Thomas Hampson: haridusel ilma muusika, teatri ja kirjanduseta pole mõtet ({{commentsTotal}})

Thomas Hampson
Thomas Hampson Autor/allikas: ERR

Eestit külastanud kuulus bariton Thomas Hampson leiab, et kunstide ja humanitaarteaduste vähesus haridussüsteemis on kultuuriline enesetapp. Ilma nendeta ei tegeleta piisavalt elu ja inimeseks olemise põhiküsimustega.

Saksa romantismi elulisi küsimusi lahkab Hampson intervjuus Joonas Hellermaga läbi Mahleri loomingu, mida ta esitas hiljuti kontserdil Tallinnas.

JOONAS HELLERMA: Teil on tohutult suur repertuaar, aga Mahleril on teie valikus endiselt eriline koht. Mis teeb Mahleri teile nii lähedaseks?

THOMAS HAMPSON: Ma armastan tema muusikat esimest korrast saadik. Sümfooniad, laulud - see oli minu jaoks tähenduslik. Siis sa õpid selle kohta, uurid, saad teada tema elu kohta, ajastu kohta, milles ta elas. Iga kontsentriline ring, iga ühendus terves Mahleri elus ja tema muusikas, vaimustab mind ja on mulle andnud väga rikka aluse, et mõista saksa ja euroopa kultuuri.

Gustav Mahleri muusika ja tema laulud on minu arvates väga liigutavad, sest need on väga ausad.

Muusikaline keel, tõlgendused inimvaimust ja meie emotsionaalsetest elamustest inimesena. Olen selle suhtes väga vastuvõtlik.

Mis on peamised alused saksa romantilisest maailmast, mille läbi Mahleri avastasite?

Suurepärane küsimus. Romantiline poeesia on seotud kahe põhiküsimusega.

Esmalt loodus. 19. sajandi esimesel poolel oli teatav ikonograafia loomulikest või looduslikest elementidest. Värvid, taimed, loomad, mis esindasid asju meie elus. Kui 19. sajand edasi liikus, siis need asjad pöördusid ja inimesed projitseerisid oma ideid ja emotsioone looduse elementidesse.

Miks see on oluline? Sest see on inimlik protsess. Loodus ei hooli.

Ja see toob mu teise punktini. Kogu see energia, kogu pürgimus, on olemuslikult seotud saatuse mõistmisega. Miks see kõik minuga juhtub? Miks ma siin olen? See oli Gustav Mahleri jaoks suur küsimus. Miks ei saaks ma olla rohkem nagu loodus? Miks ei võiks inimesed olla rohkem nagu loodus? Miks on inimesed nii hirmsad? Miks meie lapsed tahavad nii väga üksteist maha lüüa? Sõdida? Miks me armume valesse inimesse? Kõik need küsimused on osa saksa romantismist, mis püüab lugeda loodust, püüab olla osake loodusest ja mingil kombel mõista saatust. Saksa keeles on suurepärane sõna – Wehmut – mis tähendab julgust läbi valu, valu läbi julguse, naeru läbi pisarate. See on olemuslik element saksa romantismis.

Need on tõepoolest inimese põhiküsimused. Kunstnikud annavad neile küsimustele erineva tooniga vastuseid. Mõned on pessimistlikumad ja fatalistlikumad, näiteks Schopenhauer, võib-olla ka Wagner mõnel pool. Mida te arvate, kui pessimistlik või hoopis optimistlik on Mahler oma teostes, vastates neile küsimustele?

Loomulikult, et Mahlerist aru saada, on vaja mõista Schopenhauerit ja Nietzschet. Mingis mõttes on vaja mõista katoliiklikku müstitsismi. Aastate jooksul olen õppinud aktsepteerima Mahlerit kui omaenese müstikut. Mahler oma muusikas ja dokumentides, mis temast jäid... Ta ei jätnud küll päevikuid, aga me teame üsna hästi, mida ta mõtles. Tema isiksuses on teatud tüüpi müstika. Leidub kilde...

Võib-olla kõige lähem filosoofia, mida ta esindab, on panenteism. See tähendab, et jumal ja loodus on üks ja me oleme kõik osa sellest. Aga tähtis on see, et see pole panteism, see on panenteism [Erinevus panteismist on see, et paneteism, pidades küll panteismiga sarnaselt jumalat ja loodust üheks ja samaks, rõhutab ühtlasi ka nende erinevust. Paneteism hoiab alles jumala ja looduse erinevuse lisaks samasusele – Toim.].

Inimlik element, mis leevendab saatust ja valu, on armastus. Armastus laiemas mõttes, mis hõlmab kaastunnet, sallivust, kannatlikkust, asjade aktsepteerimist, millega ei nõustuta. Pole paha sõnum tänasele maailmale.

Mis on teie arvates täna selle justkui vana romantilise maailmatunnetuse olukord? Kas see on meis endiselt või on see pigem igatsus nende vanade Mahleri ja Wagneri heade aegade järele?

See on seotud eelmise küsimusega, kus te ütlesite, et erinevatel kunstnikel on erinevad käsitlused sellest mõistatusest, konfliktist. See on kunstide, humanitaarteaduste, ja esituskunstide põhiteema. Me teeme visuaalseid ja kuuldavaid, põhjalikke katseid läbi väga loovate inimeste, et väljendada, mis tunne oli elada ajal, kui nemad olid elus. See on põlvkondlik kaleidoskoop, mis püsib ühesugusena, selles mõttes, mis on inimkond ja kes me oleme inimkonna liikmetena. Aga samas on meil erinevad kontekstid, mida kunstnikud meile avavad, meid juhivad ja õpetavad.

Kui töötan Mahleri või Wagneriga, siis ma ei arva, et nutan minevikku taga. Lihtsalt püüan läbi seedida seda, mida need suured kunstnikud, need geeniused, omas ajas ütlesid, sellele vastavas kontekstis, selle aja väljendusvahenditega. Samal viisil, nagu nad peaksid seda tegema, kui sünniks uuesti ja kohtuks mõne tänapäeva loomeinimesega. Palju allikaid, üks jõgi. Ma usun sellesse väga sügavalt. Ja arvan, et panenteism on ehk koondatud sellesse ideesse.

Olete aktiivne ka väljaspool muusikalist tegevust. Hariduses, teaduses, tehnoloogias. Mis on teie missioon või pürgimus väljapool muusikat?

Lihtsaim vastus oleks, et tunnen suurt kohustust anda edasi enda kogetu ja õpitu. Mitte et arvaksin, et minu mõtlemine on õige. See pole õpetamine. Õpetamine pole ühesuunaline, kus tarkusi noortele kaela määritakse. Eriti mitte kunstnike, lauljate või muusikute puhul. Me uurime küsimusi. Me teeme need nähtavaks ja kuuldavaks. See ei tähenda vastuseid.

Ma ei tule lavale, et kedagi milleski veenda. Soovin, et nad tunnetaksid midagi, mis on minu arvates oluline. Muidu ma neid teoseid ei laulaks. Tahan, et neil tekiks oma suhe. Kontserdisaali energia liigub publiku poolt lava suunas. Inimesed tahavad osa saada meie maailmast. Nad tahavad kuulata Mahleri esimest sümfooniat ja selle üle mõelda.

Haridus. Anda seda edasi minu noorematele kolleegidele. Heita see tekk üle nende, nagu see üle minu heideti. See on imetore kohustus ja privileeg.

Digitaalne maailm, milles elame, on suurepärane võimalus avada uksed ja aknad meie õpetusega paljudele uutele inimestele. Kas see on sama, mis isiklikult kohal olla? Ei. Aga tehnoloogia võimaldab täna näha ja kuulda suurepäraseid esitusi. See on põnev, sellega tuleks edasi minna. Aga olgu siis elektrooniliselt või isiklikult osaledes, ikka on oluline sisu, isiklik arusaam, mis kuuldust tekib.

See on nii demokraatlik, kui üldse saab ette kujutada.

Ma ei mõista rumalaid, kes ütlevad, et kunst on elitaarne. See on vahest kõige võhiklikum, mida saab öelda. Tõde on täpselt vastupidine. Oluline on, kuidas end ühiskonnaga seome, kuidas mõistame oma olemise põhiolemust. See on kunstide ja humanitaarteaduste mõte. Kui saan olla osa hariduslikust protsessist pedagoogina ja lauljana, siis olen võimaluse eest tänulik.

Kas saate tuua välja teie jaoks tänapäeva maailma põhiküsimused? Kõik on ümberringi väga poliitiline, täis kirgi. Te tulete Ameerikast. Teie uus president annab meile iga päev põhjust tema ütlustest ja tegudest rääkida. Kas näete viisi, kuidas läheneda maailmale inimesele, hingele, mis annaks meile alternatiivi?

Ma mõistan maailmas kõiki, kes on segaduses ja masenduses arengute pärast läänemaailma poliitikas. Kunstniku, pedagoogi ja poliitikateadlasena...

Demokraatia põhineb haridusel. Kurjuse jõud meie vastastikuses poliitikas, mis eitavad kohast haridust, eriti kirjandusajalugu, kunste ja humanitaarteadusi... Võib olla küüniline ja süüdistada neid sotsiaaltehnoloogiates, sest palju lihtsam oleks ühiskond, mis ei hakka vastu. Härra Trumpil on suuri raskusi oma 300 miljoni kaaskodanikuga. Me ei nõustu vaikides, me hakkame vastu. Ameerika demokraatia on valjuhäälne, riiakas, vihane, püsimatu, võib kiirelt kannapöördeid teha. See võib saada osaks ka härra Trumpi eluloost. Ta naudib praegu teatud olukorda. Näis, mida ta sellega peale hakkab...

Minu asi ei ole Trumpi kritiseerida, minu asi on öelda, et ärgake üles! Kui Trump ja temasugused, keda tekib poliitikamaailmas üha enam, meilt midagi nõuavad, siis demokraatias osalemist. Kui meile ei meeldi rahvaesindajad, siis see on meie enda süü. Nad on valitud. Me peame osalema. Digitaalne revolutsioon aitab sellele kaasa.

Minu suurim pettumus, kui küsite isiklikult, on see, et ma usun, ja see on ka tehnoloogiline probleem... Meid püütakse veenda, et kõik need demokraatlikud otsused on nullsummamängud. Et neis on võitja ja kaotaja. Mõistuslikkuse ja ratsionaalsuse alus on kompromiss. Ühiskond, kollektiivne kogemus, tolerants. Tolerants ei tähenda millegi vastumeelsega leppimist. Tolerants tähendab aktsepteerida eluviisi, mida sa ise kunagi ei elaks. See on tolerants. Mitte aga halvaga leppimine.

Me ei loo varjupaiku immigrantidele, öeldes seejärel, et meie töö on tehtud. Halastus on üks osa, arm teine osa. Aga integratsioon nõuab osalemist immigrandi elus. Kuni me ei hakka osalema kollektiivsetes protsessides, et mõista mõlemat poolt... Ja kuni me ei nõua seda ka immigrantidelt, sest tahavad nad seda või ei, aga nad on siin...

See ongi suur probleem. Enamik neist ei taha olla siin, vaid oma kodus. Minu jaoks on see maailmapoliitika suurim eksimus. Oleksime pidanud neid kaitsma nende oma kodus, et massiimmigratsioon poleks olnud vajalik.

See on meie sõjamentaliteedi põrumine. Sõda on poliitiline tööriist, agressioon on inimese loomuses. Need teemad vaevavad mind kui intelligentset ja lugenud inimest. Nullsummamängu mentaliteet häirib kõige enam. Ameerikas on praegu levinud agressiivsus ja vihkamine. Meie poliitika pole alati selline olnud. Ameerika püüab end taas leida. Ma tahan selles osaleda. See pole sama Ameerika, kus ma üles kasvasin.

Minu Ameerikas võis juua koos kohvi inimesega, kellega olid erimeelsused. Või siis vaieldi ja seejärel mindi koos kohvi jooma. Selline oli meie poliitika, kongress. Kõik need fenomenaalsed asjad, mida oleme riigina saavutanud. Oma poliitikas kõik põhines just sellel suhtumisel. Me peame selle taas leidma, sest peame julgustama maailma...

Euroopas on minu arvates hetkel isegi tervem suhtumine kompromissi, sest see on ilmselgelt eri kultuuride ja taustade ühendus. Ma tunnen lähedust ja seotust, toetust ja uhkust Euroopa Liidu üle. Tahan, et see oleks tugev, aktiivne ja elujõuline.

Praegused tipp-poliitikud on suurepärased, uut tüüpi. On aeg edasi anda vastutus üle teie põlvkonnale. Meie põlvkond on oma töö teinud. Me peame võimu üle andma ja aktsepteerima, et teie teete otsuseid, mida meie poleks teinud. Aga teie maailm on teistsugune. Nagu iga põlvkonna puhul.

Kas teil on soovitusi? Ütlesite, et demokraatia rajaneb haridusel. Kas oskate soovitada meile muusikat, raamatuid, allikaid, mida te loeks ja uuriks, et paremini mõista tänast maailma?

Ma ei saa neid kohe peast nimetada. On imelisi autoreid kõikjal maailmas. Ma loen saksa ja inglise keeles üsna soravalt. Võib-olla oma veebilehele saaksin midagi välja panna. Aga ütleksin, et teie küsimus ongi vastus. Meil on haridussüsteemid, mis on keskendunud taas sellele nullsumma mentaliteedile, tööõppele. Ja jumal teab, seegi on oluline. Aga mis tähtsust on tööl, kui sul pole elu?

Ameerika riigi rajajate tähtis avaldus oli meie iseseisvusdeklaratsioon - elu, vabadus ja püüdlemine õnne poole. Õnn tähendab tasakaalu, rahulolu. Teadmist, kes sa siin elus oled. Inimesed on erinevad. Mõnel on rohkem, mõnel vähem. Kui nüüd liialdada, me ei lähe kooli välja selgitama, kuidas saada endale BMW.

Aga nagu te ütlesite - haridus ilma muusikata, kirjanduseta, teatrikunstita, kümneaastasteta näidendites mängimas, koorides laulmas, trummi või ämbriga kolistamas, saksofoni puhumas, viiulit kääksutamas... Sellel poleks mõtet! See on kõik, mis meis elus on. Siis saame insenerideks, õpetajateks, direktoriteks, arstideks, fondijuhtideks, restoraniomanikeks... Tore küll, aga milline on nende elu? Kellega nad suhtlevad, elavad? Kuidas nad teavad, keda valida? Sageli kuuled abielude lagunemisest, kuna inimestel polnud midagi ühist. Kuidas sa tead, mis teil on ühist, kui ei tea, mida tähendab elu?

Ja meil on need fantastilised humanitaarteadused ja kunst, iidsetest aegadest eilseni. Kui imeline! Arvan, et kunsti ja humanitaarteaduste vähesus meie hariduspoliitikas on kultuuriline enesetapp. Igal maal. Mu tänane sõnum on, et tooge kunstid ja humanitaarteadused kooli tagasi! Las lapsed laulavad!

Autor: Joonas Hellerma

Tõlkija: Tom Karik

Tõlketoimetaja: Annika Peterson-Kaup

Vaata "MI-d" järele SIIT.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: "MI"



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: