Kirjanduskommentaar. Uus rada Eesti kirjanduse levis ({{commentsTotal}})

Stroomi rand
Stroomi rand Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Viimaste nädalate jooksul on Eesti kirjanduse levis ja vormis sisse juhatatud uus rada. Luuletaja ja kirjastaja Kaur Riismaa värske luulekogu "Tarabella" ei ole pelgalt tavaline audioraamat, mida saab mitte lugeda, vaid kuulata, vaid läheb sealt veel suure sammu võrra edasi.

"Tarabella" on nutiseadmes kuulatav asukohatuvastuse põhjal. Iga tekst asub Tallinnas Pelgulinnas ja Merimetsas kindlas punktis ning audioraamat viib kuulaja avastama neid paiku, mis on autorit tekstide kirjutamiseks inspireerinud. Nagu ütleb teose väljaandja ise: "Tarabella" on kena, pisut kõhe tunniajane uitlemine läbi 20. sajandi eri kümnendite ning inimeste elulugude.”

Viidates Mihkel Kaevatsi arvustusele Tarabella kohta 6. oktoobril ilmunud Sirbis, on nutiluulekogu tekstid nostalgilised, sageli vanasse aega või ajast välja viivad, jutustades minevikust ja mineviku inimestest, penidest ning lehmadest, mõned viited juhatavad aga ka tulevikku.

Vana ja uue ühendamine ning seeläbi väärtuse loomine – see ongi "Tarabella" vaikimisi võlu. Lugeda eelmistel sajanditel elanud inimeste (elu)lugusid ning avastada sealt saladusi, kirjutada neid tundlikult ümber ja üle, tõlkida see kõik nutiseadmete keelde: see on nii leiutamine kui loomine. On nii avastamine, kandmine kui ka jagamine.

Palju on räägitud, et kuidas viia kaasaegset kirjandust rahvani, kuidas luua silda kirjanike ja lugejate vahel. Sellel üsna vaevalisel protsessil on kaks, tihti eelarvamuslikku ja omavahel vastuolus olevat osapoolt või mõtteviisi: ühed kurdavad, et kaasaegsed kirjandusteosed manduvad tänapäevases IT- ja nutimaailma virvendavas pealiskaudsuses, teiste jaoks on jälle vanad lood ja laulud igavad, pikad ja kummaliste lohisevate lausetega.

Kaur Riismaa nutiluulekogu on selle vastuolu valguses justkui välgunool, mis läbistab nii aja, ruumi kui ka kõnealuse vastuolu enda, näidates: nutiseadmes olev info ei pea ilmtingimata mineviku suunas sülitama või selle suhtes õlgu kehitama, samas näitab luulekogu nutiusku publikule, et ka vanades lugudes on oma võlu ja avastamist väärt maailm.

Kindlasti ei jää taolises formaadis audioraamat Eesti kirjandusmaastikul viimaseks. Tehti üks, tehakse ka järgmised. Seetõttu on eriline rõõm, et esimene neist ei ole mitte ainult uus, vaid on ka samas vana. On need kaks korraga kokku.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio kultuurikommentaar



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: