Kristjan Haljak: mõistmislootus ei tohi täielikult kustuda ({{commentsTotal}})

Kristjan Haljak
Kristjan Haljak Autor/allikas: Facebook

Kristjan Haljak (sündinud 1990) on viljakas luuletaja ja tõlkija. Tema debüütkogu "Palavik" ilmus 2014, sellele järgnesid "Conceptio immaculata" ("Vihmakass ja kakerdaja", 2017) ja "Uus inimene" ("Tuum", 2017). Tema tõlkes on ilmunud Charles Baudelaire’i "Mu alasti kistud süda" (LR 2014, nr 30) ja "Kunstlikud paradiisid" (LR 2017, nr 15—17).

CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduse juurde jõudsid? Millised olid su eredamad lugemiskogemused teismeeas?

KRISTJAN HALJAK: Mulle tundub — võib-olla ma eksin, sest mida muud me endast või enda kujunemisloost ikka teame; iga kord, kui neile küsimustele mõtleme, lisame omamüüti, sellesse müüti, mida iseenda ja teiste tarbeks iseendast mõttes kirjutame, midagi juurde ja tõmbame midagi maha —, et suurem kirjandushuvi tekkis umbes põhikooli lõpus. Eks enne sedagi sai raamatuid loetud, kuid ma arvan, et suhtumine raamatusse oli alguses erinev. Ehk oli see iha seesuguse lõdvema, tegevustikuliselt-narratiivselt kütkestava, kuid mitte niivõrd otsest mõttetööd soosiva või nõudva meelelahutuse järele — muidugi leidis see iha märksa hõlpsamini väljundi, või õigemini objekti, muude meediumite kaudu. Ennem poolpornograafiliste sugemetega action-film kui raamat, eks ole? Nagu ütles Burroughs: ime, et moodsal ajal üldse keegi raamatuid loeb (ehkki teadlased olevat näidanud, et pildilist narratiivi me hoomame sõnalisest märksa kehvemini).

Mingil hämaral põhjusel on mul meeles Truman Capote’i "Külmavereliselt” kui esimene raamat, mida sellise uue, mitte enam nõnda lõdva, kuid ehk mitte ka päris jäiga — öelgem pigem: paindliku — suhtumise ja uue kirega lugesin. Muidu ma suurem Capote’i austaja pole kunagi olnud, kuid see lugemiskogemus on ennast mällu söövitanud, kuigi mitte ehk puhtkirjanduslikel põhjustel. Keskkoolis lugesin-neelasin palju venelasi, peaasjalikult siiski proosat ja XIX sajandi autoreid: Dostojevski, Tšehhov, Turgenev, Gogol, Tolstoi. Aga näiteks Kafkagi oli väga oluline. Võib-olla oli Kafka kõige olulisem.

Luule juurde jõudsin küllap muusika kaudu, mis iseenesest pole ajalooliseltki mõeldes nõnda käänuline viis temani jõuda. Peamiselt siis eesti ja anglo­ameerika punkmuusika. Viimase kaudu jõudsin — nüüd küll juba kaunikesti käänulisi radu mööda — prantsuse sümbolismi, sürrealismi, Ameerika biitkirjanduse ja hilisemate/varasemate (?) modernistlike luulekoolkondade juurde. Baudelaire, Lautréamont, Rimbaud, Verlaine, Breton, Artaud. Rimbaud’ "Hooaeg põrgus” ja Lautréamonti "Maldorori laulud” paistsid ehk tookord kõige võimsamad — ja mis seal salata, paistavad vägevad tänagi.

Eesti luulest kõnetas ehk kõige rohkem — jah, siin olen ma kaunikesti traditsiooniline — Jüri Üdi/Juhan Viiding. Neid tekste lugedes tekkis otsemaid tunne, et masin töötab, kõik on õige. Muidugi ei tekkinud see tunne kõigi Üdi/Viidingu tekstide puhul, kuid kvantiteedi ja kvaliteedi suhe oli siiski päris muljet avaldav. Teismeeas sattusin ka Andres Allani peale. Pole teda jupp aega lugenud, aga mäletan, et meeldis.

Paraku kõige võimsam elamus tuli ikkagi Ameerikast. William Burroughsi "Naked lunch”. See raamat raputas mu ihus ja vaimus kõik närvid läbi. See on tõepoolest võimatu raamat, raamat, mille olemasolu ei suudaks ettegi kujutada, kui seda juhtumisi poleks kirja pandud. Kahjuks pole ma tõlget lugenud, ma ei tea öelda, kas seda lugedes võib tunda sama. Toona polnud tõlge veel ilmunud. Ka ingliskeelset versiooni ei ole vist ligi kümme aastat käes hoidnud. Aga midagi sellist pole ei hiljem ega varem rohkem juhtunud.

Võib veel lisada, et vähem kanoonilistest Ameerika luuletajatest avaldasid muljet ja küllap mõjugi näiteks Ted Berrigan ja Bill Knott.

C. P.: Keel on su tekstides kahtlemata esiplaanil, see on mänglev, tihe, assotsiatiivne. Kuidas sa keelega suhestud? Kas keel on pigem vool, millele end allutada, või on see džungel, kust tuleb tee läbi raiuda?

K. H.: Sinu pakutud kujutluspildid on kaasakiskuvad. Ühtpidi oleks keel nagu jõgi, mis lausujat kannab. Ja see ongi suhtlusautomatism — küll mitte automatism sürrealistlikus võtmes. Kummalisel kombel nägid Breton ja tema kaaslased oma Freudi psühhoanalüüsist tõukuvas automatismis väljapääsu tavakeelest, kuid mis saaks olla automaatsem igapäevasest suhtluskeelest. Ometi peaksin endale otsemaid uuesti vastu vaidlema, sest viimanegi sünnitab pidevaid, orgaanilisi uuendusi, mida tehislikult keelde sisse viia on märksa keerulisem. Keelevool võib mõistagi vihjata vabade assotsiatsioonide loomisele, kuid eks nende najal areneb ju lisaks luulekeelele tavakeelgi. Sellisesse keele­voolu ei tohi muidugi ära uppuda. Kui see juhtub, siis sünnib pahatihti miski, mida võiks nimetada sürrealismiks jutumärkides ehk selleks, mida kiputaksegi — ja sealjuures sageli kerge halvustusnoodiga — sürrealismiks nimetama. Teisalt võib keelt tõepoolest vaadelda kui džunglit või võsa, kust tuleb endale tee tähenduse juurde raske töö ja vaevaga läbi raiuda. Ka see on kohati õige, oletada võib — ja eks inimesel sellest pääseda on kaunis raske —, et kirjutajal võivad tekkida enne kirjutamist või kirjutades mingisugused kindlad tähendused ja tähistatavad, mida ta püüdma läheb. Aga võssagi on lihtne kinni jääda. Või võsast vales kohas välja astuda — vähemasti esialgseid kavatsusi arvestades. Eks see keel minu jaoks sinna voolu ja võsa vahele jääb. Lihtsustades võib öelda, et tõlkides on keel pigem võsa ja kirjutades vool. Aga mõlemad pildid — nüüd, kus ma tänu sinule neist piltidest vähemasti lähitundidel lahti ei saa — on üheaegsed. Harilik topeltsäritus.

C. P.: Milline on sinu suhe sürrealismiga? Kas automatism kui meetod on miski, mida oled ise püüdnud kasutada?

K. H.: Kirjandusliku sürrealismi teemadel kirjutasin nii bakalaureuse- kui magistritöö. Lihtsustades võib öelda, et võrdlesin André Bretoni manifestides välja käidud sürrealismiteooriat Andres Ehini kirjutuspraktikatega. Kui mõelda nüüd üldiselt sürrealistlikule automaatkirjutusele kui meetodile, siis meenub üks Louis Aragoni tsitaat, mis vabas tõlkes kõlab umbes nii: kui keegi kasutab sürrealistlikku meetodit, kuid kirjutab nõmedaid lollusi, siis tulemus pole mitte (sürrealistlik) luule, vaid nõme lollus. Ses mõttes katsuksin vältida iga­suguste meetodite üleromantiseerimist. Kuid jah, et ma olen selle teemaga juba kaunis pikalt tegelnud, siis pole ma suutnud vastu panna kiusatusele seda nn automatismi ka ise katsetada. Et me tollest jõe ja võsa vahekorrast juba rääkisime, siis võiks öelda, et automatistlik kulgemine keelejõel — kus siis luuletus/luuletaja on kui rimbaud’lik purjus paat — on kirjutamise puhul tihti üsna vältimatu: et midagi huvitavat kirjutada, on sageli hea — või isegi vältimatu —, et keelel ja kultuuril (ja pangem siia juurde veel tungid ning nende keelelis-kultuurilised väljendused) tuleb lasta ennast viia sinna, kuhu esialgu kirjutajagi ei teadnud tahta minna. Muidugi võib esialgset saadust hiljem kirjandusliku kvaliteedi huvides kohendada ja siluda, ja sageli peabki seda tegema; sellisel juhul poleks enam mõistagi tegu puhtalt sürrealistliku meetodi rakendusega. Ometi olen kirja pannud ja muutmata kujul avaldanud tekste, mis on tehtud/tulnud seisundis, kus mõistuse kontroll pole päris tavapärane. Pean ennekõike silmas une ja ärkveloleku piiril kõikudes hoobilt peaaegu tervik­likena ilmunud tekste. Jällegi, ma ei hakka eraldi välja tooma, milliseid tekste siinjuures silmas pean. Nagu ma ütlesin, meetod ei ole lõppsaaduse seisukohalt enam oluline. Tekst kas töötab või ei tööta. Kui luuletust peab hakkama hiljem huvitavamaks rääkima — à la: "vahi, missugust huvitavat loomisvõtet ma siin kasutasin, sõin amfi, viskasin täringuid, lugesin silpe ja sekundeid, varastasin fraase Leninilt ja Mark Twainilt ning seisin kõik see aeg pea peal, riist püksiaugust välja rippumas” —, siis küllap on luuletus ise üsna mage.

C. P.: Kuidas luuletus töötab, mida ta teha võiks? Kas luuletus peaks käivitama fantaasia ja viima lugeja mõnda seisundisse? Peaks see olema intellektuaalne reebus või lummav loits? Mida sina ootad luuletuselt?

K. H.: Usun, et luuletuse töövõimet hindab lugeja oma lugemis- ja elukoge­mu­sest tõukudes pigem tunnetuslikult kui mõistuslikult, selles mõttes on kee­ruline anda intellektuaalselt mõjusat ja veenvat selgitust neile protsessidele, mis luuletuses toimivad ja mis vastuvõtjas lugemise käigus või lugemise järel käivituvad. Kui ma näen töökorras teksti, siis tajun otsemaid, et see töötab — ma ei pea intellektuaalselt pingutama, et sellisele järeldusele jõuda. Ometi kirjandusteadus ja -kriitika just nimelt nende protsesside kaardistamise, kirjeldamise ja mõtestamisega tegelevadki — muidugi mõista pean silmas vaid teoreetiliselt erutavat kriitikat ja teadust, mis tegelikkuses luulet rikastavad, vastandudes nõnda nn vaesestavale analüüsile, mis kahjuks, kuid kaunikesti loomulikul kombel lokkab. Kuid kui nüüd lihtsustada — ja muuks siinses formaadis ju õigupoolest võimalust või tarvidust polegi —, siis kõigub hea luuletus kuskil lõpetatuse ja lõpetamatuse, ootuse ja ootamatuse vahel. Ma ei taha teada, kuhu luuletus mind välja viib, aga ma tahan aimata ja võida uskuda, et kuhugi ta viib. Luuletus võib olla ühtaegu nii intellektuaalne reebus kui lummav loits. Kui lugeda teksti, mille ootamatus ja mõistetamatus on viidud minu kui lugeja jaoks liiga kaugele, kui luuletus on justkui idiota, ning ehk tõesti pidades siinkohal silmas nn ehedalt sürrealistlikke tekste, siis ei tekita see viimaks ei mõnu ega naudingut. Mõistmislootus ei tohi täielikult kustuda. Ja muidugi võin lugeda teksti, näha, et see justkui töötab — või et see ehk töötab teatud lugejatüübi jaoks (eeldades, et jõuame lihtsuse huvides kokkuleppele, et tõesti on olemas lugejatüübid), keda ma ehk tol hetkel ei esinda, kuid kelleks suudan hea tahtmise korral ümber kehastuda, kellega suudan samastuda —, tundes sealjuures siiski, et siin ja praegu minu jaoks on see tekst igav.

C. P.: Üks läbiv tegelane, kes esineb kõigis sinu raamatutes, on Maria või Maarja, ta on ühtaegu maine ja jumalik, teda võib kevaditi märgata "vaibakloppimispuude läheduses / peas võililledest pärg jalas / rohelised sukkpüksid”, teisalt istus Maria "terve öö ärkvel / sest ta ei saanud aru kas inimesed / on sealpoolsuses samasugused / nagu siinpoolsuses”, ning mõte "taevast ja põrgust näiteks / tundus talle jaburalt keerulisena”. Kes ta on?

K. H.: Jah, vihjed uuele testamendile on seal tõepoolest tugevasti sees. Need minu Maarjad ja Mariad kõiguvad tollest Magdala naisest — langenud naisest ja hilisemast õpilasest — jumalaemani välja, tolle jumalaemani, kes täies neitsilikkuses tõi ilmale lunastaja, olles sealjuures ka ise — vähemasti katoliiklikus traditsioonis — sündinud pärispatust väljas, puhtana, süüta, rikkumata: conceptio immaculata. Samas ei tea mu Maria sellest kõigest mitte midagi. Ta lihtsalt on, teeb, mõtleb, kasutab (ära) ja laseb ennast (ära) kasutada. Nagu inimene ikka. Mõnikord on Maria väga eluline, lausa elust enesest, ebakirjanduslik nagu kujuteldav autor (või lugeja) isegi, enne kui temast autor (või lugeja) sai. Maria on nõndaviisi väga palju tüdrukuid ja naisi ja mitte keegi.

C. P.: Sinu tõlkes on ilmunud kaks Baudelaire’i raamatut, "Mu alasti kistud süda” ja "Kunstlikud paradiisid”. Mis sind Baudelaire’i puhul on enim vaimustanud? Ja kas oled mõelnud ka tema luulet tõlkida?

K. H.: Esialgne vaimustus oli ehk sekundaarne — nagu küllap paljudel, kes sinna dekadentsiõnge otsa satuvad. Dekadents kui elustiil, -viis ja -mõtestusprintsiip. Nõnda pole ime, et ka 1960-ndate ja 1970-ndate New Yorgi pool-underground luule- ja muusikaväljal olid vihjed sajanditagusele prantsuse dekadentsile üsna sagedased. Hiljem, kui olin Baudelaire’i luuletustega pisut rohkem tegelnud, muutus vaimustus juba puhttekstiliseks (no kas päris "puht”, selle üle võib vaielda — paljude autorite puhul on meil raske, et mitte öelda võimatu, isikumüüdist lõplikult lahti öelda). Baudelaire on esimene modernistlik luuletaja.

Kui lugesin esmakordselt raamatut "Mon cœur mis à nu”, siis tõmbas see mind otsemaid endasse. See tundus suuresti nagu miski, mida võinuks-tahtnuks ise kirjutada. Kui nüüd sellele kainema pilguga vaadata, siis pidi mul toona vist päris kehv meeleseisund olema. Raamat on — kui tõsiselt järele mõelda — ju üsna jube: misogüünne, nartsissistlik, ülbe, fragmentaarne, trööstitu, angažeeritusest vaba. "Olla kasulik inimene on mulle alati üsna jõle tundunud.”

"Les paradis artificiels” on juba helgem. See raamat pakub huvi temaatiliselt, aga ka stilistilis-vormiliselt, seades kahtluse alla nii tõlke, originaali, luule, proosa kui ka proosaluule kategooriate kindlad piirid ja omavahelised vahe­korrad, ning lammutades muidki traditsiooniliselt binaarseina mõistetud vastandusi, nagu hea ja kuri, kunstlik ja loomulik. Sellest kirjutasin pikemalt "Kunstlike paradiiside” järelsõnas.

Olen tõepoolest mõelnud tõlkida ka luuletusi raamatust "Les Fleurs du Mal”. Tõsi, neist tekstidest on eesti keeles juba päris palju tõlkevariatsioone ilmunud, kuid julgen väita, et Baudelaire’i luuletõlgete puhul küll küllale liiga ei tee. Ja kas söandaksid isegi väita, et Baudelaire’i lilli on meile saanud küllalt?

C. P.: Üldsegi mitte, pigem ikka vastupidi! Minu meelest võiks sellistest olulistest klassikutest nagu Baudelaire ilmuda uus tõlge iga kümne-viieteist aasta tagant. Sest arusaam luulest ja ka luulekeel ise uueneb ja muutub pidevalt. Ajakirjas "Ninniku” on ilmunud sinu tõlkes valik Artaud’ luuletusi ja "Ninniku Raamatukogus” ootab ilmumisjärge Lautréamonti "Maldorori laulud”. Mis on sulle luule tõlkimisel kõige olulisem? Ja on sul ehk meeles konkreetseid tõlkeprobleeme, mis Artaud’, Lautréamonti või Baudelaire’iga esile on kerkinud?

K. H.: Üks suur oht on kindlasti liigne normeerimine — eri autorite eri ajastutest ja lähtekeeltest pärinevad tekstid muutuvad sihtkeeles ühenäoliseks (küll ehk säilitades mõningad idiosünkraatilised erinevused, mis harilikule normeerimisele vastu peavad). Muidugi mõista leian, et teatav normeerimine on paratamatult vajalik, kuid kodustamise ja võõrapärastamise vahel tasakaalu leidmine on kindla peale üks suuremaid katsumusi, millega tõlkija võõras keeles ja/või võõral ajal/võõras kohas kirja pandud teksti emakeelde ümber asetades silmitsi seisab. Niisiis, ühtpidi võib juhtuda, et tõlkija toob teksti poeetika ohvriks koduse normkeele nõudeile ja harjumustele. Teisalt võib juhtuda, et tõlkija surub iseenda juba kaunikesti idiosünkraatilise poeetilis-stilistilise lähenemise igale tõlgitavale tekstile vägivaldselt peale. Selline probleem kerkib kindlasti suurema tõenäosusega juhul, kui tõlkijaks satub keegi, kes ka ise (ilu)kirjandust kirjutab (evimata sealjuures siiski piisavat stiili- ja registritunnetust, et võõraid hääli nõtkelt ümber mängida). Ja nagu sa ise juba ütlesid, varitseb tõlkijat oht näha end talle ilmutanud tõlkevariandis ainuvõimalikku. Samas võib siin olla mängus tõlkija kultuuriliselt ja aistinguliselt määratletud vaatepunkt, mil­lest võib-olla ei osatagi lahti öelda, kuid — ja seda juhul, kui tõlkija tunnetus satub hea õnne või juhuse tahtel täpne olema — see ei pruugigi olla halb. Olen rääkinud väga heade tõlkijatega, kes igasugust tõlketeooriat põlgavad, väites, et tõlkija töötab teatava tõlkeüksuse — olgu selleks siis lause, lõik, luuletus vms — peaaegu teadvustamatuid printsiipe järgides läbi ning tuleb lagedale emakeelse vastega, mis paistab talle tol hetkel ja tihti hiljemgi kui ainuõige ja paratamatu. Ometi usun, et selliselgi juhul näeb tõlkija, et see, mis temale näib paratamatu, ei tähenda, et paratamatus ei võiks kellegi teise arust teistsugune olla.

Tõlkides neid autoreid, keda sa mainisid, olen kohanud mitmeid probleeme, millest paljud on ometi kaunikesti universaalsed. Neist peamine on ehk eesti keeles stilistiliselt ja grammatiliselt aktsepteeritava, kuid ühtaegu nauditava ning autori väljendusviisist ja viisist, mil moel ta enda emakeelega ümber käib, kantud lauseni jõudmine (kasutan lihtsuse mõttes terminit ‘lause’, kuigi ehk oleks õigem öelda ‘lausung’, ‘fraas’, ‘tekstiüksus’ vms). Nii Baudelaire’i kui Artaud’ puhul on samuti kerkinud küsimusi, kuidas terminoloogiat ühtlustada, kuidas kanda edasi seda mõistesüsteemi, mis autorile oluline näib. Baudelaire’il moodustavad tavakeeles pealtnäha väga lähedase tähendusruumiga sõnad lähemal vaatlusel kummalise võrgustiku, kus näiteks ‘iha’, ‘kirg’, ‘tung’, ‘janu’, ‘mõnu’, ‘lõbu’, ‘nauding’, ‘rõõm’ astuvad üksteisega, aga ka teiste sõnadega, mis neid ümbritsevad, kummalisse ja nüansseeritud vahekorda, mille tõlkimisel terminoloogilisele täpsusele kindlaks jäämine ühtaegu tundub ja ei tundu kirjakohast sõltuvalt mõistlik. Kui teaduskirjanduses on vähemasti mingi ajastu raames terminoloogia ühtlustamine tänuväärt ja nõutud, siis kuidas suhtuda sellesse tekstide puhul, mille teaduslikkus pole päris kindel või on näiliselt olematu. Sest paljude eelmainitud sõnade/terminite puhul võivad tänapäeva kultuuriteooriast ja psühhoanalüüsist mõjustatud lugejate mõtted vastupandamatult kanduda näiteks selliste eesti keeleski tuntud autorite mõistesüsteemide juurde nagu Freud, Lacan või Barthes; ning kui näiteks Barthes’ile ei peagi mõnu olema päris sama mis Baudelaire’ile, siis oleks ekslik arvata, et Barthes’i mõnumõiste arengus ei mänginud mingit rolli see tähendusruum, kus Baudelaire’il mõnus oli ja on.

C. P.: Baudelaire on dekadentliku estetismi sümbol. Kuidas suhtud sina estetismi tervikuna? Mida tähendab sulle kunstiteose autonoomsus?

K. H.: Kirjandusteos ei pea olema angažeeritud, vähemasti mitte silmaga nähtavalt. Ta ei pea ühiskondlikke norme, ootusi ja lootusi taastootma ning samuti ei lasu tal kohustust ühiskonda muuta — hoolimata sellest, et midagi säärast taotlematagi võib ta seda oma äraspidisel ja vaimukal moel siiski teha. Kunstiteosel ei lasu mingit kohustust või vastutust. Vähemasti sedasi võiks tahta mõelda. Ometi, kui hakkan põhjalikumalt mõtlema mõnele autorile, kelle looming mind mõnel ajahetkel oma lummusesse on haaranud, siis varjub nende tekstides palju sügavam angažeeritus, kui esmapilgul arvatagi võiks. Siinkohal võib taas mainida William Burroughst, kelle pealtnäha vastutustundetu, ühiskondlike norme arvesse võttes jõhker, ("tava”)elu eitav proosa paistab lähemal lugemisel näitlikustavat nüüdisaegse lääne ühiskonna viimse piirini viidud kriitikat. Ja seda, mida Burroughs teeb XX sajandi keskpaiga Ameerika ühiskonna dekonstrueerimisel, teeb Lautréamont — vähemasti nii võib lugejale näida — XIX sajandi keskpaiga Prantsusmaaga: ühiskonna ja üksikisikuga. Nõnda võib dekadentlik estetism, autonoomne kunst, osutuda märksa angažeeritumaks kui mõni argipoliitikast lehkav pedagoog-jutlustaja-autor.

Siinkohal võivad mõtted muidugi liikuda transgressiivsusele kui eraldiseisvale kirjanduslikule kategooriale. Kas transgressiivsus on iseenesest hea või "kasulik”? Meenub, et ise kohati küllalt "transgressiivseid” tekste tootnud Will Self kirjutas või ütles kuskil, kuidas igasuguse kirjandusliku "räiguse” või "mõnituse” puhul tuleb alati silmas pidada, kas sellest on kellelegi kasu. Kas "ohver” võidab sellest. Nõndaviisi liikusid inglise prosaisti mõtted sinna, et sõnavabadus pole iseenesest mingi puutumatu absoluutne väärtus, mida iga hinna eest ja igas olukorras valimatult kaitsma peab... Aga selline lähenemine võtaks juba varjamatult omaks dekadentlikust estetismist näiliselt kaunikesti erineva algpositsiooni...

C. P.: Oled praegu Tallinna Ülikooli doktoriõppes, kus tegeled Jaan Oksa ja Lautréamontiga. Milliseid kokkupuutepunkte neil kahel kirjanikul on?

K. H.: Pealtnäha mitte ühtki. Pealtnäha päris mitu. Jaan Oksast on meil ometi üsna palju kirjutatud. Ta pole lihtsalt mingi XX sajandi alguse tundmatu underground-kirjanik. Ja millisest underground’ist võib üldse rääkida nõnda väikesearvulise rääkijaskonnaga kirjandusliku kultuuri puhul nagu Eestis. Kuid, tõepoolest, ta alustas säärase külarealismiga, külanaturalismiga, mis ei seostu väga kergesti Lautréamonti eelsürrealistliku, dekadentliku proosapoeesiaga. Samas kirjutas ta tekstid, nagu "Emased”, "Ihu”, "Tume inimeselaps” jne. Tekstid, mis mingis mõttes justkui viiksid ellu sedasama sürrealistlikku keelelis-tungilist automaatsusprintsiipi, millest enne kõnelesime. Tekstid, milles vägivald ja seksuaalsus — sest need on kaks nähtust, kalduvust, mis, jumal paraku, meie tungidest ja tungides enim esile kerkivad — on sarnased katsetustega, mida Lautréamont 1860. aastate lõpus läbi viis. Muidugi võib vaielda Jaan Oksa tekstide žanri üle. Paljusid neist võiks pidada proosaluuleks, mis viiks eesti proosaluule alguse praegusest aktsepteeritud ajalisest punktist justkui märksa varasemaks või vähemasti rikastaks eesti luule arengulugu uute võimalike ja vägagi tõenäoliste hüpoteesidega. Üks minu töö peamisi hüpotee­se on siiski see, et nii Oks kui Lautréamont on luulekeele revolutsionäärid — revolutsionäärid selles mõttes, kuidas seda esitas prantsuse kirjandusteadlane Julia Kristeva oma doktoritöös ja hilisemas raamatus "La révolution du langage poétique”, revolutsionäärid, kelle loomingus on esindatud varakapitalistlikus ühiskonnas subjekti staatuses aset leidnud modifikatsioonid. Kristevaga enam-vähem samal ajal kirjeldas peaaegu samasugust tendentsi prantsuse teoreetik ja filosoof Michel Foucault, kõneldes diskursust loovaist autoreist, kelle hulgast tema tõstis esmalt esile Freudi ja Marxi. Ning sarnaselt mõtestas sama probleemi Maurice Blanchot, kui kõneles Lautréamontist kui kellestki, kelle loomingu sündimise juures jäi autori intentsioon väikseimaks kõigist tegureist. Mina väidan, et pärast Oksa polnud eesti kirjandus enam see, mis ta oli varem — isegi kui ta pealtnäha jäi endiseks, siis potentsiaalselt võtnuks kulg äraspidiseima suuna. Siiski polnud Oksa revolutsioon sama mis Lautréamontil. Peamine erinevus on selles, et peaaegu kõik prantsuse kirjanikud, teoreetikud ja ajaloolased näevad Lautréamonti "Maldorori laulude” tähtsust ja — vabandust ropu sõna pärast — innovaatilisust. Samal ajal Oksa tekstid liigituvad tihti endistviisi — tänapäeva konstruktiivsest kriitikast hoolimata — haiglaslike, kohati amatöörlike sonimiste hulka. Ometi on nende tekstide kujundiloome — ühtpidi "haiglaslikult”, teisipidi ratsionaalselt — miski, mida võiksime nimetada eelsürrealistlikuks. Mõned võrdlevad peatükid uurimistööst on juba valmis kirjutatud, kuid pean tunnistama, et lõppjäreldus on veel kaugel. Kas Oks on meie esimodernist? Väga võimalik. Kas Lautréamont on teie, meie ja nende esimodernist — ka see vajab selgitamist. Ja mida üldse tähendab see "olla modernist”. Kahjuks või õnneks tegelen doktoritöös ka mõistega "transgressiivsus” ehk "üleastuvus”, mille meie hiljutine, kuid igikestvana paistev kenderiaana on samuti muutnud peaaegu sõimusõnaks — mitte et see termin poleks seda humanitaarias juba viimased kolmkümmend aastat olnud, Bataille’ pärast ja Bataille’st hoolimata.

C. P.: Mainisid, et mõned Oksa tekstid toimivad proosaluulena. Sa ise oled samuti kirjutanud tekste, mida võiks nimetada proosapoeemideks (näiteks "Ene käed”). Kas katsetad ja mängid palju teksti vormiga? Või on teksti kirjutama hakates kohe selge, millist vormi ta nõuab? Kas žanriline määratlus on sulle üldse oluline? Ja kuidas sa kirjeldaksid luule ja proosa erinevust?

K. H.: Võiksin kahele esimesele küsimusele korraga vastata ja öelda, et ma katsetan ja mängin vormiga teadlikult, kuid tundub, et kui asun mõnd teksti kirjutama, siis on otsemaid selge, millist vormi ta nõuab... Viimasel ajal olen hakanud suhtuma tekstidesse pisut erinevalt kui varem; olen hinnanud enda jaoks ümber üksikluuletuse ja luuletuste seeria vahekorra. Kuigi seegi võib olla alles praegu juurde mõeldud erinevus. Tegelikult kirjutasin esimesse ja teisegi luulekogusse läinud tekste tihti teatavat seriaalsust silmas pidades. See väljendus juba kirjutuspraktikas: kirjutasin luuletusi trükimasinal ja nõnda, et eelmisel päeval kirjutatud tekst oli alati silme ees. Hiljem kirjutasin luuletusi "nagu proosat”, ridasid murdmata, et leheküljele rohkem tekste mahuks ning eelnev pidevalt silme ees püsiks. Tekstides "Ene käed”, "Deboora käed” ja "Vaateväli” olen seda sama printsiipi lihtsalt pisut laiendanud, kaotades enda jaoks selle tekstivälja raames lõplikult piiri üksikluuletuse ja luuletuste jada vahel ja saades tulemuseks selle, mida võib soovi korral ja parema puudumisel tõesti proosaluuletuseks või proosapoeemiks nimetada. Olgugi et stilistiliselt ja vormiliselt erineb see minu arvates päris palju sellest, mida eesti kirjanduses proosaluule nime all tehtud on.

Nii võib öelda, et žanriline määratlus on mulle küll oluline, ehkki luule ja proosa erinevust on juba nn modernistliku kirjandustraditsiooni taustal üha raskem paika panna. Võime rääkida sidususest ja seosetusest, rütmist, rütmitusest — aga näita mulle päris rütmivaba teksti... Samuti võib rääkida visuaalist — sellest, milline tekst paberil välja näeb: proosa peaks justkui välimuselt luulest erinema. Ja kui tegu on proosaluuletusega, siis rakenduksid talle ehk teatavad mahupiirangud. Üks võimalus, kuidas seda eristust selgitada, võiks olla ka mnemotehniline. Luules peaks olema kasutatud mingisuguseid tehnilisi võtteid, mis hõlbustavad tema meeldejätmist. Kuid tehnoloogia areng ja laialt levinud lugemisoskus on sellegi muutnud justkui tähtsusetumaks nüansiks. Lõpuks on see piir vähemasti juba varamodernismist saadik kokkuleppeline, tunnetuslik. Aga on ju hea, kui keegi vahel vaevub karjatama: see pole luule!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: