Andrei Liimetsa filmikommentaar: hääl ja empaatia ({{commentsTotal}})

Kiviõli tuhamäed on põlevkivi poolkoksi kuhjamisel tekkinud mäed. Seega on õigem nimetada neid hoopis poolkoksimägedeks.
Kiviõli tuhamäed on põlevkivi poolkoksi kuhjamisel tekkinud mäed. Seega on õigem nimetada neid hoopis poolkoksimägedeks. Autor/allikas: Hanna Samoson/ ERR

Valimistepäevani jääb vähem kui kaks nädalat. Kes silmad vähegi lahti hoidnud, on ilmselt märganud, et tänaseks on jõutud kampaaniatega faasi nimega hirmutamine. Kui ei vali meid, saab maailm õige pea otsa. Kui valite nemad, läheb eesti meel ja eesti keel oktoobris kõige kaduva teed.

Harjumuspäraseks on saanud, et kõige jõulisemalt lajatatakse lauale vene kaart. Anna oma hääl meile, sest kõik sinu vene emakeelega naabrid valivad kellegi teise, keda sina ju ometi ei taha. Häältesaagile orienteeritud külma kalkulatsiooni taha soojust ei mahu. Empaatia ja inimlikkusega valimisi ei võida.

Kunstiga on õnneks teisiti. Kunst ei otsi hääli, kunst ei konkureeri, kunst ei pea tingimata vastanduma. Ajal, mil äärmuslikumad keeled kuulutavad "ideoloogiliste" ja "küündimatu kunstilise tasemega asutuste" nagu NO-teater peatset lõppu, pakub kunst pelgupaika ja katset mõista. Puhta empaatiakatsetuse osas pole siin vastast filmimeediumile, mis pakub võimalust kinotooli pehmuses mõneks tunniks ennast kogu täiega kellegi teise jalanõudesse asetada.

Kui see aeg ja tahtmine võtta, võib selguda, et hääle taga on inimene. Ja Marianna Kaadi dokumentaalfilm "14 käänet" näitab ilmekalt, et inimene pole mitte ainult võõra hääle, vaid ka võõra keele taga. Just tuttavast venekeelsest kodust ja kultuuriruumist otse võõrasse eesti keele kümblusklassi satuvad filmis lapsed. Vaataja ette asetatakse laste ja nende vanemate hirmud, lootused ja mõtted.

Vahest kõige mõtlemapanevam stseen on kohe filmi alguses, kui üks noormees, kes alles otsib oma kohta elus, ütleb välja, et ta ei tunne end ei eestlase ega venelasena. Elad Eestis, räägid vene keelt, aga oled omadele võõras ja võõrastele oma. Kui sedagi. Samadest kultuurilistest ja eksistentsiaalsetest hirmudest räägib ka Ivar Murru hiljutine dokumentaalfilm "Tuhamäed". Mõlemat mainituist tasub vaadata juba üksnes empaatiaharjutusena inimeste suhtes, kellest ühiskonnas kergesti mööda vaadatakse.

Üksinduseks teiste keskel pole muidugi tarvis rääkida võõrast keelt. Piisab ka lihtsalt iseendaga pahuksis olemisest, nagu näitab Andres ja Katrin Maimiku "Minu näoga onu" – lugu sõnastamata painetest, kaduma läinud lähedusest ja isade-poegade keerulistest suhetest. Kui Maimikud lõõbivad ja torgivad sageli elu absurdsust, peegeldub ka nende linaloost ennekõike humanistlik soov mõista ja hoolida.

Väikeriigi kultuuripoliitika kirumine on vähese rahastatuse tõttu riigi ja kultuuriloojate suhetesse sisse kirjutatud. Nimetatud filmide põhjal tundub mulle aga, et kultuuriga tehakse sageli paremat poliitikat kui poliitikas endas, ja poliitikas võiks olla kaugelt rohkem kultuuri. Sealhulgas sellist, mis ei püüaks hirmutada ja lahutada, vaid mõista ja liita.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio kultuurikommentaar



Bookeri kirjanduspreemia võitja George Saunders

Bookeri preemia võitis Ameerika kirjanik George Saunders

17. oktoobri õhtul anti välja Bookeri preemia, mille võitis kirjanik George Saunders teosega "Lincoln in the Bardo". Tegemist on auhinna ajaloos teise Ameerika autoriga, eelmine oli möödunud aastal Paul Beatty raamatuga "The Sellout". Ka ennustusportaalid pidasid Saundersi võitu kõige tõenäolisemaks.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Kurt Cobain

Arvustus. Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Jalgpallur Juan Cuadrado paelab putsasid.

Sõnasäuts. Neon ja paelan

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust "Kes levitab anekdoote?" leiab lause: "Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama."

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: