Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts
Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).
20. sajandi algul tõid kirjakeelde rohkesti murdesõnu keelemehed Johannes Voldemar Veski ja Johannes Aavik. Johannes Aavik pöördus 1913. aastal rahva poole üleskutsega murdesõnu korjata.
Üks selliseid murdesõnu on "vehverments" ehk piparmünt. On teada, et vehvermentsi kohtab lõunaeesti sõnavaras. Sõna ise aga on pärit saksa keelest.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkas vohama kadakasaksa keel. Tollal natuke paremale järjele jõudnud eestlased seadsid end kõrgemale talurahvast ja hakkasid end pidama peaaegu sakslasteks, pikkides oma keelde "peenemaid" saksa sõnu.
Valdur Mikita on mõne aasta taguses Sirbi artiklis "Eesti keele lummuses" kirjutanud järgmiselt:
"Minu vanaema kõneles natuke mõisa-ajast pärit kadakasaksa keelt. "Pupe", "kiftine" ja "vehverments" kajavad veel praegugi mõnusasti kõrvus. Iseäranis meeldis mulle "vehverments" – see kõlas nagu vägev nõiasõna. Vehverments tähendas pisikest neljakandilist paberi külge sulanud piparmündikommi, mille vanaema puhvetikapist õngitses."
Eesti väikese murdesõnastiku andmeil öeldakse vehvermentsi kohta veel ka vehvervents, mehverments, vehmerments, vihvervänts, veperments ja vehmervänts.
Allikad: Väike murdesõnastik, Sirp.
Keiti Vilmsi rubriiki "Sõnasäuts" kuuleb Vikeraadio "Vikerhommikus" teisipäevast neljapäevani kell 7.25.
Kuulake sõnasäutse siit.
Toimetaja: Madis Järvekülg