Arvustus. Läbipaistvus ja mis on selle taga? ({{commentsTotal}})

Marge Monko ruumiinstallatsioon „Veatu, õmblusteta“ on toonud fotokuu ka Vabaduse väljakule.
Marge Monko ruumiinstallatsioon „Veatu, õmblusteta“ on toonud fotokuu ka Vabaduse väljakule. Autor/allikas: Piia Ruber

Marge Monko tugeva sõnumi, mitmete tähenduskihtidega sordiini all hoitud ruumiinstallatsioon kõlab hästi kokku teiste fotokuu väljapanekutega, kirjutab Reet Varblane Sirbis.

Marge Monko ruumiinstallatsioon „Veatu, õmblusteta“ Vabaduse väljakul 2. – 6. X ja Anna Juhlini lühifilm „Poeet Elevandimajas“ Puändi raamatupoes kuni 7. X.

Vabaduse väljakul toimub tihtipeale mingi üritus: küll on sinna telgid või lava püsti pandud, küll kioskid kohale toodud, et linnarahva rõõmuks kõlaks kontsert või mõni uus ettevõtmine saaks ennast tutvustada või saaksid südametunnistusega kodanikud doonorina verd anda. Isegi küttepuid ja piima on seal jagatud, mis siis veel valimiste-eelsest kampaaniaüritusest rääkida. Ka meie riigi aastapäevaparaadi on just seal korraldatud. See on loomulik, sest kus siis mujal, kui mitte pealinna esindus­väljakul.

Aga avalikku ruumi ja sellega ka pealinlaste ning linnakülaliste ellu ja mõtetesse sekkuvat kunsti ei ole seal ülearu tihti eksponeeritud. Ei saa küll väita, et üldse mitte või et sealsed kunstiüritused oleksid linnavalitsuse egiidi all toimunud, sest nii mõnestki kunstisekkumisest on saanud märgiline sündmus, nagu oli Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader ja Grete Soosalu osalus-performance „Kunstijärjekord“. Ka nüüdiskunsti keskkonna Noar korraldatud Tallinna kunstinädal on toimunud Vabaduse väljakul, kuigi läinud suvel viisid nemadki nii mõnegi ürituse kas Telliskivi loomelinnakusse või Noblessnerisse. Aga seda kõike on liiga vähe, arvestades Tallinna Kunstihoone, eelkõige selle uue ja värske hingamisega, ning kunstnike liidu asukohaga just seal. Aktiivne kunstielu toimub ruumis sees, uste taga – kas siis Tallinna Kunstihoone näitusepaikades või kunstnike liidu või ka Jaani kiriku galeriis. Kunsti jagub igale vanusele ja maitsele, aga kunstile ette nähtud ruumis, valges kuubis.

Kollektiivne iha. Tänavune fotokuu pole ametliku programmiga murdnud välja mitte ainult ühest toimumispaigast – viimasel ajal on selleks olnud Telliskivi loomelinnak –, vaid ka linnast ja jõudnud Tallinna kõrval Narva. Tänavune fotokuu on jätnud oma jälje ka Vabaduse väljakule.

Marge Monko kahest suureformaadilisest ribareklaamist koosnev ruumiinstallatsioon esitab taas 1930ndatel Ameerika Ühendriikides toodetud sukkade reklaamfoto, mille kunstnik on leidnud 1937. aastal avaldatud raamatust „Foto moodsas reklaamis“ („Photography in the Modern Advertisement“). Fotol kujutatud naise käed demonstreerivad sukapaari läbipaistvust. „Naisekäed“, „sukad“, „läbipaistvus“ ja „1930ndate Ameerika fotoreklaam“ on neli märksõna ehk siis võti, mille teadlik vaataja saab fotokuu veebilehelt kaasa. Ta saab kaasa ka foto, kus kahe reklaamiriba kujutis saab väikese nihestatusega üheks ja vaataja ette ilmub müstiline vaatepilt, kus kaks habrast naisekätt hoiavad hiiglasuurt, kuid ämblikuvõrguna õrna ja ilmselt ka vastupidavat sukka. Tõepoolest „The smartest new hosiery!“, nagu moodsa, seksika naise kõige ahvatlevam keha-, täpsemalt ennenägematult paljastatud jalgade kate jõudis laialt levinud reklaami kaudu ilmselt üle maailma kõikide iseteadlike (linna)naisteni, sest seksikus kuulus iseteadlikkuse juurde. Nailonsukki reklaamiti naisekeha kõige seksikama metonüümia – jalgade abil, aga ka armastava ema (ja ilmselt siis ka moodsa abielunaise) kuvandi abil, kus paljastatud jalgadega noore naise kõrval istub väike lokiline inglike, tütreke, kelle unistustesse süstiti selle kuvandiga beebinukkude ehk siis tulevikusimulatsiooni kõrval ideaalse emana ka seksika, ahvatleva, võrgutava (abielu)naise kuvand.

Selle teadmisega otsib vaataja Vabaduse väljakul just sobiva paiga, kus lahti lõhutud kujund tervikuna paistma hakkab. Teadlikul vaatajal veab iseäranis, kui mõni veel teadlikum sõber või tuttav, aga veel parem, kui kunstnik ise selle vaatekoha talle kätte näitab. Reklaamitööstuse manipulatsioonide kõrval ilmuvad teadliku vaataja mõtetesse ka fotokujutiste illusoorsus, fotograafiaga seotud tõe- ja valeküsimused.

Vähem teadlik kunstitarbija, ka pelgalt üle Vabaduse väljaku kõndija satub Marge Monko installatsiooni vaatama juhusliku nurga alt ning reklaamitööstuse otsesõnum (ostke ainult meie sukki!) ei pea temani jõudma. Aga ta ei pääse installatsiooni kummalisest läbipaistvusest ning sellest tulenevatest konnotatsioonidest. Ükskõik kui lähedalt või millise nurga alt ta installatsiooni näeb, ikka hakkab kaasa mängima installatsiooni püsti hoidev raudkonstruktsioon, aga pahatihti ka kõrval kõrguv Vabadussõja võidusammas. Kui raudkonstruktsiooni võib veel leebelt vaadata möödapääsmatu progressiivse tööstusrevolutsiooni ja urbanistliku elukorralduse sümbolina, siis rohmakat, ennast järjest enam maksma panevat ristikujulist monumenti ei saa küll millegi muu kui totalitaarse võimu sümbolina käsitleda. Marge Monko installatsiooni materjali (vormi) transparentsus omandab sellega seoses ka mõttelise (sisu) transparentsuse: kultuuriliselt hästi tsementeeritud naiselikkuse sümbolist paistab läbi veel kindlamalt tsementeeritud mehelikkuse sümbol vabadussammas ehk 1930ndate muretu suurlinliku vabaduse tagant oli kosta oma võimu kindlustavat sõjatärinat, kui nüüd mitte pahaks panna ilmset, isegi banaalset tõlgendust. Vaieldamatult on see Marge Monko teose puhul ainult üks tõlgendus, seda isegi Vabaduse väljaku kontekstis.

Kõrvale ei saa jätta kunstniku varasemate, naiselikkuse ja manipuleeriva reklaamitööstuse psühhoanalüütilist iha käsitlust, olgu siis kollektiivse, nagu on seda praegune, või intiimse ihana, nagu oli näiteks 2016. aasta suve projekt „Sina“ Haapsalu Linnagaleriis. Marge Monkol on imeline omadus organiseerida ruum äärmiselt puhtalt ja täpselt, vaat et ühegi veata steriilseks tervikuks ning siis tuua sinna sisse ülimalt isiklik, intiimne, vaat et mõrane detail, tähenduslik fragment, millega laeb inimlikult valusalt kogu terviku.

Identiteedikihid. Marge Monko installatsiooni puhul ei tohi unustada ka fotokuu konteksti. Sordiini all hoituse, kiht kihi järel ennast paljastada lubavusega ei sobitu see ainult EKKMi Stephanie Hessleri kuraatoriprojektiga „Kiht kihi järel lahti riietab end lesest kivi“, vaid veel enam Puändi raamatupoes eksponeeritava rootsi dokumentalisti Anna Juhlini lühifilmiga „Poeet Elevandimajas“. See on tütretütre lugu oma vanaisast, 1920ndate algul İstanbulis sündinud Lüfti Özkökist, kes suundus pärast kooli lõpetamist Pariisi, kohtas seal rootslannast eluarmastust ning elas ülejäänud elu Stockholmis. Kõige tähtsam pole isegi õnneliku lõpuga karjapoisi muinasjutt – tema vaene kalurist isa maksis poja prantsuse lütseumis õppimise eest kaladega ning Stockholmis sattus noormees pildistama kultuuri suurkujusid ja temast kujunes 1950ndate lõpul maailma moodsa kunsti muuseumide esiritta tõusnud Moderna Museeti tähtsaim dokumentalist –, vaid vaikselt kulgev, delikaatsete katkestustega jutustamisviis. Autor on ka ise kaadris, kuid lapselapsena, põlvkondade suhte hoidjana, kes sõbrana on vanaisa kõrval tema mälestuste rännakutes ja kes empaatiatundega ei anna edasi mitte ainult perekonna-, vaid eelkõige identiteedikujunemise lugu. See on ka Stockholmi lugu, kus võrreldes kosmpoliitse İstanbuli ja kultuurist tiine Pariisiga oli algul nii vaikne, et ei saanud öösiti magada ja kus väikeses kodus peetud peod sõpradega oli märk tõelisest õnnest. Ma ei saanud küll täpselt aru, miks Stockholmi äärelinna kodu kutsutakse filmis Elevandimajaks, aga kui mõelda tuntud võrdluse „elevant portselanipoes“ peale, siis, kui türgi poeet vaevleski kunagi Rootsi väiksusest tulenevast frustratsioonist, oli see filmis pieteeditundeliselt sordiini all hoitud. Kuigi ega selle peale mõtlemisest ka ei pääse.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: