Arvustus. "Kuidas uurida kultuuri?" tähistab vajadust tähenduste järele ({{commentsTotal}})

Marek Tamm
Marek Tamm Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Uus raamat
"Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia"
Koostanud Marek Tamm
TLÜ kirjastus (459 lk)

Kas ja kuidas erineb kirjandus pornost? Kuidas neid tajutakse, kuidas väärtustatakse, kuidas kumbki ühiskonda mõjutab? Või kuidas peaks rääkima ajaloost, millel on alati erinevad, sageli isegi vastanduvad perspektiivid? Milline tähendus oleks venekeelsel laulul laulupeol? Kuidas peaks võrdlema kaasaegsete kunstnike ja kirjanike kultuurilist väärtust Underi, Tuglase või Konrad Mäe väärtusega? Milliseid tingimusi peaks pidama tänavakunsti eelduseks? Millistel põhjustel on kaasaegne teater kujunenud just selliseks? Mida võib pidada selle ühiskondlikult või intellektuaalselt oluliseks tunnusjooneks, mida varasemad teatritegemisviisid (enam) ei paku?

Need on üksikud, käesoleval aastal esile tõstetud küsimused, mille käsitlemine on piirdunud poliitilise ideologiseerituse presenteerimise ja ajakirjanduslikult polariseerivate pealkirjadega, informatsioonivoo edastamise ja viimase teatavaks võtmisega, ei millegi muu kui tarbimisega. Viimast võib isegi pidada millekski tsükliliseks, kus on fikseeritav korduvate motiivide sisse- ja väljalülitumine, väärtuste või kultuuriga seotud küsimuste lõputu naasmine ajakirjandusse või sotsiaalmeediasse – küsimuste, millega lõplikke vastuseid ei kaasne, kuid mille afektiivsed kvaasivastused võimendatakse ajakirjanduslik-poliitilises žargoonis ikkagi lõplikeks.

Vajalik lõplikkus, informatiivsus, mõju ja performatiivsus, ka kodanlik räägitavus kindlustatakse seniste kultuuriliste küsimuste ümberkujundamisega juriidilisteks ("kas üks kirjandusteos on seadusega kooskõlas?"), sotsioloogilisteks ("kas üks venekeelne laul laulupeol suurendab ühiskondlikku sidusust või pigem lõhub mingite gruppide homogeensust?"), šovinistlik-esteetilisteks ("aga kui enamusele meeldib, siis miks ei peaks see sobima?") või ka näiteks ajaloolis-poliitilisteks ("kas sõjaveteranide mälestamine on vaid retrospektiivne või ka proaktiivne, s.t poliitiline?"). Senised küsimused muutuvad konkreetsemaks, lisanduvad vajalikud kontekstid, kuid küsimustele vastamise lihtsustumine ei vähenda esialgsete küsimuste problemaatilisust. Sellegipoolest üritatakse nii poliitilises kui ka ajakirjanduslikus diskursuses vältida komplekssete küsimuste keerulisust, misjuures eelistatakse pigem takerdumist lihtsatesse "jah" ja "ei" vastustesse, vähetähtsasse informatiivsusesse, kergesse ja tähendusetusse provokatiivsusesse. Või nüüdisajale iseloomulikult: teadmist ja teada saamist eelistatakse mõistmisele, ja seda vaatamata sellele, et igasugune vähegi tõsiseltvõetav teadmine eeldab mõistmise olemasolu.

Marek Tamme koostatud ja TLÜ kirjastuse välja antud "Kuidas uurida kultuuri?" (KUK, 2016) eelduseks võibki pidada mitte kõiketeadvat, vaid pigem küsivat, kõike mõistetavaks muutvat lähenemist. Keskne pole enam mitte informatsiooni ülevoolav paljusus, vaid pigem tähenduste paljusus, mida kultuuriteadlaste järgi peetakse inimesele ka loomuomase(ma)ks. Sest nii nagu üritame inimestena muuta oma argiseid tegemisi vähegi tähenduslikeks, andes sellele kõigele sisu ja mõtte, nii üritavad kultuuriteadlased komplitseeritud ja akadeemilisel moel luua uusi ja mõtestada lahti juba loodud tähendusi. Samas ei pääse ka kultuuriteadlased lähteandmetest, faktidest ega allikmaterjalist, olgu selleks siis kultuuritekstid, ühiskondlikud tendentsid või väljakujunenud ja kultuurilukku kinnistunud metodoloogiad. Kuid erinevalt ajakirjanduslikust või poliitilisest tekstist, mille vahendatut võib sageli võtta vaid teadmiseks, kindlustatakse kultuuriteadusliku tekstiga teadmiseks võetu kriitiline mõtestatus, teadmiste, s.t informatsiooni tähenduslikkus.

Nii võib ka väita, et KUK sobib igati hästi esmaseks teejuhiks kultuuriliste küsimuste järkjärguliseks lahkamiseks, mis on ajakirjanduslikust või poliitilisest diskursusest pahatihti välja tõrjutud, ja millele pillutakse seejuures liiga kergekäeliseid vastuseid. KUK koondab valikut Eesti kultuuriteadlastest, kes tutvustavad kultuuriteaduslike distsipliinide ja lähenemisnurkade ajaloolis-teoreetilist väljakujunemist, aga ka nendele omase sihiseade või mõistestiku rakendamist konkreetsete nähtuste analüüsimiseks. KUKi puhul on tegu olulise tööriistakastiga, mis sobib lisamaterjaliks küll mitmetele sissejuhatavatele ülikoolikursustele, aga oma selguse ja ülevaatlikkuse tõttu ka uudishimulikele lugejatele, kelle jaoks pole ümbritsev mitte ühetooniline ja lihtne, vaid pigem mitmekülgne ja keeruline. KUK soosib konstruktiivset lähenemist sellisele keerulisusele – mitte hämarate (kultuuri)nurkade äralõikamist, vaid nende läbivalgustamist.

Kultuur, millest räägivad nüüdisaegsed kultuuriteadlased ja mille põhimõtteid järgib oma ülesehituselt ka KUK, ulatub kõikvõimalikesse nurgatagustesse, kattes igasuguse inimtegevuse kui mitte veel kindlate tähendustega, siis vähemalt küsimustega selliste tähenduste võimalikkusest. Kultuurilisi tähendusi fikseeritakse seetõttu nii raamatulehekülgedel ja ooperiteatrites, aga samamoodi ka ostu- ja pagulaskeskustes, turgudel, lennujaamades jm. Peaaegu võimatu on fikseerida asju, millesse kultuur kuidagimoodi ei puutu, sest peaaegu võimatu on fikseerida asju, mis ei seostu inimtegevusega. Probleem on vaid selles, kas sellist kõikjale ulatuvat kultuuri osatakse ka tähenduslikuna fikseerida.

Filosoof Jean Baudrillard on väitnud, et mida rohkem on meil informatsiooni, seda vähem on meil tähendust. Ajalehtede uudisfiidid on küll täidetud värskete arvamusuuringute, statistikate ja diagrammide, tulemuste ja järelduste, seisukohavõttude ja väitlustega, kuid seejuures võib siiski tajuda, et midagi on puudu. Käiakse välja ühed faktid, millele seatakse vastu teised ja kolmandad, argumenteeritakse moel, nagu kõneleksid faktid ise ja iseenesest. Peaaegu igasugune ressurss on suunatud informatsiooni üha intensiivsemale kogumisele, mistõttu ei jagu kellelgi ei aega ega ka erilist tahtmist seda läbi filtreerida ega lahti mõtestada.

Maailma, milles me elame, dikteerib informatsioon. Viimast kasutatakse pahatihti millegi õigustamiseks, mitte põhjendamiseks, veel vähem õigustatu seletamiseks või mõistmiseks. Seetõttu võib pidada ülikoolide, kirjastuste ja kultuuriajakirjanduse, ka raamatusarjade, eriti "Avatud Eesti raamatu" rolli üha olulisemaks. Kui kultuuriteadlased suudaksid püsida kursis poliitika, ühiskondlike tendentside, mentaalsuste ja tarbimisharjumustega, siis on veel võimalik ka aktuaalsete küsimuste, lõputute infoväljade kaasaegne, põhjendatud ja teaduslik lahtimõtestamine. Baudrillard’i öeldut täiendades võib isegi väita, et kuigi informatsiooni hulga kasvamine hävitab tähendust, ei kao veel sellega vajadus muuta ümbritsevat tähenduslikuks. Nüüdisaegses infoühiskonnas võib sellist vajadust tähenduste järele pidada varasemast isegi pakilisemaks. "Kuidas uurida kultuuri?" ilmumine tähistabki sellist vajadust.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: