Kaur Kender. Kõige ilgem koht maailmas eesti keele jaoks ({{commentsTotal}})

Kender kohtus
Kender kohtus Autor/allikas: Siim Lõvi

Kolmapäeval jätkus ringkonnakohtus esimeses kohtuastmes lapsporno valmistamises õigeks mõistetud kirjanik Kaur Kenderi süüasja arutelu. Sel puhul kirjutas Kender mõtiskluse, mille ERR kultuuriportaal avaldab täismahus.

Kirjandus, ilukirjandus on tehniliselt valetamine. Väljamõeldis. Seda ütleb meile ette eesti keel ise: luuletamine. Tähendab nii valetamist kui ka seda, mida teeb poeet. Luuletab.

Tehniliselt valetamine, kuid sisuliselt sageli ainus võimalus rääkida millegi kohta tõtt. Ajastu, inimeste, vägivalla, õuduste. Lääne kultuuris on sellest aru saadud ja sõnavabadus, eriti kunstivabadus kirjanduses, on kõigist kunstidest kõige privilegeeritum. Sest muidu on oht, et me ei saa midagi teada, ei kuule mingit hoiatust ja saame haiget või hukkume.

Norman Aas, eesti pikaaegne teeneline eliit-tšinovnik, kes vahetab pooli osavalt nagu libu kondoomi, ütles ühes oma intervjuus, et kõlab julmalt, aga mõned asjad tulebki kohtus selgeks vaielda. Ja professor Jüri Saar hoiatas intervjuus, et piisab, kui kirjanik näitab teoses liiga ükskasjalikult enesetaputerrorismi, kui saabki süüdistuse terrorismi toetamises. Ja Lea Pähkel ütles kohtus kuidagi nii, et sõnavabadus ilukirjanduses ei ole absoluutne, ta ei tohi õhutada viha ja mida iganes.

Ja täpselt selline olukord Eesti Vabariigis kunstivabadusega ongi. Eesti ei kuulu Norman Aasa jaoks lääne kirjanduse ruumi, kus kirjanduse asjad vaieldi kohtutes vabaks 100 aastat tagasi. Kus viimasel sajal aastal on kohtud küll arutanud mõne teose keelamist, kuid mitte kirjaniku karistamist.

Professor Jüri Saar, kes tunneb minust mõõtmatult paremini riikliku vägivalla-aparaadi hingeelu, teab ilmselt kindlalt, et kusagi kabinettides loevad uurijad ja prokurörid hoolega eestikeelseid teoseid, et avastada neist terrorismi toetamist - selleks et alustada kriminaalasju. Vaatamata sellele, et amazon.com'ist võib iga huviline leida kümneid romaane, mis tapva üksikasjalikkusega kirjeldavad enesetaputerroristide tegevust.

Ja Lea Pähkel saab selgelt aru, et eesti keel on riigikeel. Tal on ükskõik, mida tehakse välismaa keeltes, ta ei saa kogu maailma kaitsta. Aga selle on ta võtnud südameasjaks, et eesti kirjaniku vaimne tervis saab uuritud ja prokuratuuri poolt selgelt välja öeldud: Kender ei ole ei De Sade ega ka Nabokov. Ja ta jälitab eesti keele kuritarvitajaid põhjakorealiku innu ja raevuga igal pool maailmas. Sest riigi keel on riigi oma.

Ja siin me nüüd siis oleme. Prokurör Pähkel ütleb, et mitte ükski kirjandusinimene ei saa öelda, kas tegu on pornoga, see on ainult kohtu otsustada. Ehk osundades Norman Aasa: kõlab julmalt, aga mõned asjad tulebki kohtus selgeks vaielda.

Vot see on see, mida mina ütlen.

Kõlab julmalt, aga kui Eestis on kunstivabadus tagatud sellega, et sul on vabadus kohtus ennast kaitsta, kulutades aastaid oma elust, läbides vaimse tervise kontrolli, tehes seda kõike suletud uste taga, kulutades kümneid tuhandeid laenatud raha, siis - ja vot see kõlab julmalt - siis Eestis kunstivabadust ei ole.

Kirjanikud on alati olnud vaesed, kes eesti kirjanikest saaks oma rahadega midagi sellist ette võtta? Vast ainult Viivi Luik, ja ka temagi vaid siis, kui Jõerüüdi maha lükkaks kuidagi.

Kui prokuratuur ütleb, et sa pole ei De Sade, ega Nabokov, ega Sorokin, ega Ehlvest, ega Ellis, kui prokuratuur ütleb, et nemad tohivad, aga sina ei tohi, sest sa pole kunstiliselt nendega mitte kuidagi võrreldav - siis Eestis kunstivabadust ei ole.

Mu teos on poolteist aastat müügis maailma suurimas raamatupoes amazon.com'is nii eesti kui inglise keeles. Ja mitte kellelgi ei ole sellega kõige vähematki probleemi - peale Eesti prokuratuuri. Varsti kolm aastat, see tähendab juba üle 1/10 taastatud iseseisvuse ajast on prokuratuur võidelnud selle keelse kirjandusega, mida ta peaks paberite järgi - põhiseaduse järgi - kaitsma. Ja kui see teos on kogu vabas maailmas legaalne ja Eestis ei ole - siis see kõlab julmalt, aga Eestis kunstivabadust ei ole.

Ma oleks pidanud nägema seda tulemas. Et Eesti muutub kõige ilgemaks kohaks eesti keele jaoks maailmas. On ju ainult Eestis keeleinspektsioon, mis kontrollib, karistab neid, kes eesti keelt kuidagi valesti või vähe räägivad. Sellist asja pole kusagil maailmas. Igal pool mujal räägitakse eesti keelt ainult armastusest. Ainult Eestis karistusehirmus. Inimesed tahavad suhelda, inimesed tahavad, et neid mõistetakse, see on inimese olemuses konstitutiivne. Kui aga riik midagi nii inimlikku ähvarduste ja karistustega alavääristab, siis... see, kes võtab õiguseks tugevama õiguse ei pea väga imestama, kui see sama mõõk tema enda jalad ühel päeva alt lõikab.

See kõlab julmalt, aga selle kohtuasja otsene mõju on see, et nende kolme aasta jooksul, ja ilmselt järgnevate aastate jooksul, mil see protsess edasi käib, oleme me ilma jäänud millestki sellisest, millest võib sõltuda meie elu. Ilukirjanduse vabadus valetada peab olema absoluutne, kuni ta ei riku ühegi teise päris inimese vabadusi. Sest kultuuride konkurents on totaalne. Kirjanikul peab olema vabadus luuletada, mida iganes ta tahab. Sest ainult nii saab ühiskond teada tõde.

Aga kui kirjanik peab nüüd arvestama sellega, et riik ründab teda kogu oma vägivallamasinaga, kui kirjanik peab olema valmis, et kriminaalasjaga hävitatakse ta hingerahu, ta varanduslik seis muutub katastroofiliseks, või kasvõi - kui kirjanik peab arvestama sellega, et ta peab vanglakaristuse hirmus aastaid ja aastaid oma teose õigustamiseks midagi mõistlikku või loogilist kuuldavale tooma - siis on tegelikult selle keelega juba kõik läbi, me oleme kirjanduse jaoks juba tagasi totalitaarses riigis.

Kohus saab kirjanikku kaitsta, ja ma olen lõpmatult tänulik kohtule. Kohus saab näidata täitevvõimule: ei, Eesti ei ole veel ei Türgi ega Iraan. Aga kes saab kaitsta kirjanduse vabadust? Ainult mõni teine riik, mõni teine keel, vabaduse, armastuse, inimeste vahelise suhtlemise keel? Kui nii, siis rest in peace, eesti keel. Ja vot see kõlab julmalt.

Põhja ringkonnaprokurör Lea Pähkel märkis kolmapäeval Tallinna ringkonnakohtus kirjanik Kaur Kenderi lapsporno valmistamise süüasja arutamisel, et karistusõiguse seisukohalt pole Kenderi teose kunstiline väärtus oluline. Varem oli Harju maakohus põhjendanud motiveeritud kohtuotsuses Kenderi õigeksmõistmist asjaoluga, et kõik ülekuulatud ja kirjaliku arvamuse andnud asjatundjad olid ühel nõul selles, et Kenderi kirjutatud "Untitled 12" ei ole pornograafiline teos, kuna selles puuduvad pornograafia tunnused. Põhja ringkonnaprokurör Lea Pähkel taotles kaebuses Harju maakohtu 16. mai õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
Arhitektuur
Leonhard Lapin

Otseülekanne homme: Leonhard Lapini loeng

Arhitektuurimuuseum alustab sel sügisel uue loengute või vestluste sarjaga "Elav ruum". Esimesena astub üles kunstnik, luuletaja ja arhitekt Leonhard Lapin. ERR kultuuriportaal kannab 27. septembril kell 18 kohtumise üle.

MUUSIKA
Arvamus
"Mad Max: Fury Road" ("Mad Max: Raevu tee")

Tõnu Karjatse. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos

 

Katastroofi- ja maailmalõpuflimide arv on eriti kasvanud pärast sajandivahetust. Filmiuurija Zian Zhang leiab, et aastaks 2013 oli maailmalõputeemalisi filme toodetud rohkem kui eelmisel sajandil kokku. See võib ju nii olla, ammendavat filmide nimekirja pole ju veel keegi kokku pannud. 

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: