaudseltseotud loodusliku sugude eristamisega.

Mind võlub see viimane läbimõeldud märkus, et grammatiline sugu on vaid kaudselt seotud loodusliku sugude eristamisega. Meenutab riideid, mis on lõdvalt ümber keha. See riie on nagu grammatika, teatud mõttes. Veelgi kaudsem (ent siiski selgepiirilisem, nagu siidi alt aimatav keha) on fraas "looduslik sugude eristamine”. Kuid pöördugem bioloogia, selle mooduste juurest metafooride juurde (minu meelest täiesti loomulik samm). Svenbro tsiteerib Antiphanese komöödiat "Sappho”, mille nimiluuletaja selgitab: "Naiselik olend on täht, lapsed, keda ta endaga igale poole kaasa võtab, on grámmata: kuigi neil ei ole häält, võivad nad soovi korral kõneleda nendega, kes viibivad kaugel; ja kui keegi avastab end mehe läheduses, kes loeb, ei kuule too neid [sest kuigi grámmata on hääleta, "kõnelevad” nad täielikus vaikuses kurtidega].”

Naiselik olend on täht – kahtlemata. Siin pole midagi vaielda. (Ja võib-olla ka teised olendid. Meenutagem Virginia Woolfi proua Dallowayd: "Vaevatuna kummalistest unenägudest, milles suured kreeka tähed toas varitsesid, ärkas ta ütles, naeris endamisi, kui talle tuli meelde, kus ta oli ja et kreeka tähed olid päris inimesed, kes vaid mõne jardi kaugusel magasid.” Kuid Sappho – nii ajaloolise isiku kui ka ilukirjandusliku tegelase – jaoks, nagu ka paljude vanade kreeklaste jaoks ei olnud naiselik olend kui täht mitte ainult metafoor või protofeministlik kriitika. Kreeka tähestiku, foiniikia tähtede kujunemise "lugu” (mitte päris ajalugu) on tütre lugu. Mytilene Skamoni kirjutiste kohaselt oli foiniikia tähtede leiutaja Aktaion, hilisema Atika esimene kuningas. Tal olid ainult tütred, neist noorim, kelle nimi oli Phoinike, suri noorena. Tema leiutis oli pühendatud tütrele. See tõi tüdrukule kléos’t. Ta elas edasi nii kirjutatud kui ka ette loetud tähtedes. Aktaioni teisik paistab olevat Ateena autohtoosne ehk pärismaine kuningas Kekrops (kellel on sama palju tütreid ja kes samuti kirjutamise leiutas) ning Boiootia kuningas Kadmos (kellel on ka kõik sama). Kui Aktaioni ja Phoinike müüt "kirjutati” näiliselt selleks, et omistada kirjutamise leiutamist Ateenale (mitte foiniiklastele), omistab see ühtlasi kirjutamist naistegelasele. "Surnud printsess sulab kokku leiutisega, mis kannab tema nime.”

Tõepoolest, nii Phoinike kui ka Phrasikleia, veel üks surnud tütar, tähistavad kirjutamist. Ja nagu juba märgitud, oli kirjasõna vanade kreeklaste jaoks tumm keel, mis vajas hääle saamiseks lugejat. Kirjasõna oli naise tummuse kirjatäht, mis vajas abikaasat, lugejat, kes annaks hääle tema patriarhi raidkirjale. Mees loeb meid, nagu me oleksime tekst. Kui ökonoomne. "Ökonoomia” kreekakeelne tüvi on oikos, mis viitab kodusele elupaigale, majale või perekonnale – tuttavale ökosüsteemile. Seega mõtlen ma keele ökonoomiale, veel ühele majapidamisele, ning funktsioonidele, mis on selles antud tüdrukutele ja naistele. Funktsioon, mis on väidetavalt hääleta. Ometi saame meie – tüdrukud ja naised – olla kirjutatu. See on tõeline valuuta. Kuid siis kirjutab Svenbro: "Mis võiks olla loomulikum kui mõelda kirjutamisest kui tüdrukust, kui räägitakse keeles, kus kirjutus on naissoost nimisõna, graphé? Ja mis oleks loomulikum, kui pidada graphé sigôsa’t, "hääletut kirjutust” tütreks, kui valdavas kultuuris on vaikus naiselik voorus? Sellise kirjutuse ainus hääl on lugeja hääl.”

Noh, see, mis on loomulik – ja mis ei ole –, on natuke konksuga küsimus. Nii nagu naiselikkus ja keel on loomus sotsiaalne ja kirjanduslik konstruktsioon. Tarkuse- ja sõjajumalanna Athena, kes oli aga ka avalikkuse – teatud mõttes kléos’e – jumalanna, paistab sellega justkui nõustuvat. Athena on veel üks kuulus tütar, kes paiskus välja oma isa peast nagu keel, väga kõlavalt, ning on Ateena nimekaim. Ta võistles oma onu Poseidoniga selles, kumma nimi linna ehtima hakkab. Ta tuli võitjaks, sest kinkis linnale oliivipuu. Hiljem kaunistas tema nägu Kreeka valuutat drahmi, jõudes nii laialdaselt ringlusesse ning kõneldes selgelt ja kõlavalt – Athena nimi resoneerub alati Ateena kléos’ega.

Tütar ei ole alati kuuldamatu. Vaadakem Sapphot, kes pani oma tütrele nimeks Kleïs, kléos’e kaja. Sappho luuletusi nimetati sageli tema tütardeks: "Meil on endiselt su surematud tütred, nimelt su laulud,” kirjutab Dioskorides. Svenbro lisab rõõmsalt oma huvitavas joonealuses märkuses, mis selgitab Pindarost: "Raha eest kirjutava elukutselise luuletaja luuletused saavad prostituudi mõttes "tütardeks”, kellel on "rahustavad hääled”.” Kas Sappho kirjutas oma luuletused raha saamiseks? Ma ei tea. 

*

Jättes hetkeks kõrvale tütarde ja drahmide küsimuse, prostitueeritud, tumma, surematu naisekeha, olgu see siis ülistuslaul või mitte: Vana-Kreekas võidi kléos’e all mõelda ka tuld. Mis siis tulega on? (Kogu see hääleta naistest rääkimine tekitab minus tahtmise midagi põlema panna.) "Ma läksin sarapikku, et / Peas põlev viha läheks mööda,” kirjutas W. B. Yeats. Kuidas on keele, kirjanduse, teadmiste, poliitilise või filosoofilise või kirjandusliku iha ja tuntuse tulega? Kuulsuse tulega? Selle kõla tulega? Herakleitos pidas maailma "igaveseks tuleks, mis läidetakse õigel ajal ja kustutatakse õigel ajal”. Ja siis on veel Prometheus, kes aheldati kalju külge, sest ta oli jumalatelt tule varastanud. Prometheuse müüti on seostanud kirjutamisega Aischylos oma "Aheldatud Prometheuses”. "Nad muiste vaatasid ja muidu vaatasid, ei kuulda mõistnud kuulates,” hüüatab titaan. "...veel neile leidsin, kirjamärgid seadmiseks, kõiktäose meele, virga taideid loova jõu.”

Vaadelgem siis tuld ja põlemist mitte üksnes teadmise ja keele ning selle erinevate kasutusvõimaluste ja väärkasutuse metafoorina – teadmistest põlema, tulised tunded, kõrvetavad mälestused, poliitilistest ideedest tuld võtma jne –, vaid tõsiasjana, kirjandusliku valdkonnana. "See on kuiv materjal, millest toitub lugeja põlev huvi,” kirjutab Walter Benjamin. Mõelge keele põlemise ajaloole, mis sai õieti alata alles siis, kui keelt üles kirjutama hakati. Raamatuid põletatakse, sageli teevad seda rõhuvad poliitilised ja religioossed režiimid: vaadakem, kuidas Rooma ja Konstantinoopoli kirikuvõimud edastasid 11. sajandi lõpus poliitilisi sõnumeid Sappho ja Mytilene Alkaiose (järjekordse Lesbose lüüriku) luule avaliku põletamisega. Ja siis on veel eradokumentide põletamine, millega nende autorid või kirjanduslikud timukad soovivad sageli suruda maha seda, mis on kirjutatus endas kõige intiimsem. Kuid põletatakse ka kirjanikelt väljanõutud lubadusi toita neid leeke, põletada nende keelt, meie kirjanduslikku pärandit. Näiteks need tõelised ja oletatavad tuled, mis kas puhkesid või mitte.

Enne surma andis Vergilius juhtnöörid, et "Aeneis” (eepos, mis loodi mitte suuliselt, vaid kirjutades) tuleb põletada. Ei põletatud – keiser Augustus ei lubanud. Thomas Hardy palus oma naisel Florence’il enda paberid hävitada, naine ei teinud seda. Seevastu Charles Dickens põletas elu jooksul pisteliselt oma päevikuid ja kirju. Lord Byroni mälestused põletasid juristid ja ahned sõbrad, kelle seas oli luuletaja Thomas Moore – kurikuulus põletamine, mis ajendas Henry Jamesi kirjutama "Asperni kirju” ja vahest sundis teda enne surma põletama ka omaenda pabereid. See 1915. aasta kirjanduslik lõkketuli ei jäänud kuulsuse poolest Byroni omale sugugi alla.

Romaanis "Meister ja Margarita” kirjeldab Mihhail Bulgakov detailselt kirjandusžanri, mis on selle võimalik põlemine. Ta kujutab tuld kirjutamise vormina, mis on ka vastupanu vorm. Ühes allegoorilise romaani stseenis ütleb Saatan Margaritale, naisele, kelle ta on röövinud, et täidab vastutasuks tema teenistuse eest naise südamesoovi. Naine palub, et vabastataks tema kallim, Meistriks kutsutav kirjanik, kes oli hullumajja pandud (loe: kelle ajasid hulluks osavõtmatud nõukogude kriitikud). Saatan täidab tema soovi: Meister ilmub välja. Saatan soovib lugeda kirjaniku romaani Jeesusest ja Pontius Pilatusest. "Ma põletasin ta ahjus ära,” märgib Meister. Saatan vastab: "Käsikirjad ei põle.” Tema toolile ilmub äkitselt Meistri käsikiri, mis on terve, põlemata. Loetav.

Bulgakovil oli põletamisega (ja kirjutamisega) kogemusi. 1929. aastal konfiskeeris Stalini miilits tagakiusatud kirjaniku päeviku. Kui see Bulgakovile tagasi anti, põletas ta selle ära. Pärast kirjaniku surma ilmus päevik NKVD arhiivis välja. Oli tehtud koopia. Bulgakov põletas ka "Meistri ja Margarita” algse käsikirja (koopiad jäid alles), kuni tema naine selle viimaks postuumselt avaldada lasi. Nathaniel Rich kirjutab: "Ligi 75 aastat pärast kirjaniku surma põleb "Meister ja Margarita” eredama leegiga kui kunagi varem. Selle leegid on neelanud alla aparatšikutest kriitikud, NKVD ja isegi valitsussüsteemi, mis seda tsenseeris. Geniaalne ja helge teos tuletab endiselt ägedalt meelde, et tulega tule vastu ei saa.”

Antonin Artaud kirjutas: "Ei, van Gogh ei olnud hull, vaid tema maalid olid kreeka tule sähvatused.” Ta kirjutas: Põletage tekstid.

*

Vana-Kreekas kirjutamise, lugemise ja majanduse – kléos’e tules võidutseva kolmnurga – vahel valitsenud suhe on selge: enamikul varastest marmortahvlitest ja hauajalamitest on raidkirjad. Kirjutistega kaunistatud marmoriplokkidelt võib lugeda võlgu jäänud kodanike nimesid, teatud kolooniate maksustamisest, sellest, mida võlgnesid jumalatele liitlased ja välismaalased. Juba hauaskulptuur ise tähendab rikkust. Ma veetsin hiljuti pärastlõuna Ateena hauakirjade muuseumi eredates ja hämarates saalides uidates. Peale muuseumi väikeste ruumide ökonoomsuse hindasin ma välja pandud plaatidesse lõigatud kirjelduste ökonoomset keelt.

"Enne 4. sajandi keskpaika eKr” pärinevat marmortahvlit kirjeldati kui "nimekirja kodanikest (Thiasoi), kes on andnud raha”. Teise samast perioodist pärineva tahvli kohta kirjutati: "Steel avalike raamatupidajate (Logistai) teadetega selle kohta, kuidas varahoidjad kasutavad Athena ja teiste jumalate püha raha.” Ja veel üks 3. sajandist eKr: "Teated ateenlasest Delose Amphictyonsist koos ohvriandide loendiga”.

Ühel tohutul steelil – ma seisin hetke selle jahedas varjus – oli 149 fragmenti, mida kirjeldati järgmiselt: "Ateenlaste liitlaslinnad registreeriti siin igal aastal alates 454/3. aastast eKr kuni 440/39. aastani eKr, ning nende nimede järel ära toodud maksu suurus, mis on kirjutatud akrofoonilises numbrisüsteemis, moodustasid kogu tribuudist kuuekümnendiku, mida maksti andamina (Aparche) ateenlaste kaitsejumalannale Athenale.” Ma kujutasin ette, mitu drahmi see teeks, kõigile vermitud Athena nägu ja kléos, see, mis tõi talle kuulsust, kuigi ateenlasi endid tegi see ehk ärevaks. Sest millist muud tunnet võiks meis tekitada raha, selle puudumine, selle tarvidus, selle mälestus?

Ma üritan kujutada ette Athena nägu drahmil, aga vaimusilmas suudan näha vaid Abraham Lincolni ranget profiili USA pennil. Või õigemini näen Moyra Davey fotosid USA pennidest, tema "Vaskpea” sarja 1990. aastast, punakaspruuni vaesuse ja räpa ja näo topograafiat. Davey kirjutab, et hakkas penne pildistama pärast New Yorki kolimist, kui ta avastas, et tal on näpud põhjas ja ta mõtleb raha psühholoogiast ja sellest, kuidas Freud võrdsustas valuuta väljaheidetega. Kuigi ta nende piltidega eriti ei teeninud, pidas ta töid omaenda "võltsrahaks, ülimalt rahuldust pakkuvaks sõltumatuse unelmaks, teatud sitast-kullaks fantaasiaks, kus oli nii, et mida räpasem ja määrdunum oli penn, seda suurem oli tema muutumise ja üllatamise potentsiaal”.

Tema sõnu lugedes hakkan jälle mõtlema keelest, "sitast kullaks” saamisest, kullast. Vanad kreeklased seostasid kirjutamist kullakarva safraniga. Nii maaliti safraniga raidkirjade kuldseid tähti, et päris kulla arvelt raha kokku hoida. Tähed muutusid kergesti loetavaks ja "sümboolselt väärtuslikuks”. Kuid kreeklased seostasid safranit ka abieluga. Ovidius kirjutab "Metamorfoosides” Hymenist, kellel on "üll kuldkollane rüü”. Või nagu Sappho ütleb konkreetsemalt ühes oma meeleheitlikumas katkendis: "rüü / ja / safraniga värvitud”. Kirjutamine kui mingis mõttes sitast kullaks muutumine, kui kasutada Davey sõnastust. Kirjutamine kui tüdruku mehele panemine, kui kasutada vanade kreeklaste sõnu. Aga asi läheb süngemaks. "Loodusloos” kirjutab Plinius Vanem safranist: "Juur on ihukarva ja pikaealisem kui ühelgi teisel taimel. Safranile sobib tallamine ja trampimine: hävitamine aitab tal paremini kasvada.”

Hävitamine aitab tal paremini kasvada. See rida viib mu mõtted Bulgakovi põletatud käsikirjadele ja siis keele juurest eemale, tüdrukutest ja abielust ja misogüüniast eemale, tagasi raha juurde. Kas kulla, raha hävitamine aitab tal paremini kasvada? Võtkem näiteks võlad. Võtkem kapitali. Safran kui kuld kui kirjutamine kui raha. Mõelgem, et Davey "Vaskpeade” sari sai nime põliselanike tolli- ja majandussüsteemi järgi, kus rivaale häbistati kingituste tegemise ja kaupade raiskamisega. "Pealkiri tuleb kwakiutli ja haida rahva rituaalist, kus merre visatakse peotäite kaupa vaskmünte,” kirjutab ta. Vaskraha oli põliselanike kõige väärtuslikum vara ja igal hõimul oli oma raha. Vaskraha väärtus kasvas iga korraga, kui see omanikku vahetas: potlatch’i ajal lõigati mõnikord müntide küljest tükke, et seda rikkust kirjeldada ja edasi anda, anda sellele kléos’t, kui kasutada kreeklaste väljendit.

Artaud kirjutas van Goghi vilja- ja päevalillepõldude kohta: "Vaadake seda sulakulla maastikku.” Artaud’ jaoks oli maalidel "salapärane kummalisus”, "vaevatud õie puhas mõistatus”. Kunstniku enesetapu pärast raevutsedes kirjutab Artaud: "Ajaloost on teada, et keegi oli van Goghile teatud summa võlgu: see tegi van Goghile mitu päeva tuska.”

Vana-Kreeka lugeja hääl ei kuulunud talle endale: kuuldava lugemise akt võttis selle talt ära. "Kui ta laenab oma hääle nendele tummadele märkidele, teeb tekst selle enda omaks: tema häälest saab kirjutatud teksti hääl,” toonitab Svenbro. "Ta on oma häält laenanud, selle loovutanud.” Kas siin on mingi võlg, mis tuleb tagasi maksta? Mida võlgneb tekst või selle kirjutaja vastutasuks lugeja hääle eest? Mida lugeja võidab? Võib-olla pakub lugemine talle võimalust kellekski teiseks muutuda. Selles vahetuses – võla ja leina, ekspluateerimise, majanduse, kirjaoskuse, ükskõik kuidas seda nimetada – saab temast keegi muu (temast endast suurem, kui nüüd jälle mõõtmist tähistavate sõnadega väljenduda). Ent sel hetkel, kui ta saab endaga hüvasti jätta, saab ta endast kõige selgemini teadlikuks, nagu juhtub lugedes, mõeldes, rääkides – kas siis valjult või vaikselt. Lugeja: ma tean, et ma olen äkitselt vahetanud lugeja sugu, muutnud ajavorme, seganud lugemise tähendusi – kuid jääge minuga. Kirjutamise ja lugemise akt on alati seotud puudumise ja kohalolekuga, nagu Svenbro meile meelde tuletab. Enamgi veel, meie mõtlemise (meie kirjutamise ja lugemise) alus jääb samaks (Ateena).

Nii et kui lugemine on teatud võõraste häälte kanaliseerimine, siis võib häälte kuulmist samuti pidada teatud lugemise liigiks. Kuidas sobitada kokku lugeja alistatud ja alistav kõlaline esinemine – kus kuulavale deemosele tehti kuuldavaks seadused, majandus, poliitika, filosoofia, tärkav demokraatia ja individuaalsed rikkused – asjaoluga, et ajalooliselt on Läänes need, kes "kuulevad hääli”, olnud meie vanimad luuletajad, müstikud, ketserid, feministid. Viimasel ajal liigitatakse häälte kuuljad hulludeks, kõrvaletõrjututeks, kuid võib-olla on nad meie kirjanikud ja kunstnikud, meie võlgnikud.

Pean võlga, majandusvägivalda ja ärevust (asja tuuma juurde minnes on see meie ajastu põhiseisund) samuti teatud häälte kuulmiseks. Ma mõtlen häälte kuulmise muutuvast majandusest. Miks ühendatakse omavahel häälte kuulmine – või "kuulmishallutsinatsioonid”, nagu neid tänapäeval nimetatakse – ja võlg? Ma saan vaid pöörduda tagasi oma ema juurde, kes kannatas sügavalt mõlema all. Lastena õpetati meile, et me kodus telefonile ei vastaks – helistada võis võlgade sissenõudja. Ema närusest palgast, mida ta teenis raamatupoodides ja sotsiaaltöötajana, pidas valitsus mõnikord kinni tasumata maksud või õppelaenu. Ta kulutas niikuinii oma vähese teenitud raha raamatutele, üürile ja toidule – kui ta ka raha sai, oli see kohe läinud. Kui ta suri, jäid järele vaid raamatud ja võlad. Häälte kohta, mida ta kuulis, sain ma rohkem teada vanemaks saades. Ta jõi nende vaigistamiseks. Nende häälte ilmumist võib ennustada see, et oled bipolaarne, kirjanik, naine. Kes teab.

"Mul on tunne, et seekord olen liiga kaugele läinud, et tagasi tulla,” kirjutas Virginia Woolf oma õele 1941. aasta märtsis, üks päev enne oma surma. "See on täpselt samamoodi nagu esimesel korral, ma kuulen kogu aeg hääli ja ma tean, et nüüd ma sellest üle ei saa.”

Jeanne d’Arc hakkas 13-aastaselt hääli kuulma: püha Miikael, püha Katariina ja püha Margareeta tõid temani Jumala sõnad. Ole vaga, lõika juuksed maha, astu (Prantsuse) sõjaväkke, et Inglismaaga sõdida, ütlesid nad. Tema katoliiklasest ema oli andnud talle range usulise õpetuse: Jeanne mõistis, mida need pühakud silmas pidasid. Jeanne nimetas end Jehanne la Pucelle’iks (neitsi Jeanne). Ta teenis oma hääli ja nemad teenisid teda. Kui ta oli kohtu all, küsis üks vaimulik, millises keeles need hääled kõnelesid. Ta vastas, et nad rääkisid paremat prantsuse keelt kui küsija. Jeanne ei osanud lugeda ega kirjutada, kuid hääled kõnelesid temaga.

Ent lugemis- ja kirjutamisoskus ei eelda häälte kuulmist. Mõnikord innustab see neid. "Ma olen juba aastakümneid unenägudes hääli kuulnud, nagu öeldakse,” kirjutab Jacques Derrida. "Need hääled on minu sees.” Mina kuulen mõnikord hääli (mitte päris nii nagu mu ema, selles olen ma kindel), kuid sagedamini ma loen neid. Siin on mõned, mis on mind viimasel ajal kõnetanud, minult midagi ära võtnud, kasutanud mind oma tööriista, anumana, rajana, mis viib kindlalt kléos’eni, selle kuldse võla ja tuleni.

"Kirjutamine, nagu tantsiminegi, on kunstiliik, mis on kättesaadav ka inimestele, kellel ei ole mitte midagi,” kirjutas Zadie Smith hiljuti.

"Kui me oma kodus teist korda Jumalast rääkisime, sinu Jumalast, sellest, kes sind ootab, paistis seinal kuldne valgus,” kirjutas Paul Celan Nelly Sachsile. 

"Kaadritagune hääl, mis räägib seda täiesti ilmalikku valgust, paistab tulevat eikusagilt,” kirjutas Giorgio Agamben.

"Noored naised kardavad kõnelda, kirjutamisest rääkimata. Kui ma näen nende hirmu, nende vaikimisi, siis ma tean, et ükski naine ei ole kirjutanud piisavalt,” kirjutas bell hooks.

"Maa / & selle nimisõna vahel tundsin tuld,” kirjutas Brenda Hillman. 

*

Võlg viitab puudusele – vahest autonoomia ja omandi puudumisele. Aga autorsus? Phrasikleia signatuur on esimeses isikus: "Mind tegi Parose Aristion,” ütleb tütarlaps-kui-kuju-kui-kiri. Kui kreeklased hakkasid oma hauakividele, hauakujudele ja mälestustahvlitele kirjutama, otsustasid nad kasutada esimest isikut. Miks just nii? "Raidkiri on masin, mille ülesanne on toota kléos’t,” kirjutab Svenbro. Ma mäletan esimest käiku Ateena Akropolise muuseumisse, kus mulle avaldas muljet vanade skulptuuride raidkirjade süntaks ja ajavormide kasutus. Seetõttu oli jalutuskäik saalides mitte niivõrd vestlus, kuivõrd vastasseis välja pandud marmorkujudega. Ma läksin ühe kuju juurde, aastast 480 eKr pärineva Angelitose Athena juurde ja see ütles mulle (minu enda häälega): "Angelitos pühendas mind. Austatud Athena, olgu see kingitus sulle meele järele.” Teine rääkis (minu kaudu): "Afidnai Kallimachos pühendas mind Athenale.” Tummad marmorkujud rääkisid minuga ja ma kordasin nende sõnumeid selsamal hetkel, kui ma neid lugesin. Raidkirjad ehmatasid mind, tekitasid teatud imetluse retoorilise omanditunde ja agressiooni vastu, selle rahutu liidu vastu, mida nad kuulutasid tegija ja tehtu vahel. "Sellised väited on teatud mõttes omased kirjutamisele, sest tänu kirjutamisele on võimalik raidkirjaga esemetel endast esimeses isikus kõneleda, kuigi nad on vaid esemed, mitte mõtlevad elusolendid, kellele on antud kõnevõime,” kirjutab Svenbro.

Võib-olla selles seisnebki üldisemalt minu jaoks kirjasõna põnevus – see äratab ellu. Häälele äratamine, kui viidata Heideggerile – mis on nii kehaline kui ka keeleline. Niipea, kui ma lugesin kirjasõna, saab elutust esemest – kujust või raamatust – mõtlev olend. Sellistele mõtlevatele olenditele justkui antakse (või laenatakse) siseelu (isegi kui see on laenatud kirjutajalt või lugejalt). Ma kujutan ette teksti Phrasikleia sarnase pühendusega – lugu, luuletus, võib-olla see essee, mida te praegu loete. "Mind tegi Ateena Quinn.” Sellised pühendused annavad su loomingule autonoomia – autorist eraldiseisva elu. Sellele annile, laenule viitab autorsus. Aga kes selle vastu võtab? Ja kes kannab võlga – kas kirjutaja või lugeja?

"Kas pole kõige ökonoomsem viis vaataja ees seisvale esemele tähelepanu tõmmata nii, et seatakse üles sõnumit kandma mõeldud ese, mis on füüsiliselt lahutamatu enda kantud esimeses isikus kirjutatud sõnumist?” küsib Svenbro. Olgu siis ökonoomne või mitte, taas on aimata Heideggeri ideed, et keele põhiolemus on "ütlemine”. Nagu filosoof kirjutab: "Kõiges, mis jõuab meieni kõnelemise kaudu, mida me ise teeme, on valdav Näitamine, mis muudab nähtavaks selle, mis on kohal, ja viib silme eest selle, mis on puudu.”

Kohalolu ja puudumine: lugeja ja kirjutaja ajalikkus. Samuti selle essee ajalik olemus, millega ma püüan küündida oma mõtetega enam kui kahe tuhande aasta taha, keeleni, mida ma ei kuule ega mõista. Aga milline on lugeja aja iseloom? Kuidas see erineb kirjutaja ajast? Kas neid ühendav ajalik kord on üks ja sama või kulgeb see paralleelselt (võib-olla eri suundades, nägemis- ja kuuldeulatusest välja)? Kirjanik kirjutab tuleviku (tulevase lugeja) jaoks, isegi kui tema teema on ajalugu, minevik. Lugeja seevastu on teatud mõttes igaveses olevikus, isegi kui see, mida ta loeb, leiab aset möödanikus. Kuid kirjutamise ja lugemise akt ise on oleviku kinnipüüdmine, selle pihku või suhu haaramine. Toiduportsjon. Ma tunnen praegu seda teile kirjutades. Ma tajun olevikku, mille ma teile kingin (tulevikku, mille teie mulle kingite). Ma tajun võlga, mis meid ühendab.

Veel üks küsimus: milline on iidse ja tänapäeva lugeja suhe? Vaadelgem lugejat kui tegelast, kes on igavesti mitmekülgne: on lugeja, kes loeb valjusti ette, vaikne lugeja ja lugeja – raamat –, keda sa (teine lugeja) tõenäoliselt praegu hääletult loed. Kes on siis lugeja, kes on nii mitmete pindade peale killustatud? Mis on tema hääl? Oma lühikeses essees "Kreeka keele mitteoskamisest” juhatas Virginia Woolf minu küsimustejada sisse omaenda sorava värahtusega:

"Kuid (ikka ja jälle naaseb küsimus) kas me loeme kreeka keelt nii, nagu see kirjutati? Kui me loeme ette need mõned sõnad hauakivil, mõne salmi koorist, Platoni dialoogi alguse või lõpu, Sappho katkendi, kui me hõõrume oma mõistuse verele mõne "Agamemnoni” metafoori vastu, mitte ei nopi selle õitega oksa, nagu me teeme "Kuningas Leari” lugedes – kas me loeme siis valesti? Kaotame seoste hägus oma terava pilgu?” 

Miks just hägus? Ma mõtlen Lõuna-California tulekahjudele, nendele, mis lõõmasid mu ema surmapäeval ookeanini välja. Luuletusele, milles ma üritasin seda hiljem kirjeldada. "Kliima on võimatu,” nendib Woolf suurepäraselt, lugedes Inglismaal Sophoklest. Kuid mu küsimused ei ole kuhugi kadunud. Kes on kuuldav lugeja? Kes on kirjutaja? Millises majanduses nad säravad? Kuidas nad lahti harutada – mitte vanade kreeklaste kombel teenistuse ja orjuse ja patriarhaadi järgi, vaid näha neid selgelt, võrdväärselt, sarnasena, solidaarsena? Ja kuidas on kõlava kléos’ega ja kuidas on seesmise kléos’ega, mõistuses kaikuva häälega? Millist esteetilist survet selline põlemine avaldab, millist kirjandust kui tuld see toodab? Kelle võlg, mis hääl?

*

"Kui kreeklane oleks 600 eKr paiku kaalunud luuletuse kirjapanemist, oleks ta ilmselt mõelnud sellest nii, et ta oleks transkribeerinud midagi, mida sotsiaalselt juba tunnustati ja suuliselt või mäletamise kaudu tehniliselt juba vallati,” kirjutab Svenbro.

2016. aasta paiku Ateenas elav välismaalane oleks luuletuse kirjapanemist kaaludes ilmselt sellest mõelnud kui eraviisilisest asjast, kirjanduslikust ja ajalisest toodangust, mis on sotsiaalne vaid selles mõttes, et ootab vaikset lugejat "kusagil hiljem” pärast avaldamist, aga ka varem, publiku kujul mitmetes linnades. See välismaalane võiks saata oma luuletuse kiiresti e-posti või sotsiaalmeedia kaudu oma sõbrale või sõpradele – ma kirjutan.

Kas see on alati nii? Näiteks see luuletus, mille ma kirjutasin siis, kui olin Ateenas veel vähe aega elanud, ja mida ma selle essee alguses tsiteerisin. Mis ajendas mind 2015. aastal kirjutama luuletust, mis oli konkreetselt ettelugemiseks mõeldud? Millist tuld ma taga ajasin, millist sotsiaalselt tunnustatud eksistentsi, millist kuldlehtedega õit? Kelle kuulsust ma teenisin või kõnelesin? Luuletuse kirjutamise ajal ei olnud ma kunagi kuulnud ega lugenud terminit kléos. Huvitav, millise poliitika ning selle tõlgenduse ja ühiskondlike tähenduste ümber me praegu keerleme. Millise kuulsuse. Ma oskan pöörduda vaid jälle luuletuse juurde, selle kléos’e tulise puudutuse juurde. Selle pika, kuumava kõma juurde. Käsikirjad ei põle jne. Ega ka hääl, selle keha: või alati hääl, suu kui münt, põlemas.

Luuletuses "Laste asemel paberi põletamine”, mis kirjutati Vietnami sõja, aga ka kodanikuõiguste ja feministlike liikumiste ajal, märgib Adrienne Rich:

"Ma kirjutan hilisõhtul kirjutusmasinal ja mõtlen tänasele. Kui hästi me kõik kõnelesime. Keel on meie ebaõnnestumiste kaart. Frederick Douglass kirjutas puhtamas inglise keeles kui Milton. Inimesed kannatavad vaesuses rängalt. On olemas meetodeid, aga me ei kasuta neid. Jeanne, kes ei osanud lugeda, rääkis mingisugust talupoeglikku prantsuse keelt. Mõned kannatused: raske on tõtt rääkida; see on Ameerika, ma ei saa sind praegu puudutada. Ameerikas on meil ainult oleviku vorm. Mina olen ohus. Sina oled ohus. Raamatu põletamine ei tekita minus mingeid tundeid. Ma tean, et põleda on valus. Kuid Catonsville’is Marylandi osariigis on napalmileegid. Ma tean, et põleda on valus. Kirjutusmasin on üle kuumenenud, mu suu põleb. Ma ei saa sind puudutada ja see on rõhujate keel.” 

Ma ei ole Ameerikas, aga ma tean, et põleda on valus. Käsikirjad ei põle – seda olen ma teada saanud – ja ma ei saa sind puudutada, lugeja, aga ma võin sind valmis mõelda (neid sõnu lugemas). Inimesed kannatavad endiselt rängalt vaesuses, mingit sorti põlemine on kõikjal mu ümber. Jeanne ei osanud lugeda, ent ta kuulis hääli, lubas neil liikuda ja enda kaudu kõnelda. Nemad teenisid teda ja tema teenis neid. Nagu ka Woolf. Nagu meie praegu. Nagu me teeme tulevikus. Meil saab olema vaid tuleviku vorm. Aga me oleme siis ka üksteise jaoks olemas: teatud laadi kléos. Kuulsuse teeme me kuuldavaks koos. Me peaksime seda kasutama. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Kaasaegse kunsti uudiskiri



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: