Sirbis räägitakse kirjastamisest ({{commentsTotal}})

Raamatud
Raamatud Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Tutvustame 22. septembri Sirpi.

ANU TOOTS: Kas Eesti on pööranud vasakule?

Eesti erakondade maailmavaateline enesekirjeldus ei vasta nii mõnelgi juhul partei nimetusele ega valimisplatvormile.

See lugu ei ole katse ennustada kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemusi. See on lugu vasak- ja parempoolsuse, avatuse ja suletuse dilemmadest ning vasakpoolse poliitika võimalustest. Alustan klassikalisest ideoloogilisest dihhotoomiast vasakpoolus versus parempoolsus. Ideoloogia peab oma mõjukuse säilitamiseks ühiskonna muutusi reflekteerima ja need oma tuumikideedega lõimima. Kui vaadata tagasi XX sajandi teisele poolele, siis on Lääne-Euroopa mõjukamad ideoloogiad sotsiaaldemokraatia ja konservatism hakanud riikide poliitilist joont kujundama just pärast sisemist uuenemist. Sotsiaaldemokraatidele oli see aeg 1960ndate lõpp, Olaf Palme, Willi Brandt ja laiahaardeline heaoluriik, konservatiividele 1980ndad ja thatcherism, mille väljundiks sai avaliku halduse uus doktriin. Euroopa liberaalide erakonnad pole sellist mõjujõudu kunagi saavutanud ning Eesti oma liberaalide 11aastase valitsemisega (2005–2016) on erandlik.

 

PILLE-RIIN LARM: Isekirjastaja happy end

Eesti kirjandusauhindade kandidaatide ja võitjate nimekirju vaadates jääb silma, et ise või väikeses kirjastuses välja antud teoste hulk on neis väga suur.

Mõned asjad ikka ei muutu. Oskar Lutsu „Suvest“ (1918–1919) saame lugeda, kuidas Lesta ei leia oma raamatule kirjastajat, kuni koolivennad Tootsi mahitusel 300 rubla kokku panevad ja Lesta oma teose ise välja annab. Eestis oli viimaste andmete kohaselt, mis Rahvusraamatukogu kodulehel leida, 833 kirjastajat.  Lestasid on neist 68,8% (573) – need on kirjastajad, kes avaldavadki aasta jooksul ainult ühe teose.  Tõsi, tegu ei ole ainult kirjanike ja ainult ilukirjandusteostega, vaid nende seas on ka näiteks asutused, kes annavad välja aastaraamatuid ja teatmikke. Seegi, et vahendajad 40–50% raamatu lõpphinnast endale napsasid, või et raamatupoodnikud ise omale kaupa trükkida eelistavad, oli juba Lutsu ajal tavaline. Muutunud on vaid see, et kunstiliselt kõrgel tasemel teostel on lootus Eesti Kultuurkapitali tänuväärsele toele.

 

Kirjastajal on kõrv kikkis ja silmad pärani. Ilona Martson intervjueerib Venemaa kirjastajat Jelena Šubinat. JELENA ŠUBINA: „Sellepärast mulle kirjastamine meeldibki, et tuleb ette ka ekstreemolukordi.“

 

MARIA MÖLDER: Raamat on raamat, või kuidas?

Kirjastajad kurdavad, et e-raamatute turg on Eestis väike, aga ega see saagi kasvada, kui lugejail tuleb valikus kogu aeg pettuda.

Uute raamatute valimine on meeliülendav tegevus, aga eesti kirjandust armastaval e-raamatu kasutajal on selle juures ka varjukülgi. Nimelt võib selguda, et hulk kirjandust, mida sõbrad, eeskujud ja kirjandusspetsialistid lugeda soovitavad, on kättesaadav vaid paberil.

Ajakirjandusest on jäänud mulje, et sageli on just kirjandusinimestele e-raamatud võõras maailm. Eks see ole nende endi selgitada, kas e-raamat ohustab paberraamatu müüki või on neile lihtsalt füüsiline raamat, selle kujundus ja lõhn asendamatud ning sisu ümbritsevata vähem väärt. Mul on kodus mitu seinatäit häid raamatuid, loen ka neid ega kavatse neist loobuda. Audioraamatuid ma ei kuula, sest mu tähelepanu töötab paremini lugedes.

 

REET VARBLANE: Kas digitaalne kunstiraamat on ikka hea mõte?

Veel paar aastakümmet tagasi oli Kunst ainus kirjastus, kus kunstiraamatuid välja anti. Ka ainuke perioodiline kunstiväljaanne, almanahh Kunst ilmus just selle kirjastuse alt. Nüüd annavad kunstiraamatuid välja kas kunstiinstitutsioonid või kunstnikud ise, kui ainult kultuurkapitalilt toetust saab. Eesti kunstimuuseumil ja kunstiakadeemial on aga lausa oma kirjastus. Kümme aastat tagasi alustas kunstiraamatute väljaandmist ka väikekirjastus Lugemik. Just praegu osalevad Lugemiku esindajad oma uute raamatutega juba viiendat korda New Yorgi kunstiraamatumessil.

 

TOOMAS SEPPEL: Muusika autoriõigustest enne kapitalismi

Juba 1990. aastate alguses võeti seisukoht, et nõukogude aja muusikateoste ja esituste autoriõigused kuuluvad autoritele ja esitajatele, kes on teosed ja esitused loonud.

Mis on saanud Nõukogude Eesti perioodil loodud muusika autoriõigustest? Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis oli juba nõukogude ajal olemas selline turumajanduslik instrument nagu autoriõigus. Samal ajal ei tuntud nõukogude perioodil selliseid mõisteid nagu plaadifirma ja muusikakirjastaja. Seda on ka üsna lihtne selgitada: nimelt on plaadifirma ja muusikakirjastaja üdini kapitalistlikud nähtused ning neil ei oleks olnud kohta nõukogude plaanimajanduses. Nõukogude süsteemis tegutsenud muusikakirjastajat ei saa võrrelda tänapäeva muusikakirjastajaga (publisher). Nõukogude muusikakirjastaja oli nagu raamatukirjastaja ja tema ülesanne oli välja anda paberile trükitud noote.

 

EVI ARUJÄRV: Kui muusika on lukus

Eesti muusika käsikirjad on laiali pillutud ja valdavalt kirjeldamata, avalik ülevaade puudub, süvamuusikapärand on akadeemiliselt läbi töötamata ning mõtestamata.

Saabuv 2018. aasta on pühendatud kultuuripärandile. Ka umbes 120 aastat vana eesti süvamuusika on osa sellest. Eesti muusika infokeskuse (EMIK) kodulehel on väljas enam kui 27 000 teose andmestik. Nimekiri täieneb iga päev, seda ka ajaloolises tagasivaates. Kõik need 27 000 kindlasti ei jõua ja ei peagi publikuni jõudma, põhjuseks (ka) teose objektiivselt kasin esteetiline või tarbimisväärtus. Ent ikkagi on kaalukas osa eesti muusikast – see osa, mis vääriks tutvustamist, levitamist ja ettekandeid, aga mida justkui ei ole – tähelepanuta, nähtamatu, veel avastamatagi või juriidilistel põhjustel „lukus“.

 

ANNELI SARO: Meie igapäevast teatrielu anna meile …

Viimaste aastate „Teatrielude“ toimetajad näivad olevat pisut tüdinenud väljakujunenud formaadist ning on püüdnud seda igaüks omal moel ja eri tasemel elustada.

Teater on mõnele inimesele nagu leib, mis ei tohi laualt puududa. Leiba ja tsirkust (laiemas mõttes meelelahutust, sh teatrit) pidas ju ka Vana-Rooma luuletaja Juvenalis inimese põhivajadusteks ning populismi põhiinstrumentideks. Seega võib ju tõesti parafraseerida palvet ning paluda teatrielu jätkuvat kestmist.

 

ERO LIIVIK:  „Väljakute liikumine“ ja kallilt ostetud vaherahu

Paolo Gerbaudo, The Mask and the Flag: Populism, Citizenism and Global Protest. C Hurst & Co 2017. 256 lk.

Oma teoses uurib Paolo Gerbaudo aastatel 2011-2016 laias maailmas tekkinud olulisemaid protestiliikumisi. Autor on valinud sündmustele võrdleva lähenemise. Vaatluse all on nii araabia kevade sündmused, New Yorgis aset leidnud OWS ehk Occupy Wall Street, Pariisi Nuit Debout, Kreeka aganaktismenoi kui Hispaania indignados-liikumine. Nende erinevates geograafilistes punktides ja sotsiaalsetes olustikes toimunud ürituste ühisnimetajaks pakutakse raamatus „väljakute liikumist“ (movement of the squares). Uurimus põhineb 140 intervjuul, milles autor küsitles protestiliikumise aktiviste ning osalisi.

 

MARTIN LUIGA: Aeg on poliitilised parteid keelustada

Hoolimata väidetavatest programmilistest erinevustest on erakondade poolt elluviidav poliitika enamasti üsna ühetaoline.

Ero Liivik kirjutas Sirbi (21.07) artiklis “Skepsis demokraatia suhtes” paarist hiljuti välja antud süsteemikriitilisest üllitisest: Ameerika libertaari Jason Brennani raamatust “Demokraatia vastu” ja Belgia arheoloogi David van Reybroucki teosest “Valimiste vastu”. Mõlemas käsitletakse demokraatia olemuslikku kriisi, võttes fookusesse just valimised – demokraatia kuulsaima tunnusmärgi – ning osutatakse ka mõeldavatele lahendustele. Eriti rahuldavatele tulemustele siiski ei jõuta, võimalik, et lähtepositsioon on valesti valitud. Briti kunstiajaloolane ja filosoof Herbert Read on väitnud, et demokraatiat on propageeritud ning selle põhimõtteid lõputult välja kuulutatud, kuid praktiseeritud pole seda kunagi kusagil rohkem kui paar kuud.

 

MIKAEL LAIDRE: Eksperdikultus ehk kui Platon olnuks dendroloog

“Rahval on ekspertidest kõrini” teatas Brexit-kampaania ajal Ühendkuningriigi tollane justiitsminister Michael Gove. Pärast seda ja Donald Trumpi USA presidendiks valimist  on kontroversiaalsuse tõttu keeruline ekspertidega seonduvat käsitleda. Solvumistest ja eelarvamustest hoolimata kätkeb teema olulisi aspekte eelnimetatud sündmuste järel ja neist sõltumata, ehkki tühjalt kohalt ei puhkenud arutelud ka siis. Küsimusele ärgitas uuesti tähelepanu pöörama äsja loetud ameerika mõtleja Richard M. Weaveri esmalt eelmise sajandi keskel välja antud raamat „Ideedel on tagajärjed“. 

 

TAURI TUVIKENE: Sotsialismiaegne taristu sotsialismijärgsel ajal

Nõukogude Liidus olid kaugküte, ühistransport ja pargid linnakeskkonna loomulik osa, mille ajakohastamise strateegias tuleb arvestada paljude ühiskonnagruppidega.

„Taristu“ tähendab seletava sõnaraamatu järgi piirkonna majanduslikuks arenguks ja ühiskonna heaoluks vajalikku süsteemi. See nähtamatu võrgustik hoiab meie linnad ja ühiskonna toimimas, kuid märkame seda alles siis, kui see rikki läheb. Suuri taristusüsteeme uuendatakse enamasti järkjärgult või piirdutakse pelgalt iluremondiga, sest mahukamad ümberkorraldused toovad endaga kaasa linna halvava kaose.

 

Isolatsioonist välja. Migratsiooniuurija ja aktivist Aino Korvensyrjä intervjueerib pagulasaktivist Rex Osa. REX OSA: „Me oleme siin, sest teie olete hävitanud me kodumaa.“

 

MARE TRALLA: Ei sõjale!

Aktivistidel ei õnnestunud küll Londoni relvamessi ära jätta, aga neil läks korda tekitada lisakulusid ja tuua Briti valitsuse kahepalgelisus avalikkuse ette.

4. – 15. IX organiseerisid Londoni aktivistid ulatusliku sõja- ja relvaärivastase kampaania. Protestiaktsioonide eesmärk oli ära jätta iga kahe aasta tagant Londoni Exceli keskuses toimuv rahvusvaheline kaitse- ja turvavarustuse väljapanek (Defence and Security Equipment International Exhibition, DSEI), maailma üks suurimatest relvatööstuse kaubandusmessidest.

 

Zaha Hadid Architects kavandab uuendusmeelsele Tallinnale uuendusliku mereääre. Merle Karro-Kalbergi intervjuu Zaha Hadid Architectsi arhitekti, Vanasadama võistluse arhitektuuribüroo projektijuhi Gianluca Racanaga. GIANLUCA RACANA: „Leidsime, et Tallinnal pole tarvis struktuurplaani, mis toetab ainult sadama toimimist ja tööd, vaid midagi uut, mis tooks elurikka linna ka mere äärde.“

 

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed: Teadlaste koostöö ettevõtetega - kellele seda vaja on? Praegused teaduse rahastussüsteemid ei soodusta piisavalt kahesuunalist mobiilsust teadussektori ja ettevõtlussektori vahel.

Teadlaste koostöö tööstusega ja ettevõtete innovatsiooni toetamine on keeruline ja nüansirohke teema. Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia on oma kohtumistel seda teemat käsitlenud ning otsustasime mõned mõttepunktid arutelu julgustamiseks kirja panna.

 

Kirju liblikamaailma radadel. Ulvar Käärt intervjueerib liblikauurijat, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadurit Erki Õunapit. ERKI ÕUNAP: „Päevaliblikate üldine arvukus püsib meil suhteliselt stabiilsena. Euroopa konteksti panduna on see päris kõva sõna.“

 

Arvustamisel

Eesti teatri festival „Draama“

Andres Maimiku ja Katrin Maimiku mängufilm „Minu näoga onu“

Paolo Gerbaudo „The Mask and the Flag: Populism, Citizenism and Global Protest“

Polina Žerebtsova „Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004.“

Juhan Aru „Vihmapiisk nina peal“

Graafikute grupinäitus „Teispool reaalsust“, Leonhard Lapini näitus „Eesti mets“ ja Huupi ruumiinstallatsioon „Endspiel“

Andres Koorti näitus „Rajaja“

Forced Entertainmenti „Complete Works: Table Top Shakespeare“

Emmy teleauhinnad ja mängufilm „Ruut“ 

Toimetaja: Valner Valme



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: