Arvustus. President Underwoodi värisev kaardimaja ({{commentsTotal}})

kaardimaja
kaardimaja

Telesari

"Kaardimaja" (House of Cards; 2013–)

4. hooaeg

Neljapäeviti 21.35 ETV2

 

USA poliitikaelu telgitagustest rääkiva sarja «Kaardimaja» ükski hooaeg pole alanud teab mis kõva pauguga ja nii ei juhtunud ka Ameerikas 4. märtsil 2016 esilinastunud 4. hooajaga, mida eilsest hakkas neljapäevaõhtuti Eesti televaatajaile näitama ETV2. Aga eelmisel hooajal alanud presidendivalimiste kampaania jätkub ning üllatusi on sel hooajal tulemas küllaga – ehk isegi rohkem kui üheski varasemas. Üllatusmomenti oluliselt rikkumata võib vist ka ära öelda, et valimiste endini selles hooajas veel ei jõutagi, need ootavad meie vaatajaid ees alles sarja 5. hooajal, mis esilinastus Netflixis käesoleva aasta 30. mail.

Olles 2014. aasta kevadest saadik, mil ETV2 hakkas sarja näitama, püüdnud välja mõelda, milles õieti peitub selle erakordne fenomen, tuleb nüüd, sügisel 2017 tõdeda, et päris täpselt ei oska ma seda sõnastada tänagi. Sari on väga hästi tehtud, nii keeruka ja ootamatuid süžeepöördeid täis kiirelt areneva loo, meisterlike näitlejatööde, nüansirikka lavastuse kui kõige muu poolest, aga seda on ju ka enamik teisi viimaste aastate ambitsioonikaid teleprojekte.

Võibolla pisut ebatüüpiliselt leidub sarja eri seeriate lavastajate seas lisaks tunnustatud seriaalilavastajatele nagu Alex Graves ("Ally McBeal", "Läänetiib", "Troonide mäng") või Alik Sakharov ("Rooma", "Boardwalk Empire", "Troonide mäng", "Mustad purjed") ka selliseid kuulsaid Hollywoodi filmirežissööre nagu David Fincher ja Joel Schumacher või siis hoopis näitlejaid nagu Jodie Foster ning sarjas üht peaosalist kehastav Robin Wright.

Tunnistan, et päris algul mõtlesin, et sari tõuseb nii tugevalt esile ja püsib vaid Kevin Spacey isiklikul näitlejakarismal, sest püüdes ette kujutada mõnda teist, võibolla hoopis vähetuntud nägu selles rollis, ei õnnestunud silme ette sama tugevat tulemust manada. Samas on hilisemad hooajad, Frank Underwoodi abikaasat kehastava Robin Wrighti oluliselt kasvanud ekraaniaeg, mitmed teised põnevad rollilahendused ning tunnustatud näitlejate lisandumine ekraanile (Lars Mikkelsen, Neve Campbell, Colm Feore) tõestanud, et ainult Kevin Spacey karismal sari siiski ei seisa.

Aga millel siis? Originaalne brittide samateemaline poliitseriaal, mis jooksis BBCs vaheaegadega 1990–1995 ega selle aluseks olnud Michael Dobbsi raamatud, millest esimene – «Kaardimaja» (originaal 1989) – möödunud aastal eesti keeleski ilmus, ei ole ometi ju omas žanris midagi vapustavalt erilist ega novaatorlikku.

Või tuleb "Kaardimaja" fenomeni otsida selle pööraselt šokeerivast ja paljastuslikust iseloomust: «näitame teile, kui räpased ja küünilised poliitika-, äri- ja meediamaailma telgitagused tegelikult on»? Aga siingi peaks ju iga televaataja aru saama, et see, mida «Kaardimaja» pakub, ei ole tegelikkus, see on oma tippnäidetes tugevalt üle võlli keeratud maailm: päriselus ei ole USA presidendiks mõrtsukas. Kuigi paljudes tähtsuselt pisemates näidetes kujutab sari tõesti Washingtoni poliitikaelu selle kogu alastuses ja küünilises tegelikkuses: kuidas Kongressis hääli kokku saadakse ja ostetakse, kuidas karjääriredelil tõustakse jne.

Või on edu aluseks hoopis kirjapanemata piiri kompav ja kohati ületav lugu ning visuaal, mis näitab meile inimeste era- ja intiimelu kummalisi detaile, mida me võibolla õigupoolest polekski näha tahtnud? Või samuti ajuti üle piiri minev totaalsele künismile ja võimuihale tuginev julmus, see ehmatav kergus, millega sõnaline kurjus ja vägivald võib muutuda füüsiliseks teoks?

Ilmselt on põhjus nende kõigi edukas sümbioosis. Aga võibolla ka hoopis selles, et omal äraspidisel moel on Frank ja Claire Underwoodi lugu hästi inimlik: pean silmas just seda, et miski ei õnnestu neil kunagi mängleva kergusega, kõik nende kurikavalad skeemid lähevad korda üsna napilt, tihti mitte täpselt algse plaani järgi, sageli ebaõnnestuvad üldse – nende ehitatud kaardimaja vappub ja väriseb alalõpmata, aga kuna on publiku jaoks nähtamatult ka niitidega kokku traageldatud, siis kokku see muidugi ei kuku.

Küllap ei kavandanud sarja tegijad «Kaardimaja» 2013. aastal alustades ette ka seda meeletut üllatust, mis tabas USA poliitmaastikku 2016. aastal. Alates jaanuarist Valge Maja peremehe rollis esinev Donald Trump on just sel aastal, just 5. hooaja ootuses ja linastumise järel võimaldanud teha televisiooni õhtustes naljasaadetes lugematu hulga nalju teemal, kes kirjutab sarja käsikirja tegelikult või kes kirjutab Donald Trumpi järgnevaid tegevusi ette. Igatahes on Trumpi võit ja võimu teostama asumine toonud välja ka keskmise suurusega probleemi «Kaardimaja» tegijate jaoks: neid varitseb pidevalt oht, et päriselu läheb kunstitõest mööda, muutub veel küünilisemaks ja hoolimatumaks, veelgi pragmaatilisemaks ja manipuleerivamaks.

Selles olukorras on seriaali stsenariste ja peaosalisi tõesti raske kadestada. Aga nad muidugi püüavad – nii on suve hakul linastunud sarja 5. hooajaski ühe keskse teemana üleval Valge Maja infolekked ja intriig, kes neid siis tegelikult korraldab. Igatahes sunnivad president Trumpi üllatuslikud väljaütlemised ja sammud tihti kahtlema Kevin Spacey vastuses Stephen Colberti küsimusele, kas on raske teha telesarja, mis ei tundu enam nii segane kui päriselu, et «meil on paremad stsenaristid».

Võibolla on, aga ka Valges Majas on nüüd vägagi ootamatuid üllatusi tulvil stsenaariumikirjutajad. Küll aga tuleb nõustuda Spaceyga, et «Kaardimaja» pole kunagi olnud nii aktuaalne kui praegu.

Toimetaja: Valner Valme



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: