Jan Uuspõld: kui lased aeg-ajalt kummi tühjaks, siis saad selle pärast jälle täis pumbata ({{commentsTotal}})

Jan Uuspõld
Jan Uuspõld Autor/allikas: Teater. Muusika. Kino

Madis Kolk tegi Teater. Muusika. Kinos intervjuu näitleja Jan Uuspõlluga, kellega tuli juttu metsast, naljast ja näitlemisest üldisemalt.

Jalutame praegu su kodu lähedal asuvas Harku metsas, kus meist vuhisevad pidevalt mööda jalgratturid ja jooksjad. Kas käid ka ise siin sporti tegemas?

Kui ei ole just mingit eriti pingelist tööd käsil, siis käin küll palju metsas, peaaegu iga päev. Parematel päevadel kõnnin siin ikka nii kümme kilomeetrit maha. Ma ise armastan seda rohkem hulkumiseks nimetada. Eriti põnev, kui pole trajektoori varem paika pannud, siis on huvitav vaadata, kus kohas ma metsast välja jõuan. Ehkki see Harku mets on mulle juba nii tuttav, et ma suudan end ilma GPSitagi üsna täpselt positsioneerida. Ma ei oska viidet anda, aga kusagilt on kõrvu jäänud mingi selline ruumipsühholoogiline spekulatsioon, et inimesele pidi lisama õnne- ja turvatunnet, kui ta ei oska ümbritsevat ruumi lõpuni kaardistada, kui ta ei tea, kus see ruum lõpeb, see annab justkui võimalusi juurde. Mäletan, et olin küll üliõnnelik, kui lapsepõlves Pääsküla raba läbisin. Vanaema maja juurest Sõbra tänavalt alustasin ja enda arust ikka üle poole päeva sai kõnnitud. Siis järsku kuulen maantee häält, astun rabast välja ega oska tuvastada, mis koht see on. Mäletan seda ülimat õnnetunnet, kui taipasin, et olen omadega vist kusagil Sakus väljas. Ma ei mõelnud sellele, kuidas koju tagasi saan, lihtsalt see saavutus ise sisendas tunnet, et Pääsküla raba on nii lõputult suur ja lai, et kui teises suunas minna, siis jumal teab, kust võib välja tulla.

Ruumipsühholoogiaga seoses meenub mulle veel teine lugu, see, kuidas me vend Andrusega hakkasime lastena vanaema hoovis liivakastis kaevama, et jõuda Sidneysse. Me teadsime, et Austraalia asub teisel pool maakera, et inimesed kõnnivad seal pea alaspidi ja et seal elab meie vanaonu Vello. Mõtlesime, et jube äge, sealt saab välismaa asju. Me ei teadnud siis veel midagi maakera tuumast, päriselt oli jube suur hasart, kui kaevasime.

Kas sul on Valdur Mikita metsafilosoofiaga ka mingi side?

Olen teda lugenud küll. Usun, et väga paljud inimesed avastavad Mikitat lugedes, et neil on ka see mitmiktaju, mina ise samuti. Mulle meeldib, kuidas Mikita müstifitseerib Eesti metsa ja meie omapära, arvan, et see on õige ja seda peabki tegema. Seda utsitas meid tegema ka Lennart Meri. Omamoodi imetlen, kuidas Ameerikas on iga koobas pandud kohaliku küla hüvanguks raha teenima. Me teeme küll jube palju igasuguseid kogukondlikke asju, aga eriti müüa ei oska. See on nii keeruline teema, et mul läheb alati juhe kokku, kui hakkan mõtlema, kas siis ikka peaks müüma või ei peaks. Aga mulle istub see Mikita hoiak, et me oleme erilised, et kusagil mujal ei korjatagi seeni, ainult eestlased käivad metsas nugadega ringi. Põhja-Soomes käiakse ka nugadega, aga seal nad suskavad üksteist, meie, näed, korjame seeni. Mulle tegelikult meeldib see enese eriliseks pidamine, selles on positiivset ja konstruktiivset enesearmastust. See on vajalik ja tähtis, kui oskad end määratleda erilisena. Ennast ja kõike muud, mis meil on, maha teha on mitu korda lihtsam.

Nüüd, tänu Mikitale tean, et ka minul on mitmiktaju. Mulle meenub mu vanavanaisa, kes oli mulle suur eeskuju ja sõber. Mul õnnestus temaga kümmekond aastat koos olla. Meenub, kuidas vanaisa sõi õuna, ma sain sellest väga erilisi elamusi. Ilmselt hambaproteeside tõttu lõikas ta antoonovkast peenikese sektori, siis eemaldas südameosa, siis koore, siis omakorda sellest sektorist väikese tüki ja siis pani selle suhu. See lõikamise hääl ja närimise hääl ja kogu see visuaal veel juurde, see tekitas minus niisuguseid tundeid, et keha ja vaim pööraselt erutusid sellest. Ma ei tundnud enam justkui keha raskust, oli omamoodi lausa kehast väljumise tunne, kõik hakkas surisema ja muutus ülikergeks, ei olnud enam ka mingit mõtteraskust. See on üks selliseid olukordi, kus midagi nähes tekivad füüsilised tajud, ilma et kompimismeel oleks kaasatud. Mikita lugemisel on mul olnud palju äratundmisi, ta on mul aidanud sõnastada asju, mida olen enne pidanud vaid oma maailma kuuluvaks, oskamata neid kellegagi jagada. Eks ta ongi sellepärast nii populaarseks saanud, et on sõnastanud ära paljud asjad, mis inimeses toimuvad.

Jõudsime oma jutuga tajudeni, hüppame siis sellega seoses Eesti metsast Indiasse. Mis asju sa seal ajad?

Sinna sattusin tegelikult üsna juhuslikult. Ma ei läinud sinna mingit kindlat asja otsima ja võib-olla see ongi hea. Kui minusugune võtaks endale pähe otsida mingit kindlat asja, siis "Viru valgest" või "Saaremaa viinast" võib-olla piisaks. Aga lasin oma kallimal ennast kanda ja sain sealt sellise elufilosoofia, mis aitab mul ilusasti vee peal püsida ja reaalsuses olla. Ma ei vaja enam põgenemist iseenda ja maailma eest, mida varem proovisin pidevalt teha. Käin seal India klassikalist laulmist, raga’sid õppimas. Mitte selleks, et sellega esinema ja raha teenima hakata, vaid enda avamiseks. Kui Indiasse läksin, oli mul ära trööbatud hääl, ka miimikat ei olnud enam, üks ja seesama buldooser, millega laval kütsin. Rääkisin ka juba ühe tooni peal, isegi oktaavi ei laulnud enam välja. Indias hakkasin sellest aru saama. Nüüd laulan rahulikult peaaegu kolm oktaavi välja.

Käime bhakti-jooga guru juures, kes aitab ühendada sisemaailma välise suure maailmaga. Et parandada hinge teadvust, et ühendada mina kui hing ülihingega, peab olema teadlik oma hinge vormist. See on keeruline ja huvitav filosoofia. Selleks, et üldse hakata sellest midagi aru saama, on vaja alandlikkust ja tänulikkust. Paljud arvavad, et ahah, hingeteadvus, kui ma olen see hing, siis võin ju suitsetada ja juua palju tahan, keha pole oluline. Tegelikult peame olema lugupidavad ja tänulikud, et meil on võimalus siin selles kehas liikuda ja midagi õppida. Äkki me olemegi siin selleks, et millestki aru saada, äkki selleks meile ongi antud meeled, et nende abil oma elu ohjata ja suunata.

Sain endale ülihea õpetaja, professionaalse muusiku, kelle pojad käivad mööda maailma ringi. Nad on ka Eestis esinemas käinud. See kutsubki mind Indiasse. Lühidalt öeldes läksin sinna hästi katkises olekus, kummalisel kombel on vahel vaja minna kuhugi kaugele ära, et seal leiduks keegi, kes ütleks, et sa ikka oled midagi väärt. Olin siis teatrist väga tüdinenud, proovinud šõu-maailma ja monoteatrit, aga kõiges ikka pettunud. Üks mu unistus oli ju ometi olnud esineda üksi suure publiku ees ja rahvast naerutada.

Kui õpetaja küsis, millega ma tegelen, ütlesin, et ah, ma teen šõud. Ta küsis, mis šõud? Ütlesin, et lähen inimeste ette ja teen nalja. Ta küsis, kas inimesed naeravad? Jah, naeravad, vastasin. Guru ütles, et sul on vapustavalt õnnistatud elukutse, sa ajad inimesi naerma. See on üks vajalikumaid ameteid üldse ja ma näen, et sind ongi selleks siia kutsutud. Tõesti või, imestasin mina. Ütlesin, et olen sellest tüdinenud ning tahan teatrist ja šõust ära pöörduda. Ta keelas selle ära, ütles, et seda ei tohi mitte mingil juhul teha. Et olen siia selleks sündinud, et inimeste hingi puudutada. Ta lisas, et pean olema lugupidav, nii ei tohi öelda, et olen sellest ametist tüdinenud. Pean olema alandlik ja tänulik ja vastu võtma selle ande, mis mulle on antud. Pean olema alandlik ka nende ees, kes minu nalju vastu võtavad. Tegin siis õpetaja juhtnööride järgi välises mõttes üsna väikese kraadimuutuse, ei teinud mingit revolutsiooni, aga kõik ikkagi pöördus. Mul hakkas palju paremini minema, pärast seda oli kuidagi kergem mängida. Just nimelt, ma olin hakanud ülbeks minema, igasugustel teemadel sõna võtma. Eks tuntud inimestel tekib ikka tunne, et nad on kuidagi ka sotsiaalselt vastutavad. Päris nii see alati ei ole. Ära targuta, mine lavale ja tee nalja, ole tänulik, et sulle on see anne antud. Ma ei olnud enam publikuga ülbe. Kogu elu muutus, hakkasin jälle oma ametist ja iseendast lugu pidama. Imestasin, kuidas ma sellest küll enne polnud aru saanud. Alandlikkus ja andeksandmine tuleb sealt, kus on armastus. Banaalselt öeldes ongi bhakti-jooga armastuse jooga.

Sellega seoses meenub mulle üks Itaalia katoliku munk, Cesare Bonizzi, kes üsna vana mehena juhtus kuulma Metallicat ja sellest inspiratsiooni saanuna hakkas ka ise hevimuusikaga tegelema. Näiliselt nagu üsna mittekatoliiklik tegevus, aga teda paelus selles muusikas peituv jõud, mida saab siis ilmselt samuti alandlikkuse ja palve teenistusse rakendada. Ka komöödiateater pole ju esmapilgul kuigi vaga või jumalakartlik tegevus, asja olemuse määrab siis nähtavasti konkreetne suhe sellega, mitte niivõrd väline vorm.

See hevimunga näide on minu ideaalteatri kirjeldamiseks väga kohane. Mulle väga meeldib olla osaline sellises teatris, kus laval olev trupp saab tõesti südamega oma asja juures olla. Mitte konstrueeritud mõttega, vaid just südamega. Ka selle munga puhul ei ole ju põhiteemaks mingid välised tingimused, arvamus, et oma kutsumust ei saa järgida, kuna see pole justkui katoliku kirikus soositud. Kui süda ütleb, et seda peab tegema, siis see ongi õige. Kohtades, kus religioon või ideoloogia tuleb sisse mingite raamistavate punktidega, on vaba sõna juba ära lõigatud, see lõikab ära tee näitleja südamesse ja siis ei puuduta see enam ka publiku südant. Mingisuguseid skeeme võib küll läbi mängida ja tõdeda, et jah, saime asjast ühtemoodi aru, aga siis ei ole seal ju midagi katartilist, ei ole seda ühiselt läbi elatud akti, mis meid puhastaks. Ma tohutult soovin, et see teatris ikka olemas oleks. Vahel see sünnib, aga seda ei saa kunstlikult esile kutsuda, võttes lihtsalt mõne ühiskondliku või religioosse nähtuse ja hakates sellele ära panema. Siis olen ju kohe ise selle institutsiooni meelevallas, kellele tahan ära panna. Mulle meeldib olla sellises teatris, kus on näha, et hinged kiirgavad laval ja ei ole mingit enese maha salgamist ja habemesse rääkimist: "Esitan siin hullu statement’i, aga tegelikult ise nii ei arva." Näitleja ülesanne on muidugi kellekski kehastuda ja mängida vajadusel ka Putinit, näitleja asi ei ole öelda, et seda ma ei mängi. Aga ka siin on vahe. On väga ohtlik ja ka mõttetu mõelda Putinit mängides, et nüüd ma alles näitan sulle. Paradoksaalsel kombel ongi siis ju laval ainult Putin ja näitlejat ennast ei ole. Teatris peaks olema eneseirooniat. Kui ütleksime näiteks, et teeme Eesti rahvuslikku teatrit ja seisame selle eest, et me ei ütleks ühtegi vale sõna oma rahvuse kohta, siis sellisel juhul teenime juba mingit muud asja, mitte kunsti. Tõeliseks puhastumiseks on see väga ebasobiv pinnas. Siis on juba ette kokku lepitud, et meie peame mängima nii ja publik peab reageerima nii. Olen sattunud naljamehena olukordadesse, kus tullakse mingit vana asja rääkima, näiteks, et tead, ma olen ikka väga solvunud, kuidas sa filmis "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kaitseliitlasi mõnitasid. See film tehti üle kümne aasta tagasi. Kui minevikus toimunu kohta öeldakse, et sa ei tohi nii teha, siis võetakse minult mu enda vahendid käest ära. Ma ei saa ju minna tagasi aega, kui Mart Laar tulistas Savisaare pilti, ja öelda talle, et ära tulista, muidu ma teen filmis sellest stseeni. Ma ei saa enam nii teha, see on möödas. Ma lugesin tolleaegseid artikleid, mis kubisesid sellest, kuidas purjus kaitseliitlased tänaval relvadega paugutasid, see stseen peegeldas seda, sellega ei halvustatud ju mitte Kaitseliitu kui sellist, vaid teatud inimlikku käitumisviisi. Kui joostakse oma teemasse nii kinni, et ei suudeta enam näha ühtegi nalja ega ka kriitikat, mis on võetud pealegi elust enesest, siis on üleüldse raske vaadata teatrit, lugeda raamatuid või kuulata kontserte.

Stand-up-koomikutel on näiteks religioon üsna populaarne teema. Sealt tuleb välja naljakaid, südamlikke ja inimlikke suhteid jumalaga. Tegin ka ise hiljuti ühe jumalanalja, mille peale öeldi, et see oli küll liig, see mõjub, nagu oleksid avalikult mu tütart mõnitanud. Kui selline hoiak saaks valdavaks, siis jääkski ju ainult üks reeglistik ja me ei saaks enam millestki vahetut kaemust. Nali on vabastav ventiil; kui lased aeg-ajalt kummi tühjaks, siis saad selle pärast jälle täis pumbata. Kui nali on selline, mis mitte kedagi ega midagi ei puuduta, siis varsti ei olegi enam mingit nalja. 

Mis vahe on komöödiažanris monoteatril ja stand-up’il? Olen aru saanud, et stand-up peaks justkui olema ajakajaline ja ühiskonnakriitiline, aga samas on üks tuntumaid noori stand-up-koomikuid Mattias Naan naljakas just oma täielikus ebasotsiaalsuses. Kuidas ise laval tunned, kas sinult oodatakse poliitilist ärapanemist?

Naani naljade sisuks on, jah, täiesti tavalised ja argised asjad, aga tema näeb neid naljakalt. Igaüks ise valib, mis talle närvidele käib või mis talle meeldib. See olenebki koomiku enda profiilist, sellest, millise kinda ta ise on heitnud. Minult ei oodata stand-up’i vallas õnneks mitte midagi. Ma olen elus üldse teinud ainult kaks kaheksaminutist stand-up’i. Monolavastusi olen aga teinud vast umbes viieteistkümne ringis. See stand-up’i jutt algas siis, kui mängisin "Ürgmeest". Meil ei olnudki siis veel peaaegu üldse stand-up’e, "Ürgmees" lihtsalt väga meenutas seda: üks mees on laval ja teeb nalja. Rob Becker kirjutas selle ju iseendale. Selle žanri puhul kirjutavadki esitajad endale üldjuhul ise tekstid. Vaid üksikud lähevad ilma alustekstita lavale ja hakkavad improviseerima, kõik kadestavad neid.

"Isa" hakati niimoodi nimetama mingis turunduslikus kontekstis, aga üldiselt oli see täiesti tavaline monoteater. Minu asjadest on kõige stand-up’ilikumad need, mis tulid pärast "Isa" ja "Vanaisa", siis, kui hakkasime Rein Pakuga koos tegema. Mina räägin oma mõtteid ja Rein kirjutab, ta on hästi kiire kirjutaja, tal on järgmiseks päevaks põhimõtteliselt juba pool teksti valmis. Ta miksib geniaalselt minu ja enda ideid kokku ning lisab sellele veel dramaturgilise kaare ka juurde. Seda on väga hea esitada, sest ma tunnen, et räägin küll oma mõtteid, aga väga heas sõnastuses. Puänteerida ma ju oskan, aga ma ei valda nii hästi keelt ja lauset, et suudaksin sel moel näidendit kirjutada nagu Rein. Sealt tulid näiteks "Minu elu meedias", "Miks mina?" ja "Brüsseli kapsas". Mulle väga meeldis selline töövorm.

Miks see monoteater ja stand-up praegu nii populaarsed on?

Stand up'i esitaja ei pea iseenesest olema näitleja, seal on puhas tekst ja mõte, koolitatud näitlejameisterlikkust pole ilmtingimata vaja. Aga väga paljud näitlejad tahavad seda teha. Ühele artistile on suur jõuproov üksi tervet saalitäit tund või kaks oma teema otsas hoida. See on seotud suure riskiga, kas õnnestub või ei õnnestu. Näitlejatel on suur edevuse faktor, aga see on ka tohutu joovastuse tunne, kui hakkama saad. Seal on teised reeglid, kuidas ennast kehtestada, kuidas mängida, mida paisata saali ja mida tagasi võtta. Hullumoodi pöörane live-situatsioonis ajastamine. Sekundi murdosaga paned puändi valesti ja ongi läbikukkumine. Kui hakkasime Soomes "Brysselin kaalit" tegema, siis oli ikka tohutu närv sees. Ma lähen teisest rahvusest publiku ette tegema nalja nende keeles, ma olen küll teksti hästi pähe õppinud, aga sellest ju nalja tegemiseks ei piisa. Õnneks see toimis, ühel etendusel oli produtsendi sõnutsi vaheaplause üle kolmekümne, Eestis pole ka erandjuhtudel sellist reaktsiooni olnud. Võimas tunne.

Aga miks see publiku seas populaarne on? Kui "Ürgmees" välja tuli, siis ise ka imestasime, et nii suur edu oli. Arvasime, et üks näitleja laval ei ole eriti atraktiivne, publik tahab ikka rohkem näitlejaid näha. Aga "Ürgmees" murdis kuidagi selle müüdi, et monotükk on kindlasti igav ja lohisev ja midagi ei toimu. Ma arvan, et praeguseks on selle monobuumi hari aga juba möödas. Minu enda jaoks on see rong läinud, mina olen oma suu puhtaks rääkinud.

Sinu üks viimaseid rolle oligi täitsa teistsuguses kontekstis, Theatrumis — kirikuõpetaja Tomas Ericssoni roll Ingmar Bergmani "Talvevalguses". Kuidas sa sinna sattusid?

Theatrumiga tahtsin juba ammu midagi koos teha, aga ma ei ole sealt kunagi kedagi tundnud ega selle ringkonnaga läbi käinud. See soov tuli mul täitsa juhuslikult jutuks oma tütrega, kes ütles, et tunneb ju Theatrumi produtsenti, kuidagi nii suvaliselt mainiski, aga juba paari nädala pärast tuligi mulle kiri e-postkasti, et Theatrumil on mulle roll olemas. Andri Luup ei olnud varem mu peale tulnud, lihtsalt väga õigel ajal signaliseerisin. Olen tahtnud nendega koos teha, sest mulle väga meeldib nende olemine ja tegemine. Nende näitlejad on alati huvitavad ja värsked, teistmoodi koolkond. See on umbes nii, nagu väikesest peast unistad vahel, et naabripoisi ema kutsuks sind kah sööma, sest külas on alati parem toit. Mingi selline põhjus. Nende etendusi vaadates sai ülakorrus mõnusasti tuulutatud ja koristatud, nagu oleks vahepeal välismaal käinud. Ma olin väga õnnelik selle kutse üle. Liiatigi Bergmanis, selles põhjamaises tumeduses on eestlasele palju äratundmist, see, mis seal "Talvevalguses" toimub, on isegi omamoodi koomiline, selline protestantlik maailm: ei ole ilma, ei ole tuju, emagi on ära võetud, nii kui sünnid, oled patune.

Sinu koduteater oli pikka aega Eesti Draamateater, aga nüüd oled saanud seda võrrelda teiste töövormidega, olgu siis Theatrumis või omaenda erateatris. Repertuaariteatri süsteemi on palju kritiseeritud, hiljuti tekitasid sensatsiooni näiteks Henrik Kalmeti väljaütlemised Tallinna Linnateatri kohta. Kas see on ka sinu jaoks aktuaalne teema?

Mul ei ole mingit ühest seisukohta, aga ma võtan abimeheks publiku. Sellised kohad nagu Linnateater ja Draamateater ei ole turvahällid mitte üksnes tegijatele, vaid ka vaatajatele. Kujuta nüüd ette, mida teeksid kümned tuhanded inimesed, kui ühel päeval öeldaks, et Draamateatrit enam ei ole, seal on nüüd mingisugused projektid sees. Tohutu hulk inimesi oleksid tohutult kurvad ja juba ainuüksi selle pärast peavadki need teatrid olemas olema, et väga paljudel inimestel on seda vaja. See, mida Kalmet rääkis, on ju õige, noored peavadki niimoodi rääkima ja mõtlema. Aga Eestis on teatrirahvas olnud ajast aega väga ühtehoidev tsunft. Kalmetil võib õigus olla, aga seda ei minda masti otsa kellama, seda peab välja ütlema, aga mitte niimoodi. Aga ega Kalmetit sellepärast tsunftist välja visata, ta saab lihtsalt mõnda aega vitsa ja pärast on ta jälle oma laps edasi. Peab olema peavool ja vastuliikumine ja väga hea, et see niimoodi meie teatris on. Aga katsu sa minna Draamateatrisse tuulutama! Ma olin just lavaka lõpetanud, kui Karusoo sai teatrijuhiks ja hakkas tegema tohutuid ümberkorraldusi. Ja kui kaua ta oli teatrijuht? Ühe aasta. Seda draamateatri institutsiooni hoiavad koos need näitlejad, kes seal on, mitte teatrijuht. Talle öeldi, tore oli, aga tšau pakaa. Saad aru, Karusoole, mitte mingisugusele noorele nolgile, kes tuli uuendusi tegema.

Sa astud taas üles ka "Augustibluusil". Tean, et sul on lapsest peale bluus hinges olnud. Mida see sulle tähendab?

Küllap sai see alguse juba sellest, kui isa kunagi ammu ütles, et Rolling Stones on väga hea bänd, ja hakkasime seda siis ka koos vennaga kuulama. Rolling Stones pole küll puhas bluus, aga vundament on ikka sealt. Bluusis väljendub väga võimsalt sisekonflikt ülima ängi ja kirgliku armastuse vahel. Ta on kusagil seal Mississippi deltas sündinud ju väga kurvast ja jõhkrast asjast, mida inimene ajaloos teisele inimesele teinud on. Ta on läinud Ameerikasse, kõigepealt nottinud pärismaalased maha ja siis vaadanud, et oi, nüüd on vaja, et keegi tööd teeks. Läinud siis Aafrikasse ja toonud sealt laevade viisi orje, vedanud neid trümmis nagu rotte. Selleks, et sellist teguviisi mõista ja see andeks anda, on vaja väga suurt armastuse jõudu. Selles muusikas on suur jõud ja müstika, ta ei ole ju asjata džäss- ja popmuusika juur. Selles on sees väga tugev karje. Nagu ka raga’des, mida Indias õpin. Üks määratlus kirjeldab raga’t umbes nii, et kui sa oled kõrbes ja sul on janu, oled juba teadvust kaotamas ja selle piiri peal, kus sa paned sisse kogu oma jõu ja tahte, et küsida vett, siis see viimane jõupingutus on raga. Midagi väga sarnast bluusiga.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: