Küllo Arjakas. Mõtteid ajalookirjanduse preemia väljaandmisest ({{commentsTotal}})

Küllo Arjakas
Küllo Arjakas Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Seekordne läinud aasta ajalookirjanduse konkurss koos preemia väljaandmisega toimus juba 22. korda. Sestap saab julgelt rääkida traditsioonist. Seda enam, et enamasti tõtlikus Eestis kuulutatakse nii mõnigi üritus ajakirjanduses traditsiooniks juba teise-kolmanda korra järel.

Esmakordselt anti selline tunnustus üle Ajaloo Instituudi ruumes veebruaris 1996 ning 1995. aasta sisukaimaks ajalooraamatuks tunnistati "Seltsid ja ühiskonna muutumine: talupojaühiskonnast rahvusriigini", toimetajateks Ea Jansen ja Jaanus Arukaevu.

1990. aastate algupool ei olnud ajaloolaste jaoks enam roosiline. 1980. aastate lõppu iseloomustanud täiesti plahvatuslik ühiskondlik huvi ajaloo "valgete laikude" vastu hajus, teaduses aset leidvad reformid muutsid varasema üsna stabiilse elu muutlikuks, vaikselt kadusid mõned ajaloouurimisega tegelenud asutused. Mõni elas üle ühele või teisele kunagisele artiklile-raamatule "näpuga näitamist". Eesti NSV ajal ideoloogiliselt interpreteeritud ajalugu aga nõudis jätkuvalt ümbermõtestamist ning täiesti söötis uurimispõld oli endiselt avar.

Nii pidasid noorema generatsiooni ajaloolased vajalikuks asutada ajalookirjanduse aastapreemia, et selle väljaandmise kaudu tõmmata avalikku huvi ja tähelepanu uuemale ajalugu käsitlevale kirjavarale ning vaagida ajalooteaduse hetkeseisu. Nominentide esitamiseks peeti oluliseks ajalooraamatu kõrget teadustaset, et teos oleks kirjutatud eesti keeles ning ka väliselt pilkuköitva kujundusega. Ettevõtmise algatasid Jaanus Arukaevu, Enn Küng, Priit Pirsko ja Priit Raudkivi, toeks Eesti Ajalooarhiivi ja Ajaloo Instituudi varasem koostööleping, mida nüüd laiendati. Nii töötati välja vastav statuut ja samas kutsuti üles teisigi mäluasutusi algatusega liituma. Praeguseks on juba hulk aastaid ettevõtmisega seotud kaheksa osapoolt, oma praeguste nimedega: Akadeemiline Ajalooselts, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskond, Pärnu Muuseum, Rahvusarhiiv, Tallinna linnaarhiiv, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut ning Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut.

2016. aasta Eesti trükitoodangu statistika kinnitab, et meil ilmus uut kirjavara 3794 nimetust, sh 3590 esmatrükki ja neist eesti keeles 3140. Mõistagi on siin põhiosa laste- ja täiskasvanute ilukirjandusel oma 1263 nimetusega, mitmesuguseid jätkuväljaandeid avaldati 410 (sh toimetised, aastaraamatud), kooliõpikuid 133 jne. Aga kui palju ilmus ajalooraamatuid?

Lihtsatele küsimustele on tihti keerukas vastata. Isegi ligilähedast vastust ei ole, sest see nõuaks ajalookirjanduse selget defineerimist ning keegi peaks pidama täpset arvestust. Linnaarhiivi raamatukogus koostatud nimekirja sai 65 raamatut. Samas polnud seal näiteks ühte konkursile esitatud raamatut, Inna Raua sulest ilmunud "Vändra kihelkonna rahvariided" (Türi, 2016). Linnaarhiiv komplekteerib Eesti üldise ajaloo kõrval suures osas just Tallinna ja Harjumaaga seonduvat kirjandust, seepärast pole imestada, et Vändra rahvariiete käsitlus ei jõudnud meil isegi üldnimestikku. Nii tulebki karta, et aasta jooksul trükivalgust näinud ajalookirjanduse täielikku pilti ei ole ühelgi osapoolel. Tuleb pidada võimalikuks, et näiteks mõne muuseumi poolt välja antud sisukas artiklite kogumik vm teos võib koguni mitmel osapoolel jääda kahe silma vahele. See loomulikult vähendab võimalusi osutuda nominendiks. Kui aga silmas pidada kõrge teadustaseme nõuet, siis ilmselt pole ükski esikohavääriline teos nominentide seast välja jäänud.

Läbi aastate on olnud üks probleeme nominendiks esitatud ajalookirjandusteoste žanriline kirevus ja mitmekesisus. Konkursi ekspertkomisjonil on alati raske võrrelda ja hinnata väga erinevas vormis kirjutatud käsitlusi. Nii tõstatasid žürii liikmed järjekordselt ka linnaarhiivis 26. mail 2017 preemia üleandmise tseremoonial üldisema küsimuse – kas edaspidi tuleks selgelt eristada monograafiad ja muud ajalookirjutuse vormid? Eristamine on võimalik, aga see eeldab kahe preemia väljaandmist ja seega preemiasumma kahekordistumist ning kõikide osapoolte nõustumist. Sellisel juhul tuleks veel otsustada, kui palju teoseid võib üks osapool esitada? Kas näiteks kuni kolm monograafiat ja kolm raamatut mujalt? Isegi võiks arutada, kas näiteks klassikaline ajalooõpik saaks kvalifitseeruda nominendiks või mitte, sama käib ka näitusekataloogide kohta. Mõnel aastal on neidki esitatud preemia kandidaadiks, aga vaevalt üks õpik või mõne näituse kataloog suurel määral edendab Eesti ajalooteadust.

Sel aastal oli konkursi ja preemia väljakuulutamise ürituse korraldamine Tallinna linnaarhiivi vastutada. Nii oleks loogiline, kui mõned ülalnimetatud mõtted-arenguvõimalused saaks sel sügistalvel osapooltega arutatud ja vajaduse korral statuuti täiendatud. Et järgmisel ekspertkomisjonil oleks silme ees juba mõnevõrra uuendatud reeglid.

 

Küllo Arjakas (1959) on Tallinna linnaarhiivi juhataja. Tolli tn. 6, 10133, Tallinn. kyllo.arjakas@tallinnlv.ee

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Ajalookultuuriajakiri Tuna



Näitleja Charlotte Gainsbourg

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 21-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Marge-Ly Rookäär

Gustav Ernesaksa Fond jagas stipendiume

Gustav Ernesaksa Fondi halduskogu otsusel anti laulutaadi 109. sünniaastapäeval välja kolm koorimuusika hinnatuimat tunnustust. Gustav Ernesaksa Fondi peastipendiumi sai koorijuht Aivar Leštšinski, koorimuusika edendamise stipendiumi sai Marge-Ly Rookäär ning õppestipendiumi noor koorijuht Mai Simson.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: