Arvustus. LCD Soundsystem ütleb, et okei on pooliku õllega teleka ees jalkat vaadates magama jääda ({{commentsTotal}})

LCD Soundsystem
LCD Soundsystem Autor/allikas: FB

Uus plaat

LCD Soundsystem

"American Dream" (Columbia)

9/10

Ma proovisin üks päev järgi.

Uus plaat "American Dream" oli siis juba ilmunud, aga ma polnud jõudnud seda veel päriselt kuulata. Korra unega võideldes öisel autosõidul Rakverest Tartusse, aga see polnud kindlasti see… Ootasin paremat momenti. Aga siis: valmistasin ette järjekordset Rabarberi Muusikaviktoriini, otsisin YouTube’ist ootamatuid versioone erinevateks küsimusteks ja “puht juhuslikult” (tegelikult seotuna ühe tulevase viktoriini teemaga, mida loomulikult avaldada ei saa…) valis sõrm LCD Soundsystemi “Someone Greati” kontsertversiooni. Vanalt, 2008. aasta plaadilt “Sound Of Silver”.

Töötas. Uskumatu, aga ikka töötas. Pärast kümmet aastat. Ma arvan, et ma polnud selle lauluga vahepeal praktiliselt kokku puutunud. Võib-olla juhuslikult mõnel peol või koosviibimisel, mõnes heas, aga anonüümses pleilistis. Enne seda aga sadu kordi. Igas asendis. Igas olekus.

Kogu bänd on kohal. Seal on James Murphy oma vana Sennheiseri mikrofoniga. Kohe, kui sünteka uua-uua pihta hakkab, tunnen kananahka ihule tõusvat. Siis biit ja mu pea hakkab paremale ja vasakule võnkuma. Siis need justkui vihisevad piitsahoobid ja terve intro kompositsioon. Siis juba esimene salm kellade ja ksülofoniga. Uskumatu.

Muidugi: see laul rääkis minust. Selles ajas. Sel eluperioodil.

Vahepeal on palju juhtunud, nii LCD Soundsystemi kui minu jaoks (ehkki see pole siinses kontekstis nii tähtis). Veel üks plaat (sisaldab geniaalseid näiteid ”I Can Change" ja tantsulugu "Dance Yrself Clean", millega mul tuleb alati meelde Tampere ja Talakka lava; saatuse tahtel kirjutan ma ka praegu seda teksti Tamperes, aknast paistab Telakka teater), teavitus laiali minekust (oo kurbust, aga samas lugupidamine julguse eest). Ja siis kõige ootamatumalt: back from the dead, nagu nad ise seda nimetasid. Keel põses, aga olgu: ka üüratu rõõm. Live'id, mille kohta Madis Aesma kirjutas paar suve tagasi Facebookis, et pärast Open’eril LCD Soundsystemi nägemist tundis ta, et võib rahus surra… Mul on ka selline tunne. Aga ma ei saa veel surra, sest pole nende kontserti näinud.

Ja nüüd uus plaat: “American Dream”.

Aga korraks veel tagasi YouTube’i videode juurde, ilmselt kõige emotsionaalsem neist on lahkumiskontsert Madison Square Gardenist. Ma hakkasin mõtlema, mida me siis tegelikult näeme, kui vaatame kümne aasta tagust James Murphyt esinemas? Habetunud (oma liigse karvasusega meenutab ta natuke hamstrit või merisiga, võibolla hoopis seda üliharuldast hiina karvast jänest), ülekaaluga võitlev keskealine valge New Yorki mees oma ansambliga paneb mind, samasugust keskealist meest, kaasa laulma, tantsima. Ja ma tantsin ja laulangi temaga koos. Ta annab minusugustele lootuse tagasi. Ta annab meile tagasi usu eneserehabilitatsiooni võimalikkusse. Ta on seda alati teinud, sest juba me ette ilmudes oli ta karvane ja paks jorss. Ta ütleb, et üksi tantsida on okei. Et omaette laulda on okei. Et raamatuid peab lugema. Et head muusikat tuleb kuulata, väärt filme vaadata. Et on normaalne osta endale noorteriideid, isegi, kui M suurus enam ka venitades selga ei mahu, võtta endast kümme aastat noorem naine. On okei unustada end terveks õhtuks teleka ette spordiülekannet vahtima, jääda pooliku õllega sinnasamma magama, lõppskoori nägemata. On okei kahetseda, põdeda, teenida raha ja mitte kunagi saada rikkaks. Vinguda halva teeninduse ja kehva toidu üle. Ta ütleb, et enda üle naerda on ka okei. See kehtib James Murphy puhul nii live kui liveta.

Aga nüüd uus plaat “American Dream”.

Pean tunnistama, et oma naiivsuses olen kõrvale jätnud Murphy varasema loomingu poliitilise külje. Aga “American Dreami” puhul pole võimalik seda eirata. Maailm ei ole enam endine paik. Ja kümme aastat on edasi läinud. Muusikaliselt on kõik enam-vähem sama, aga sisuliselt mitte.

Ja nüüd, kus ma kirjutan seda kõike Vantaa lennujaamas oodates ainsat lennukit, mis päevas välismaailmast Tartusse maandub, kuulen ma laste nurgast imiku nuttu ja panen klapid pähe… See on ka “American Dreami” poliitilise kriitika juures kujundlik. Sellist valusat enesekriitikat leidub neis tekstides palju.

Aga enne muusika, sest ma olen seda LCD Soundsystemi puhul alati olulisemaks pidanud… Või õigem oleks vist öelda, et see (haaravad rütmid, omapärane, ent ladusalt kuulatav saund, teinekord ka ilusad meloodiad kriitiliste ja sarkistiliste tekstide taustal) on minu jaoks LCD Soundsystemi puhul alati rohkem mõjule pääsenud. Taolist muusikat on ju veel, võtame 80ndatest The Smithsi, 90ndatest Pulpi või Babybirdi. Lihtsalt sellised näited…

Ma olen Spotify-inimene. Vaatasin, mitu pala ma esimese KORRALIKU kuulamise järel albumilt oma library’sse salvestasin: 5/10. Kohe. Silmagi pilgutamata.

Lisaks: “Tonite” läks folderisse, kuhu koguneb tantsumuusika. Ma tahan selle järgi tantsida või teistele tantsuks ette mängida. “American Dream”, mis eraldiseisva singlina külmaks jättis, mõjub teiste lugude kontekstis kenasti.

Veel laule, mis kohe ei mõjunud, ja nende assotsatsioonid:

“Other Voices’i” vokaal - nagu varane Roxy Music, vürtsitatuna kriiskava kitarriga. Võiks öelda, et kitarr on kogu plaadil üldse rohkem esiplaanil, aga samas voolab ka selline seisukoht minema...

“How Do You Sleep” - vokaal nagu The Doorsi Jim Morrison, võib-olla isegi Bono ja U2, võib-olla isegi Michael Hutchence ja INXS.

“Change Yr Mind” - David Bowie “Scary Monsters (And Super Creeps)”. Muidugi stiliseerituna, muidugi 21. sajandi versioonis. See ei mõju kohe ja totaalselt nagu paljud teised selle plaadi palad, aga ma ei saa öelda, et ma ka antud Bowie laulu eriliseks lemmikuks pean... Ma lihtsalt hindan seda kui oma lemmiku üht olemasolevat palet. Bowie oma lahkumise ja sündimata koostööga on täies hiilguses valatud postuumsesse epitaafi "Black Screen". Kaunis.

Valmistasin Rabarberi Muusikaviktoriini jaoks ette teemaküsimusi John Peeli kohta ja sattusin peale Peeli mõttele, miks talle sümpatiseerisid omal ajal The Smiths ja Roxy Music. Neid bände kuulates polnud võimalik aru saada, mis plaate nende bändide poisid kuulanud olid.

Aga kõige kõrval ja üle on siiski LCD Soundsystemi saund. LCD Soundsystemile nii iseloomulikud kasvamised ja arengud palade sees. Valge ülekaalulise keskealise intelligendi hingekeeli perfektselt puudutav algoritm. Ainuomaselt eristatav puude. Selle pärast miljonid ja kaasa arvatud mina James Murphyt armastavad. Albumist albumile kandunud omanäolisus, mis on tänapäeva peavoolu muusika kontekstis äärmiselt haruldane.

Veelkord minevikku. "New York, I Love You But You're Bringing Me Down" on tõenäoliselt kõige ilusam laul sellest linnast. (On jah, aga see on ka - VV). Kümmekond aastat tagasi pärast paari nädalat NYCs bussis JFK poole loksudes oli seda kõrvaklappidest kuulata ülimalt eriline tunne. Aga mida muud sellised nostalgilised tagasipõiked ikka tähistavad, kui sedasama James Murphy paljuekspluateeritud mustrit. Vanus, minevik, meenutused, habemesse segunenud hall.

See on suurepärane plaat. "Tuntud headuses", kui võib taolist kulunud väljendit kasutada.

Kaks punkti läheb maha vanainimeseliku vingumise pärast, mis kogu plaadi laulutekste toonib, isegi, kui iga selleks õiguse annab (ei anna, 47 pole rauk - VV). Pean tunnistama, et sain neid lugedes kerge šoki. Punkt ennistatakse lause eest "Oh good gracious, I sound like my mom.” laulus "Tonite" (vaadake alt videot). See on aus. See on õige. Me ei taha ju keegi (vaatamata kogu maailma ebaõiglusele, halvale ilmale ja terrorirünnakutele muutuda oma emade sarnaseks? (Vabalt muutun - VV).

Toimetaja: Valner Valme



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: