Arvustus. Everything Everythingi palavikuline ärevus
Uus plaat
Everything Everything
„A Fever Dream“ (Sony)
7/10
Everything Everything (edaspidi EE) on Manchesteri indie-popi bänd, kes on peamiselt viljelenud selle žanri nohiklikumat varianti ehk matemaatilist indie-rocki (math rock). Alates bändi esimesest kauamängivast „Man Alive“ (2010) on nende muusikat iseloomustanud katse sünteesida ja väljendada kaasaegseid tingimusi ja sotsiopoliitilisi nähtusi muusikas, viidates neile otse lüürikas või luues helipilte, mis kuulajas tekitaks vastavalt teemadele meeleolusid; näiteks „Man Alive'ilt" võib leida viiteid droonidega sõjapidamisele Iraagis, fotošopitud iluideaalidele ja äärmuslikkuse ja ärevuse kasvule ühiskonnas.
EE astub sarnastel helimaastikel nagu Wild Beasts, Glass Animals, Foals ja Alt-J. Eelkõige ühendab neid vokalisti falsett ja indie-popi spektrumi reeglite järgimine. EE loomingust kostab ka mõjutusi Klaxonsilt ja Muse'ilt ning nende neljandal on kuulda ka Radioheadi kaja („Big Game“).
„A Fever Dream“ liigub peavoolu suunas, rütmi- ja rifimaastikud on programmeeritud haarama staadionitäisi. Produktsioonis on loobutud keerulisemast kõlamaastikust eesmärgiga kuulajat kummitada ka järgnevail päevil. See eest pole kannatanud muusikaline mitmekesisus. Avalugu „Night Of The Long Knives“ kõlab tiksuva pommina. „A Fever Dream'i“ saadabki ärevuse mõiste. Intensiivsete ja tempokate lugudena mõjub album rahutu kollaažina kiirkerimise peale pandud uudistest.
Plaadil leidub rohkelt viiteid päevakajalistele teemadele nagu tuumapommidega ähvardamine („Night Of The Long Knives“), Brexit („Put Me Together“), Trump ja populismi vohamine, kriiisikolded („Big Game“, „Good Shot, Good Soldier“), ent kogu selle tiheda lüürilise aspekti puhul tundub muusikaline sõnum tegelevat pigem laulja enda psühholoogilise vormiga. Vokaalset osa iseloomustabki nartsissistlik elevus, mis falsetis ja kohati tüütult targutavalt lainetab üle poprock-rütmide.
Huvitavalt mõjub thomyorke'ilik melodramaatiline laulumaneer lugudes „Put Me Together“ või „Good Shot, Good Soldier“, kusjuures viimasel on loo esimeses pooles ka instrumentaalselt astraalne või eeterlik tunnetus. Tavalisest indie-poprocki valemist eemalduvad siin-seal muudki üllatavad arendused, kus loo struktuur läbib pala käigus metamorfoosi („A Fever Dream“, „Night Of The Long Knives“), kuid albumi põhiline singel „Can't Do“ (vaadake alt videot) on väsitavalt maksimalistlik ja olnuks huvitavam ilma mathrock'i riffideta, mis kaotavad tähelepanu muidu tugevate RnB-mõjudega loos.
Album lõpeb ilmutuslikus pohmellis, kus vokaal on nukram ja kogu saund väsinud („White Whale").
Festivalide suure lava album, mis üksi kõrvaklappidest kuulatuna tekitab klaustrofoobiat.
Toimetaja: Valner Valme