Arvustus. Klassikaga läbi kurjuse impeeriumi
Uus raamat
Arno Pavel
"UAZikuga Venemaal"
Tammerraamat (248 lk)
Klassika on mõistagi UAZ. Uus villis, nagu seda muiste hüüti. Nõuka maastikuauto. Imeline riistapuu. See, mida tänapäeval nimetatakse maasturiks, mis vist peaks ennast tuletama vanast lohisevaks põlatud maastikuautost, on selle kõrval rattakestega hällikene. Millega ainult segane julgeb maastikule minna. On keegi kuulnud väärastunumat liitsõna kui linnamaastur? UAZ hakkaks sellise peale häbelikult köhima ja vabandaks, et peab korra garaažist läbi käima.
Oletatavasti ei oleks ka hr Pavelil linnamaasturi juhtidega huvitav. Erinev tõug, rass, võibolla isegi klass ja liik. 4x4 poiste-tüdrukutega saaks jutule, kuigi võibolla tunduks isegi neile hr Pavel vähe liiga põrunud vana. Kõige paremas mõttes põrunud. Oleks neid normaalseid vähem, oleks maailm ülepea praegusest lõbusam paik.
Niisiis.
UAZ.
Mees.
Üksi.
Läbi suure laia Venemaa. Otse Vladivostokki. Raamatus on kaks reisi, blogipostitustest kokku pandud, teine reis tiir Groznõisse ja üle Ukraina-Valgevene tagasi.
Ma tooks kohe arstitõendi, et ei talu autosõitu. Aga ma pole suurem asi mees kah.
Hr Paveli sisse mahub mitu meest ära. Kuigi ühes Venemaal peetud vestluses, kus külalislahke vene mees kiidab oma 4l mootoriga džiipi: küll annab ikka Mehe tunde, poetab meie mees tagasihoidlikult, et tema on siis pool meest, kodus vaid 2l mootoriga Škoda. Eesti napp kuiv huumor.
Nagu ehk kõik aru saanud, on kavatsus teos üles kiita ja ähvardada, et ei mängi, kui te seda ei loe. Blogi blogiks, neid on igasuguseid. Hr Pavel on kindlasti blogipidamises kõva käsi. Taibates, et ega lugeja viitsi enam kui kaks korda "PgDn" toksata, on postitused/peatükid parajalt lühikesed. Meeldiv ka logiraamatulik kirjaviis: paneme kirja, mis me näeme, mida ei näe, ei kirjuta. Lihtne ja selge stiil, ilma et oleks hakatud mingit härra kirjanikku mängima ja sõnavahtu lööma. Kosk on ilus – mõtle ise, milline on üks ilus kosk. Tee on jäle – kui pole UAZis hüpelnud, jah, ega vist siis küll ette ei kujuta.
Lugu veereb mõnusalt, mitte liiga kiiresti, ega üle 90 see vehiikel võtagi. Venemaa, kus, nagu igaüks teab, midagi ikka juhtub. Tõsi, hr Pavel kipub maad kiitma. Et ilus. Inimesi ka. Et – eranditega – üldiselt sõbralikud ja külalislahked. Eriti džiiperid, kelle mööda Venemaad levinud maffia on alati õhinaga valmis UAZi üles putitama raha võtmata, öömaja pakkuma, kaunidusi näitama. Isegi võmmid või peaks ütlema mendid, kuuldes, mis hull fašist ette võtnud, ei küsi pabereid. Kohalik meedia hoopis tülikam, kuigi hr Pavel poetab oma kuulsusestaatuse, mille möödaminnes omandab, alguses – reporter, noor kena tüdruk, tuli kõht sisse tõmmata. Hiljem juba harjunud.
Tülinat, peaaegu, toob muidugi majja poliitika, millest vahel ümber ega üle ei pääse. Miks te NATOs olete jm. Eks seda või siin maal meie oma venelaste käest ka vahel kuulda. Hr Pavel keerutab auga välja, saades aga hakkama lausega, tea, kas maksab kurja taksi kombel Venemaad säärest sikutada.
Vaat, kutsuvad organid autori väikesele vestlusele, koos kirjastajaga, meeleolude levitamise eest. See, muide, ei ole minu loll nali, on juhtunud ja juhtub arvatavasti praegu ning veelgi.
Omaette lust on, et kõik Venemaal leitud vahvad inimesed kukkusid kohe ju hr Paveli blogi, mida ta reiside kestel vapralt pidas, jälgima. Automaattõlkega. Selle tõlkes sai "ööbisin naiste toast" "ööbisin emaste toas" ja "vapustavast lauast" "kohutav laud". Ajah, blogi aadress on http://arnopavel.blogspot.com.ee/.
Autor lõpetab lausega: tahan veel. Villisega Venemaale.
Ma tahaks ka veel. Sellest lugeda.
Toimetaja: Madis Järvekülg