Merle Palmiste: Ugalas teeks kasvõi "50 halli varjundit" ({{commentsTotal}})

Merle Palmiste Ugalas.
Merle Palmiste Ugalas. Autor/allikas: Heigo Teder

Merle Palmiste tšehhoviaana saab Ugalas omapärase jätku: Niinast saab Arkadina. Aastal 1990 jõudis Ugala teatris lavale Elmo Nüganeni lavastatud Anton Tšehhovi “Kajakas”, kus noorukest näitlejat Niina Zaretšnajat kehastas Merle Palmiste. Nüüd, 27 aastat hiljem saab Palmiste tšehhoviaana Ugala teatris omapärase jätku lavastuses „Krdi loll lind“, kus tema kanda on primadonna Arkadina ehk Emma roll. 7. oktoobril Ugala teatris esietenduv Taago Tubina lavastus „Krdi loll lind“ kannab alapealkirja „Tšehhovi „Kajakas“ unplugged“, milles näitekirjanik Aaron Posner on mugandanud ja ümber miksinud Anton Tšehhovi tuntud näidendi.

 

Kui Posneril ja Tubinal on Tšehhovi näidendi originaaltegelased paigutatud 121 aastat hilisemasse aega, siis sinu puhul võib öelda, et lavale jõuab “Kajakas: 27 aastat hiljem” versioon? Niinast saab Arkadina. Mis mõtteid see sinus tekitab?

Tšehhovi ja Posneri lavalood on siiski väga erinevad materjalid ja lähenemised, kuigi mõlema näidendi lähtepunkt on tegelaste ja motiivide osas sarnane.

Omal ajal oli see minu jaoks tõeline õnn ja vedamine, et lavakunstikooli tudeng haaratakse otse koolipingist professionaalse teatri lavastusse ja kohe näitlejatee alguses saab hakata Niina rolliga pead murdma. Aga kuna Posneri “Krdi loll lind” pigem flirdib originaalmaterjaliga, siis olen ma täiesti vaba minevikust pärit prooviseoste ja toonaste etenduste mälestustest.

Inimesena on mul ikka väga hea meel, et elu on edasi läinud (toim.: naerab) ja ma ei pea nüüd, 27 aastat hiljem taas plikaohtu Niinat kehastama. Täpselt niisamuti kui ma ise olen päriselus vanemaks saanud, on mul õnn kehastada Taago lavastuses sama lavaloo hoopis küpsemat ja kogenumat naistegelast. Mul on praegu lihtsam mõista oma tegelaskuju motiive, soove ja käitumismustreid.

Tšehhov on ülimalt põnev autor. Ta on pidanud silmitsi seisma olukorraga, kus tema teoseid on valesti mõistetud. Kuni sinnamaani välja, et publik on tema näidendid välja vilistanud. Alles hiljem oleme hakanud mõistma nendes peituvat sisu. Vene klassiku näidendid on ajaproovile vastu pidanud.

See, et Posner on võtnud „Kajaka“ näidendi ja toonud selle kaasaegsesse keskkonda, kaotamata seejuures seda miskit, on igati imetlust väärt. Posneri näidendis on säilinud Tšehhovi teostele ja tegelastele omane maailmatunnetus, mis on üheaegselt tundlik, valus, hingekriipiv, naljakas ja kurb. Sa ei tea, kas nutta või naerda. Lugu ja tegelased on samad nagu Tšehhovil, kuid nad eksisteerivad siin ja praegu. Justkui oleks aeg läinud edasi. Aeg lähebki edasi, kuid klassika tunnusjooneks ju ongi, et inimlik mõõde jääb alles. Iseenda äratundmine laval nähtust.

Ma ei oska sõnastada, mis on tšehhovlik. Küll aga tean ma kindlalt öelda, mis tšehhovlik ei ole – see, kui sa istud saalis ja sul on igav! Sama käib ka Posneri “Krdi loll lind” teksti kohta – see on kõike muud kui igav. Nii laval mängides kui ka loodetavasti saalist vaadates ja selles kõiges on tõepoolest peidus ka päris tugev annus Antonit.

Kuidas tunned end üle pika aja taas Viljandis ja Ugalas?

Olen tõesti ikka aeg-ajalt sattunud Ugalasse mängima. Kui rääkida Viljandist, siis ilmselt igaüks kirjutaks täiesti omanäolise raamatu pealkirjaga “Minu Viljandi”. Mulle, Merle Palmistele on aga siiski tähtsaimaks märksõnaks „Ugala“. Just teatri pärast ma siia satun.

Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et Ugala teatril läheb praegu ka väga hästi. Seda on näha nii inimestest kui majast õhkuvast enesekindlusest ja uhkusest. Ja aina rohkem panen ma tähele, kui palju noori inimesi on teatrisse juurde tulnud. Just noored on ju võti, et maailm ei kattuks tolmuga. Viljandil on õnn, et siin on teatrikool ja akadeemia. Ja muidugi uus ning värvi järgi lõhnav teatrimaja – ma eksisin ükspäev keldrikorrusele ära ja kui ma seal 50 hallikat värvi uste vahel pääseteed proovisaali otsisin, siis puhkesin naerma, et kui nüüd keegi Ugalast ütleks, et teeme sinuga siin labürindis “50 halli varjundit” lavaversiooni, siis oleksin kohe hoobilt nõus.

See pole sul esimene kohtumine lavastaja Taago Tubinaga?

Taagol on lavastajana äärmiselt oluline oskus – oskus valida materjali. See on tegelikult ju enam kui pool võitu, kui sa omad oskust valida alusteksti, mis kõnetab nii näitlejat kui ka publikut. Ta on täpne, põhjalik, tundlik, nõudlik – need märksõnad võiks käia kaasas kõigi lavastajatega, kuid paraku see nii ei ole. Väga paljud lavastajad tulevad proovisaali, ilma et nad teaksid, kuhu nad koos näitlejatega esietenduseks välja tahavad jõuda. Taagol on aga see oskus olemas.

Lisaks on ta väga hea partner näitlejale, kuulab tähelepanelikult ja on nõus aeg-ajalt oma nõudmistes rollijoonisele ka järeleandmisi tegema. Aga mitte sugugi kerge südamega (naerab).

Miks ikkagi siis peaks vaataja suunama pilgud taas klassika poole? Kuigi, jah, tänapäevase “Kajaka” versiooni poole.

See lavastus räägib palju armastusest või siis sellest, mida me armastuseks peame. Mulle endale on tähtis see lavaline hetk, kui minu tegelaskuju Emma ütleb oma mehele: “Ma armastan sind sellisena, nagu sa oled!” See on mõnes mõttes armastuse definitsioon. Keegi armastab sind just sellisena, nagu sa päriselt oled. See on väga vajalik teadmine. Juba ainuüksi selle lause pärast läheb see lavastus mulle väga korda.

Tšehhovi teostes on läbivad teemad, mis on kestvad. Inimeseks olemise rõõm ja valu. Posner on oma “Kajaka” uues versioonis lihvinud need kõlapildilt vanad ja meile juba enam mitte nii suupärased laused uuesti arusaadavaks. Tubin omakorda on toonud selle alusmõtte värskelt ja arusaadavalt publiku ette. See ongi klassika – meile kõigile kordaminevad tõed ja arusaamad, mida õhtust õhtusse on vaja üle korrata ja iseendas üles leida. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Ugala



Bookeri kirjanduspreemia võitja George Saunders

Bookeri preemia võitis Ameerika kirjanik George Saunders

17. oktoobri õhtul anti välja Bookeri preemia, mille võitis kirjanik George Saunders teosega "Lincoln in the Bardo". Tegemist on auhinna ajaloos teise Ameerika autoriga, eelmine oli möödunud aastal Paul Beatty raamatuga "The Sellout". Ka ennustusportaalid pidasid Saundersi võitu kõige tõenäolisemaks.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Kurt Cobain

Arvustus. Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Jalgpallur Juan Cuadrado paelab putsasid.

Sõnasäuts. Neon ja paelan

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust "Kes levitab anekdoote?" leiab lause: "Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama."

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: