Unistuste kirjandusteos. Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uustrüki ilmumise puhul ({{commentsTotal}})

"Tõe ja õiguse" filmivõtted Autor/allikas: Postimees/Scanpix

A.H.Tammsaare. Tõde ja õigus I – V. Eessõna Maarja Vaino. Hea Lugu, 2017. 1694 lk.

Anton H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uue väljaande kohta võib öelda: see on täielik-terviklik „Tõde ja õigus“. Tõsi, 1969. aastal on juba ilmunud pentaloogia viieköitelises komplektis, kokku 2059 lehekülge. Kuid esmakordselt ilmub see eesti keeles k a h e s mahukas köites, mida juhatab sisse kirjandusteadlase, uue põlvkonna tunnustatuima Tammsaare-uurija Maarja Vaino lugeja poole pöördumisena vormistatud saatetekst.

Niisuguseid paaris või mitmes köites komplektselt kokku pandud tervikteoseid on mu raamaturiiulil esmavaatlusel kolm: austerlase Robert Musili „Omadusteta mees“ – kolm köidet ühes pappkarbis 1800 lehekülge; meie oma kirjanikest Aadu Hindi „Tuuline rand“ I - IV (1978) – 1500 lehekülge; Egon ja Vaike Ranneti „Kivid ja leib“ I – IV (1992) – 2160 lehekülge; Enn Nõu „Vabariigi pojad ja tütred“ I – III (2010 – 2012) – 1200 lehekülge ja Mats Traadi „Minge üles mägedele“ I – XII jagu neljas raamatus (2008 – 2010) – 3400 lehekülge. Kõigi nende eepiliste vägitegude – jättes kõrvale hinnangud teostele endile – lugemine on nõudnud abivahendina lugemisraami. Lihtsalt käes neid ei hoia diivanil lebades või tugitoolis põrandalambi valgel, nagu tavaliselt lugemistoimingut kujutatakse.

Pigem on nii, nagu lugemist ja ümberkirjutamist on kujutatud vanadel gravüüridel, kus seistakse lugemis- ja kirjutuspuldi taga – foliant avatuna ees.

Teisisõnu, nii füüsiliselt kui ülekantud tähenduses vajab selliste „telliste“ lugemine tuge ja erilist pühendumust. See on ettevõtmine. See ei saa olla pelk meelelahutus. Proosaeepika (nagu ka eeposte ilm) võib küll sisaldada meelelahutuslikkust, aga kirjandusliigina kannab see endas teatavat pühalikku nimbust, nagu seda on piibel, mis häälestab kohustusele. Selline lugemine on tõepoolest „mägedele tõusmine“, mõnel juhul väsitav ronimine, teisel juhul suur seiklus, aga võib kujuneda ka palverännuks mõne püha mäe jalamile (üksnes jalamile!), olgu see Athose, Siinai või Kailashi mägi, millega tähistada võitu iseenda üle. Võitu enese täiustumisest ja puhastumisest, mis on vastastikku tingitud protsessid.

„Tõe ja õiguse“ lugemine, kui see leiab aset õigel ajal – aga lugemise ajastus on iga kirjandusteose puhul määrav (iga lugemine tulgu omal ajal!) – on olnud vähemasti siinkirjutaja puhul samavaimuline selle vormistatusega. See on olnud terviklik lugemine. Mõistagi on tulnud sedagi lugemist pooleli jätta, aga see pooleli jätminegi on sisaldanud tagasituleku vajadust, mida ei saa öelda mõne teise eepilise suurteose lugemise kohta. Kui kriitiku ja kirjandusõpetaja amet poleks kohustanud, oleksin mõne nimetatudki teose pooleli jätnud ja, tõele au andes, Musili „Omadusteta mees“ ongi pooleli jäänud ning ei näe lähemas tulevikus ette, et selle lugemise ka lõpuni suudan viia. Aga „Tõde ja õigus“ on läbi loetud kaanest kaaneni. Ja selle teose puhul on kehtinud tagasituleku vajadus ning kutse mitte ainult pooleli jäämise tõttu, vaid ka üle- ja korduslugemise mõttes. „Tõde ja õigus“ filosoofilise romaanina (seda on rõhutanud Maarja Vaino, erinevalt varem käibinud määratlusest „talupojaromaan“) on niisugune tervik, mis koos raamkompositsiooni järgiva lõpetatusega (teose lõpuleheküljel ollakse samas kohas, kust alustati) genereerib samas ammendamatust-lõpetamatust.

Ikka on sealt midagi uut leida, koguni avastada, kuigi ollakse juba lugenud. Näiteks äsja, lihtsalt viiendat köidet kätte võttes ja uuesti sisse vaadates avastasin eelviimaselt leheküljelt, et Vargamäest kirjutades tunnistab kirjanik Vargamäe nõudliku jumala olemasolu, „kes istub tee ääres paksus metsas“. See, et küsimus jumalast, tema erinevatest avaldistest läbib kogu teost, on Tammsaare-käsitlustes leidnud varemgi rõhutamist. Aga et ta sellise maa-usulise kujugi (nagu mõni haldjas või päkapikk!) võib võtta, seda polnud ma varem märganud. Aga enne seda, viienda köite XXXII peatüki lõpus on hoopis võimsam arutlus jumala kohaloleku või puudumise üle. Elu üle järele mõeldes (sic!) leiab Indrek võimaliku olevat, et Tiina ongi tema loodud, et tema on Tiinale jumal ja et kuna ta Tiina on unustanud, siis on ta sarnane jumalaga, „kes on unustanud inimesegi maailmas, saagu ta endaga siin toime ükskõik kuidas.“ Aga ta ei saa hakkama ilma jumalata. Ning sellega seoses tuli mul kohe meelde Martin Heideggeri epifaaniline tunnistus ajakirjale Spiegel antud intervjuus: „Ainult veel üks jumal võib meid päästa. Pääsemise ainsat võimalust näen ma selles, et ette valmistada valmidust jumala ilmumiseks või jumala eemalolekuks selles allakäigus, et me jämedalt ütledes mitte ei „kärvaks“, vaid et kui me alla käime, siis käime alla eemaloleva jumala palge ees.“

Ja avastanud olen sellegi, et „Tõde ja õigus“ ei ole mitte ainult võitlemiste ja „nuturomaan“, vaid ka tõotuste, lubaduste andmise ja nende täitmise/täitmatuse romaan ja et selles mõttes on Juhani Salokannel oma „Tõe ja õiguse“ soomenduses tabanud märki, nimetades pentaloogia esimest osa „Maa tõotuseks“ – „Maan lupaus“. Aga taolisi avastusi loodan leida edaspidigi „Tõde ja õigust“ üle lugedes. See ongi huvitav, et ise vananedes, ehk targemaks saades, aga teisalt ehk ka rumalamaks jäädes, tuleb teos sulle vastu ja avaneb selliselt, nagu sa teda parasjagu mõista suudad. Lugemisel iga teos tõenäoliselt tuikab lugeja südame rütmis, aga ka mõjutab seda.

Viis aastat pärast „Tõe ja õiguse“ ilmumist ja kaks aastat enne surma kirjutab Tammsaare artikli „Tõe ja õiguse pärast“. Õieti on see kirja vormis pöördumine oma mantlipärija Karl Ristikivi poole. Rahvalehes avaldatud kiri kannabki alapealkirja „Ühe vanakirjaniku kiri noorkirjanikule.“ Tsiteerin sellest ühte lõiku, mida võib võtta ka Tammsaare tunnistusena, et ta on eestlastele ühe olulisima teksti andnud ja et unistamine selliste tekstide loomisest võiks saata uue põlvkonna kirjanikkegi.

„Veel on midagi, millest maailm on unistanud: kuidas küll kujundada sõnas tühisematki elulist või elutut asja, nii et lugeja tunneks temas iseenese sündi, olemist ja surma; et kirjeldatu rõõm saaks lugeja rõõmuks, tema mure lugeja mureks, elu tema eluks; et me muutuksime raamatut lugedes, kui vaja, nooreks, kuigi oleme vanad, ja vanaks, kuigi oleme alles noored, et rikas õpiks elama raamatuski vaesena, vaene rikkana; et tunneksime end, kui raamat seda tahab, taevatähena, kirikukellana või liivaterakesena. Selliseid raamatuid on maailmas, selliseid sõnu on meie enestegi raamatuis.“

„Tõde ja õigus“ on siis taaskord meile ja uutele lugejapõlvkondadele kättesaadavaks tehtud, – just täpselt niisugune unistuste teos, mille tiitellehelt leiame pühenduse: “Raamat on kingituseks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.“

Rein Veidemann
TLÜ emeriitprofessor,
Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi esimees

Toimetaja: Valner Valme



Näitleja Charlotte Gainsbourg

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 21-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Marge-Ly Rookäär

Gustav Ernesaksa Fond jagas stipendiume

Gustav Ernesaksa Fondi halduskogu otsusel anti laulutaadi 109. sünniaastapäeval välja kolm koorimuusika hinnatuimat tunnustust. Gustav Ernesaksa Fondi peastipendiumi sai koorijuht Aivar Leštšinski, koorimuusika edendamise stipendiumi sai Marge-Ly Rookäär ning õppestipendiumi noor koorijuht Mai Simson.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: