Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas ({{commentsTotal}})

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

Leelo Tungal rääkis, et tänased lapsed ei loe tegelikult oluliselt vähem kui varem, kuid neid tuleks siiski raamatute juurde suunata. „Umbes 20 aastat tagasi ma olin esimest korda IBBY, noorsoo kirjandusnõukogu kongressil Hollandis ja seal ma tundsin, et meie oleme kuidagi või sees. Kõik teised kurtsid, et lapsed loevad parimal juhul koomikseid ja et ka koomiksite peal üles kasvanud õpetajate põlvkond ei ole võimeline enam lugusid ümber jutustama ja ma mõtlesin, et meil küll nii ei ole. Tegelikult ega nii hull ei ole ka, lapsed siiski loevad palju, aga eks neid tuleb meelitada.”

Selleks, et noori lugejaid raamatutega ka digiajastul köita, tuleks anda neile samastumisvõimalus tegelastega: „Tuleb kirjutada nendest endist, minevikust ja ka praegusest ajast, lapsed muidugi tahavad iseennast leida nendest raamatutest. Teine asi on see, et me peame ikkagi ühte hoidma – nii kirjanikud, lapsevanemad, raamatukogu inimesed, õpetajad. Siis me saame lapsi juhtida raamatu juurde, võib-olla ka elektroonilise raamatu poole. Aga ma ikkagi arvan, et see päris õige raamat – kunstnike piltidega, ilusas köites, on väga oluline osa lapse elus.”

Õnneliku lapsepõlve loomine ei sõltu ainult lapsest, vaid palju ka lapsevanematest ja õpetajatest, kes saavad luua talle hea keskkonna. „Lapsevanematel on väga suur osa. Ja nagu nurises üks kooli direktor ja ta ütles väga õigesti, et tänapäeva kooli püütakse nagu mingiks teeninduskombinaadiks muuta. Päris palju on vanemaid, kes annavad kasvatamata lapse kooli ja loodavad, et sealt tuleks haritud ja kasvatatud inimene välja. Täiskasvanud peavad ikka omavahel kokku leppima ja me ei saa liiga vatiselt ka kasvatada, nii nagu Skandinaavia koolides, kus hüüumärkigi ei tohi kasutada, et mitte last traumeerida. Ma arvan, et uusabitute kasvatamine ei ole eriti arukas,” rääkis Tungal.

Rääkides oma lapsepõlvel põhinevast raamatust „Seltsimees laps”, tõi ta välja, et on selle ainetel valmiva filmi üle väga põnevil, kuigi läheb veel aega enne kui see ekraanile jõuab. Ka raamatu kirjutamine oli väga pikk protsess. „Ma kirjutasin teda mitu korda, ma alustasin juba ülikooli ajal, siis kui oli sulaaeg ja tahtsin seda poeemina kirjutada, aga see ei tulnud õnneks välja. Ka hiljem proovisin korra ja kui ma äkki leidsin selle võtme, et ma peangi kirjutama enda nimel, nii nagu oli ja nimesid muutmata, siis äkki läks see soon lahti. Ühest küljest oli valus muidugi neid sündmusi meelde tuletada, kuigi see oli minu sees ju olemas. Samas oli ka väga vabastav, et ma sain selle kõik endast välja,” kirjeldas ta raamatu valmimist.

Raamatule on oodata kolmandat osa, sest lugu ei ole veel lõpuni jutustatud: „Ma olin kolme ja poole aastane, kui mu ema arreteeriti, pool aastat hoiti teda siin Tallinnas vanglas ja viidi ta vangilaagrisse. Kusjuures, me ei saanud tükk aega mingit märki temast, siis selgus, et vangidel on lubatud saata kaks kirja aastas ja see tuli kirjutada vene keeles. Ma jäin isaga kahekesi, meil olid head naabrid, head tädid, kes püüdsid mu elu teha nii lapseväärseks kui võimalik. Alles nüüd selle filmi tegemise ajal oli vaja arreteerimiskäsku ja alles nüüd ma käisin arhiivis lugemas neid toimikuid."

"Siis mul läks küll silm veele, sest see ülekohus, mis sealt välja kumas, oli nii masendav ja hirmus. Ma arvasin, et ma kirjutan ühe ainsa raamatu ja sellega pidi kõik valmis saama. Aga ma ei jõudnud veel poole pealegi kui ka teine raamat „Samet ja saepuru” sai valmis. Ma ei jõudnud ikka sinna maale, kus ema tagasi tuleb. Kirjastaja ütles, et kõik ootavad väga kolmandat osa, et kõik tahavad teada, kas ema tuli tagasi. Ma olen selle kolmanda osaga venitanud, aga tahaksin väga, et see filmi välja tuleku ajaks ikkagi ilmuks,” rääkis ta.

Toimetaja: Marit Valk/ Valner Valme



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: