Arvustus. "Blade Runner 2049" – tõeluse ja tehislikkuse laupkokkupõrge
Uus film
"Blade Runner 2049"
Lavastaja Denis Villeneuve
Osades Harrison Ford, Ryan Gosling, Ana De Armas, Robin Wright
8/10
1982. aasta “Blade Runner” on üks ikoonilisemaid ulmeteoseid, mille mõju ulatub kaugele väljapoole žanrifilmi piire. Järg sedavõrd väljapaistvale saavutusele on seega ühtaegu kauaoodatud ja arvestades Hollywoodi kommet helgeid mälestusi lörtsida, sügavalt kardetud. Kuna originaali lavastaja Ridley Scott otsustas teha viimast oma teise kuulsa loomingulise lapse “Tulnukaga” käki nimega “Covenant” näol, lubati rooli taha Kanada juurtega lavastaja, laitmatu renomeega Denis Villeneuve, kes sai eelmisel aastal valmis hiilgava ulmedraama “Saabumine” ja näitab ka seekord materjali kui terviku üle suurepärast kontrolli.
Esimeses “Blade Runneris” pidi Deckardi-nimeline politseinik kõrvaldama mässavaid androide, küsides samal ajal endalt, kes või mis sellest kõigest päris on. Järjelugu leiab aset algupärandist 30 aastat hiljem. Vanema põlvkonna mässumeelsed androidid, keda nimetatakse replikantideks, on pea viimseni “erru saadetud”. Nende asemele on tekkinud hulk hoopis kuulekamaid roboteid. Üks neist, koodnimega K, teeb seda, mida Harrison Fordi Deckard kunagi enne – otsib ja kustutab viimaseid jooksikuid.
Peaosalisel Ryan Goslingil tuleb täita üpris suured kingad, aga tal õnnestub see kui valatult. K-na on ta šeff ja enesekindel, samas on temas sobiv annus halvavat alandlikkust ning painavat melanhooliat, millega ta läbi tuleviku metropoli elutute elamumassiivide liigub ja nende kohal liugleb. See tulevik on küll kõrgtehnoloogiline, kuid samas õnnetu, ühetaoline, inetu. “Blade Runneri” tegelased asustavad maailma, kus tõelisus hirmutab rohkem kui tehislikkus. K ainus tähenduslik suhe on Joi nimelise koduabilisega, kes on õigupoolest vaid vabrikutoodang, omanikule meelepärase isiksuse omandanud hologramm. Sellest maailmast on puudu igasugune lähedus ja soojus, see on külma metalli ja resigneerunud inimkonna maailm.
Tehnoloogia detailidesse “Blade Runner 2049” siiski ei süvene. Pea kolmetunnine film keskendub rohkem meeleolule, atmosfäärile ja tunnetusele, püüdes vaatajat tundma panna, kuidas sellises maailmas elada on. Pikad kaadrid loovad mulje, justkui oleks vaatamata hiigelsuurele, enam kui 150-miljonilise eelarvele tegemist ühe arthouse-filmi, autorikinoga. Kui Lars von Trier teeks ulmefilmi, oleks see ilmselt midagi sellist – tume, tujukas, aeglane, täis paksu nihilismi, eksistentsialismi ja olemise ängi.
Villeneuve tõestas narkopõnevikuga “Sicario” suurepäraselt, et suudab lavastada ka hinge kinni hoidma sundivat märulit. “Blade Runner” kulgeb pea igasuguse madinata, lõpuni kontrollitult ja vaoshoitult. Kui lisada see niigi pikale kestusele ja pretensioonikale sisule, pole ime, et esialgne kassatulu on oodatust kõvasti tagasihoidlikum tulnud.
Film viskab õhku mõnegi sügava filosoofilise küsimuse, kuid teeb seda sageli vaikimisi ja liialdusteta, kordagi väitmata, et tal lihtsaid vastuseid varrukast võtta oleks. Kui Cristopher Nolan pani “Tähtedevahelise” ("Interstellar") finaalis lauale maailmapäästva armastuse kaardi, siis “Blade Runner” uurib, kas armastus on sellises tehislikkuse maailmas üldse olemas. Maailmas, kus iialgi ei või teada, kas mõni mälestus, tunne või teine isikki pole lihtsalt toode, koopia, manipulatsioon. See on lõputu suitsu ja peeglite maailm, Platoni koobas, mille seinal vilkuvad varjud aeglaselt hulluks ajavad.
Kestus ei tule filmile üksnes kasuks. Sisulisel tasandil näib “Blade Runner 2049” paiguti pisut hõre, venivgi. Ega originaalgi vaatamata oma klassikastaatusele selles osas hiilanud. Teisalt jäetakse vaatajale ruumi mõelda ja tunda. Et silmad selle kõrvalt kordagi ekraanilt ei kaoks, tagab filmi tõeline täht, operaator Roger Deakins – mees, kelle kontol on tänaseks 13 Oscari-nominatsiooni (sealhulgas “Fargo”, “Ei ole maad vanadele meestele” ja Villeneuve’i enda pinev “Sicario”), kuid mitte ühtegi võitu. Kui see ka järgmise aasta märtsi järel nõnda on, võib vist küll käed üles visata.
“Blade Runner 2049” on visuaalses mõttes nii täiuslik ja luksuslik, et tahaks teda pea igal sammul seisata ja lihtsalt imetleda. Varjud, värvid, kaadrikompositsioonid, kaamera liikumised – kõik on nii uskumatult laitmatu, painavalt meeldejääv, säristades end igal sammul vaataja võrkkestale.
Maailm on 1982. aastast tundmatuseni muutunud ja filme, mis küsivad tehnoloogia, tõeluse ja inimeseks olemise kohta, lisandunud rohkelt. Sarnaseid suuri filosoofilisi küsimusi on paisanud õhku teiste seas “Hing anumas” ("Ghost In The Shell"), “Matrix”, “Algus” ("Inception"), “Temake” ("Her") ja “Ex Machina”. Ühelt poolt tekib küsimus, millised küsimused veel küsimata on, teisalt on need teemad taamalt kiikava tehisintellekti tulekuga muutunud ainult teravamaks ja päevakajalisemaks. Kas “Blade Runner” järge vajas, ei ole ma lõpuni kindel, aga “Blade Runner 2049” seisab kenasti ka omal jalul, nii väärika järje kui täiesti iseseisva kunstiteosena.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme