Arvustus. Muretu QOTSA on elu vormis
Uus plaat
Queens of the Stone Age
"Villains" (Matador)
9/10
Läbi aegade ühe edukaima teleseriaali "Breaking Bad" looja Vince Gilligan ütles mõned aastat tagasi, et lokkav piraatlus aitas sarja populariseerimisele kõvasti kaasa ning andis tiimile lisajõudu sarja tootmiseks. Kuigi ma saan Gilligani loogikast aru, pole ma ise piraatlusest kunagi lugu pidanud. Milleks veeta tundide viisi aega internetis surfates, et leida üliebapädeva pildiga "Game of Thrones´i" järgmine osa, et siis saada teistest veidi varem teada, millisel kääbusel järgmisena pea maha raiutakse või milliste sugulased otsustavad ootamatult linade vahel mürada. Minu hinnangul on see sama nõdrameelne nagu poe ees telkimine eesmärgiga saada uus iPhone enda kätte ühena esimestest.
Muusikaga on täpselt samamoodi. Ma pole kunagi teinud Google-maratone leidmaks kohe-kohe ilmuva albumi jupikesi, mis teinekord kõlavad nagu keegi kraabiks nõelaga kuulmekile. Pealegi võtaks see ühe muusikasõbra jaoks kõige põnevama tunde. Tunde, kui ühe lemmikartisti uus album on ametlikult väljas ja sul jääb üle vaid play vajutada.
Aga et põnev ja hea pole alati sünonüümid, on need hetked ka omamoodi rasked. Äkki bänd, mis pole sisuliselt kunagi tasemes allahindlusi teinud, pole seekord piisavalt pingutatud või on lihtsalt nende aur otsas ja kulgetakse järjekordse poolkohustusliku teosega autopiloodi saatel turvaliselt lati alt läbi.
Eelmisel aastal tekitas sama efekti samuti suur-suur lemmik The Dandy Warhols, kelle "Distortland" oli pundi ägedat minevikku arvestades nõrk nagu esmaspäevahommikune olemine pärast vabakäigul kulgetud nädalavahetust.
Queens of the Stone Age’iga (QOTSA) lisas pinget asjaolu, et nende eelmine kauamängiv "…Like Clockwork" (2013) oli tõeline masterpiece ning tšuksiloogikat kasutades oli šanss kvaliteedilanguseks kõrge 50 protsenti – ehk siis, kas on kehvem album või siis ei ole.
QOTSA manipuleerimisvõime on hämmastav. "Villainsi" väljatuleku kuupäevaga andsid nad fännidele pidevalt erinevaid signaale ja isegi kui albumi otsast mängima panid, keris avalugu "Feet Don’t Fail Me" esimesed poolteist minutit pinge lakke. Aga algus hea, lõpp hea, kõik hea.
"Feet Don’t Fail Me" on eriti ägeda tempoga ja teeb ühtlasi kohe selgeks, et kunagistest ehedatest kõrbe-stoner´itest ongi saanud päris ametlikult lihtsalt mõnusalt gruuviv indie-rock´i punt. "The Way You Used to Do" on ideaalne suvelugu ning mul on väga kahju nendest, kes seda Eesti lühikese suve tõttu road trip´il Lõuna-Eesti poole kuulata ei saanud. Kuna see oli juba veidi varasem singel, siis endal õnneks õnnestus.
Müstiline nickcave’ilik "Domesticated Animals" on kõige parem näide solist Josh Homme´i laia ampluaaga võimekast vokaalist. Ballaadilik ja veidi melanhoolne "Fortress" meenutab kõige enam eelmist albumit, "Head Like a Haunted House" on korralik punk ja bowie’likult teatraalne "Un-Reborn Again" särtsutab mõnusa elektriga. Ehk on viimane nimetatuist isegi tugeva plaadi kõige cool´im lugu.
Kui peaks eestlaslikult vinguma, kuna millegi üle ju vinguma peab, siis "Hideaway" on oma nime vääriline ning kaob näotusega teiste tugevate palade sekka ära, ent gruuviv "The Evil Has Landed" ja unelev "Villains of Cirumstances", mis avaldati tegelikult juba kaks aastat tagasi, panevad albumile vägeva punkti.
Homme´i suust pärinevad kunagi sõnad, et "rock peaks olema piisavalt raske poistele ja piisavalt armas tüdrukutele". Enam nad eriti rasked küll ei ole, aga pop-rock sobib neile suurepäraselt. "Villains" on suurepärane album, mis mängib 48 minuti jooksul emotsioonitaktidel kui väga hea film. QOTSA on fantastilises vormis ja see vorm ei näita raugemismärke. Tahaks veel.
Leebem live:
Toimetaja: Madis Järvekülg