Iga kunstiteos ütleb midagi looduse kohta ({{commentsTotal}})

Konrad Mägi.
Konrad Mägi. "Norra maastik männiga". Õli, lõuend, 1908. EKM Autor/allikas: Stanislav Stepaško

Ökokriitika eesmärk on keskkonnaprobleemide teadvustamine ja loodusele kriitilises mõtlemises keskse koha andmine.

Ökokriitika alguspunktiks võib pidada 1970. aastaid, mõiste pärineb väidetavalt kirjandusteadlase William Rueckerti 1978. aastal ilmunud esseest "Kirjandus ja ökoloogia: ökokrititsismi eksperiment" ("Literature and Ecology: An Experiment in Ecocriticism").1

Ökokriitikat võib selle kitsamas tähenduses vaadelda püüdena tasakaalustada aastakümneid väldanud kulturalismi: kui strukturalismis ja poststrukturalismis nähakse loodust kultuurilise konstruktsioonina, siis ökokriitika eesmärk on anda loodusele kriitilises mõtlemises ja tegevuses keskne koht2. Ökokriitilise mõtlemise keskmes on eetiline otsus: looduse ja keskkonna väärtustamine ning antropotsentristliku hierarhia lõhkumine.

Ameerika kirjandusökoloog Cheryll Glotfelty, kes oli USA esimene kirjandus- ja keskkonnaprofessor3, asutas 1992. aastal koos kirjandus- ja keskkonnateadlase Scott Sloviciga kirjanduse- ja keskkonnauuringute ühenduse (Assotiation for the Study of Literature and Enviroment, ASLE).4

ASLE organiseerib regulaarselt konverentse ja annab 1993. aastast välja ajakirja ISLE (Interdisciplinary Studies in Literature and Environment). Assotsiatsioon sai alguse Ameerikast, kuid praeguseks on sellel olulisi harusid Suur­britannias, Iirimaal, Kanadas, Koreas, Taiwanil ja ka Jaapanis. Kui algusaastatel oldi huvitatud romantilisest luulest ja looduskirjutistest, siis nüüd üldisemast kultuurilisest ökokriitikast, keskendudes viimasel ajal pigem aimekirjanduse, filmi, televisiooni, kunsti, arhitektuuri jms uurimisele.5

1996. aastal koostas Glotfelty koos kirjandusökoloog Harold Frommiga esimese mõjuka ökokriitika artiklikogumiku „Ökokriitika lugemik: kirjandusökoloogia maamärgid“ („The Ecocriticism Reader: Landmarks in Literary Ecology“).6 Glotfelty määratleb ökokriitika eelkõige kirjanduse ja keskkonna suhete uurimusena.7 Ameerika ökokriitika põhineb XIX sajandi trans­tsendentalismil, mille kohaselt on inimesel fundamentaalne vajadus vaba ja metsiku looduse järele; briti ökokriitikute uurimused põhinevad aga XVIII sajandi romantismil.

Ökokriitika kerkis akadeemilise valdkonnana esile rohkem kui kaks aastakümmet tagasi, praeguseks on sellest saanud üks paljulubavamaid uusi paradigmasid. XXI sajandil on ökokriitika teinud läbi suuri muutusi, mis on viinud epistemoloogilise haarde laienemise ja mitmekesistumiseni ning ökokriitiliste projektide interdistsiplinaarsuseni. Selle tulemusena on ökokriitika ja ökoloogilise mõtlemise mõju viimastel aastatel akadeemilises maailmas märgatavalt kasvanud. Praegune ökokriitika pakub alternatiivi majanduslikule või tehnilis-teaduslikule visioonile inimkonna tulevikust meie planeedil.8

Kultuuri tõlgendamine. Ka ameerika kunstiajaloo professori Alan C. Braddocki arvates rõhutab ökokriitika kultuurilisel tõlgendamisel keskkondlikku õiglust. Ajendatuna murest ökoloogiliste probleemide pärast ja soovist muuta teadustöö kriisiajastul asjakohasemaks ning jätkusuutlikumaks, on ökokriitikud võtnud vaatluse alla tähelepanuta jäänud keskkonnamõjud kunstis, kirjanduses ja teistes kultuurivaldkondades. Erinevalt traditsioonilisest õpetamismeetodist, kus keskkondlikud teemad raamistatakse kitsalt maastikuesteetikaks või puutumatuks ja ürgseks looduseks, arvestab ökokriitika igasugust keskkonda ja artefakti kui potentsiaalselt väärtuslikku, olenemata selle asukohast või koostisest. Ökokriitilises tõlgenduses vaadeldakse inimest ja tema tööd suurema loodusliku koosluse osana. Seepärast on inimestel eetiline kohustus elada nii jätkusuutlikult kui võimalik. Ökokriitika ei hõlma mitte ainult n-ö rohelisi loojaid ja nende teoseid (green creators and works), vaid seal valitseb põhimõte, et kõigel on ökoloogiline tähendus. Ökokriitika keskne uurimisprobleem on inimest ja loodust mõjutav keskkondlik õiglus. Selle lähenemise eesmärk on laiendada tõlgendamissfääri ja rikastada sellega teadmisi.

Ökokriitika esile kerkimisel on olulist rolli mänginud keskkonnaajaloolase William Crononi uurimused, eriti tema 1995. aastal interdistsiplinaarses kogumikus "Tundmatu pinnas: inimese koha ümbermõtestamine looduses" ("Uncommon Ground: Rethinking the Human Place in Nature") ilmunud essee „Häda metsikusega või tagasi valesse loodusesse“ ("The Trouble with Wilderness; or, Getting Back to the Wrong Nature"). Cronon toob esile lääne kultuuris ajalooliselt rõhutatud looduse teisejärgulisuse, teisesuse (otherness), välispidisuse ning inimkultuurist ja tsivilisatsioonist erinemise.9

Ökokriitiliselt mõtlevate kirjandusteadlaste, antropoloogide ja kultuuriajaloolaste uurimustes on levinud seisukoht, et loodus ei ole kaugeltki nii looduslik kui see üldiselt tundub. Vastupidi, loodus – ehk viis, kuidas loodust mõistame –, on läbinisti inimeste konstrueeritud. Looduskirjeldused on inimeste väärtushinnangute ja eelarvamustega nii tihedalt põimunud, et neid ei saa enam lahutada. Viis, kuidas loodusest räägitakse, kõneleb sama palju rääkijast kui loodusest.10 Viimased kriitilised uurimused on viinud nõudmiseni loobuda loodusest kui kontseptsioonist. Näiteks kirjandusfilosoof Timothy Morton, kellele ka Braddock on viidanud, toob oma 2009. aasta teoses "Ökoloogia ilma looduseta: keskkonnaesteetika ümbermõtestamine" ("Ecology without Nature: Rethinking Environmental Aesthetics") nähtavale laiema vaatenurga keskkonnakunsti- ja kriitika võimalustest.11 Nimelt on Mortoni järgi kunst sedavõrd ökoloogiline, kuivõrd see on tehtud looduslikest materjalidest ja näiteks luuletusena eksisteerib see ainult algselt puust valmistatud paberilehel. Kõva häälega luuletust lugedes saad sa teadlikuks sind ümbritseva ruumi kujust ja suurusest. Seega on kõikidel kunstiteostel ökoloogiline kuju. Igasugune tekst või teos ütleb midagi keskkonna kohta, isegi kui seal ei ole ühtegi looduslikku elementi. Kuigi Morton ei ole kunstiajaloolane, väärib tema ökoloogiateooria ka kunsti uurimisel arvesse võtmist, eriti antropotseenis ehk ajajärgul, kui inimtegevus on muutunud Maal domineerivaks jõuks.12

1990. aastatest alates on teadlased pidevalt mõtisklenud kaasaegse kunsti keskkondliku tähtsuse üle. Märksa vähem on aga ökokriitiliselt uuritud enne 1960. aastaid loodud kunsti ehk siis aega, mil moodsat keskkonnakaitset veel ei eksisteerinud. 2000. aastal ilmunud Greg Thomase monograafia „Kunst ja ökoloogia XIX sajandi Prantsusmaal“ ("Art and Ecology in Nineteenth-Century France") oli esimene suurem ajaloolist materjali käsitlenud uurimus. Teine oluline uurimus oli 2005. aastal ilmunud Finis Dunaway "Looduslikud visioonid: kujundite võim Ameerika keskkonnareformis" ("Natural Visions: The Power of Images in American Environmental Reform"), kus vaadeldi ökokriitilisest vaatenurgast enne 1970ndaid tehtud fotograafiat ja filmi.

2009. aastal ilmus Braddocki ning kirjandus- ja kultuuriajaloolase Christoph Irmscheri koostatud esseekogumik "Entusiasti ettekujutus: Ameerika kunstiajaloo ökokriitilised uurimused" ("A Keener Perception: Ecocritical Studies in American Art History"), kus on vaatluse all igati mitmekülgne kunstnike ja teemade valik. Ka Stephen Eisenmani, Robin Kelsey, Maura Lyons jt uurimused annavad tõsiselt märku ökokriitika jõulisest saabumisest kunstiajaloolisse kirjutamisse.

Nagu iga teinegi diskursus, nii võib ka ökokriitiline kunstiajalugu areneda ettearvamatuid teid pidi. Pole ime, et ökokriitilise kunstiajaloo uutes, sageli üksteisega võistlevates suundumustes tõstatatakse üha uusi küsimusi, kuid ühine mure rahvusliku kunstiajaloo ja ökoloogia rahvusülesuse lepitamise pärast püsib edasi. Kunstiajaloolaste huviorbiidis on ka asjade teooria, objektile suunatud ontoloogia ja kriitilised loomauuringud.13

Olenemata konsensusest, mida keskkondlike ohtude osas jagatakse, leidub ka teadlasi, kes on kindlad, et ökoloogilised ohud on illusoorsed või vähemalt üle pakutud. Maailma ühe tuntuma keskkonnakriitiku Greg Garrardi sõnul toetavad rahaliselt ja levitavad sellist mõtteviisi sageli just tööstuslikud huvigrupid. Tõsine pretensioon sellisele positsioonile on aga asjaolu, et keskkonna olulisust võetakse arvesse vaid juhul, kui keskkond mõjutab inimeste tervist või heaolu. Loodust hinnatakse üksnes kasulikkuse seisukohast inimestele.14

Ökokriitikat iseloomustab teoreetilise pagasi ülevõtmine teistest diskursustest, mis võib takistada oma ühtse diskursuse loomist, kuid kätkeb endas siiski suurt potentsiaali uuritava objekti mitmekesiste ja alternatiivsete kirjeldusvõimaluste näol. Ökokriitika rõhutab looduse ja kultuuri vastastikust mõju ning looduse aktiivset rolli inimelus. Sealjuures on ökokriitikal oluline roll keskkonnaprobleemide teadvustamisel ja looduskultuurilise eetika tutvustamisel.

1 Cheryll Glotfelty; Harold Fromm, The Ecocritical Reader: Landmarks in Literary Ecology. 1996, lk xix-xxx =Ecocritical Reader.

2 Simon Malpas, Paul Wake, Kriitilise teooria käsiraamat [2006], 2015, lk 422=Kriitiline teooria.

3 Ecocritical Reader, lk ix.

4 Kriitiline teooria, lk 422.

5 Greg Garrard, Ecocriticism, 2004, lk 4=Garrard.

6 Kriitiline teooria lk 422-423.

7 Ecocritical Reader, lk xviii.

8 Hubert Zapf, Handbook of Ecocriticism and Cultural Ecology, 2016.

9 Alan C. Braddock, From Nature to Ecology: The Emergence of Ecocritical Art History – John Davis, Jennifer A. Greenhill, Jason D. LaFountain, A Companion to American Art, 2015, lk 449 =Braddock.

10 William Cronon, The Trouble with Wilderness; or, Getting Back to the Wrong Nature – Enviromental History, 1996, 1, lk 25.

11 Timothy Morton, Ecology without Nature: Rethinking Environmental Aesthetics, 2007, lk 1-5.

12 Braddock, lk 450-451.

13 Braddock, lk 455-459.

14 Garrard, lk 16-18.

Arikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: