Õpetaja Aare Ristikivi: kõik, mis on ühiskonnas aktuaalne, tuleb ka klassiruumi ({{commentsTotal}})

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli Hugo Treffneri Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi, kellega arutleti noorte ühiskondlike hoiakute ja nende kujundamise üle.

Aare Ristikivi rääkis, et valimisea langetamine 16. eluaastani on koolis valimiste eel elevust tekitanud, aga on vara ennustada, mida see kaasa toob. "Mida see tähendab – me näeme seda alles siis kui tulemused on kokku loetud, siis me saame öelda, kas see tõepoolest on midagi muutnud või mitte. Tahaks loota, et tulemustes saavad rohkem toetust avatud ühiskonna toetajad. Enda noortega suheldes mulle tundub, et nad pooldavad maailma, mis on kaasav ja salliv," rääkis ta.

Õpilastel on huvi valimiste vastu olemas ja Ristikivi pooldab seda, et noortele on selleks võimalus antud. "Nad on äärmiselt kriitiliselt mõtlevad ja püüavad asjadest aru saada. Mul on mitmeid näiteid hoopis vanema põlvkonna esindajatest, kelle kohta ei saa nii öelda, kes ei saa alati aru, kuhu nende hääl läheb," rääkis ta noorte valmisolekust otsustada. Küpsuse tunnuseks võiks pidada analüüsivõimet: "Üks kriteerium, mis näitab inimese küpsust on see, kas ta suudab eristada fakti arvamusest. Kui keegi midagi väidab, kas ta küsib selle peale, kas see on ka päriselt nii. Millel see arvamus tugineb – kas ta jääb loosungite tasemele või vaatab ka programmi ja seda, mis seal tegelikult kirjas on."

Oma õpilastes püüabki Ristikivi kultiveerida just oskust eristada fakte arvamustest, seda läbi meediaanalüüsi ülesannete ja arutelu. "Klassis on ka erineva maailmavaatega inimesi, nii nagu see ühiskonnaski on, aga on ühed reeglid, mis kehtivad kõigile – ole julge, aga ole sõbralik. Kindlasti ei ole lubatud rünnakud inimeste pihta, küll aga on lubatud täpsustavad küsimused, mis püüavad juhtida selliste vaadeteni, mis on paremini kooskõlas meie riikliku õppekava vaimuga, mis ütleb, et me kasvatame demokraatlikke ja läänelikke väärtusi austavat inimest. Kui tekib diskussioon, siis ei olegi oluline see, mis tulemuseni me jõuame, vaid see, et inimesed püüavad argumenteerida, mõelda ja kahelda," selgitas ta.

Ühiskonnaõpetuse tundides ei vali õpetaja, mis teemadel rääkida ja millistel mitte: "Kõik see, mis on ühiskonnas aktuaalne, tuleb ka klassiruumi. Seda tänu õpilaste algatusele, mina ei pea iga nädal oma programmi üle vaatama, selle mõttega, et mis praegu aktuaalne on. See, mis on õpilastel hingel, sellega nad tulevad klassiruumi ja neid teemasid me siis ka arutame."

Ristikivi jagas ka isiklikku vaatenurka Eesti ühiskonna seisundile: "Minu hinnangul on Eesti ühiskond on täiesti normaalne ühiskond, kus toimuvad need samad protsessid, mis igal pool mujalgi. Ja loomulikult mulle meeldiks, kui oleks vähem just neid samu tühje loosungeid ja seda, mida võib nimetada viha õhutamiseks. Seda kõike võiks vähem olla. Aga ma ei arva, et lahendus oleks see, et ära keelata midagi. Loomulikult minu vabadus rusikatega vehkida lõppeb seal, kus algab teise inimese "mina", aga meil on ikkagi sõnavabadus ja see, et inimesed julgevad avalikult välja öelda asju, mis neile ei meeldi, on demokraatliku protsessi üks osa. Mulle meeldiks kui see tsiviliseerituse protsess oleks jõudnud sinna maale, et peamine emotsioon, mida me väljendame, ei oleks viha. Selle põhjus on sisemine ebakindlus ja järelikult seda on veel piisavalt palju. Ma usun, et olukord läheb aja jooksul paremaks, et jõutakse rohkem keskpõrandale kokku. Ma olen väga palju kuulnud ja ka õpilased pakuvad välja, et noorem põlvkond on tolerantsem, nad saavad paremini aru. Ma ei jääks ainult selle peale lootma, et mõned inimesed surevad ära ja siis muutub elu ilusamaks. Aga ma usun, et äärmused kuluvad kui nad üksteisega kokku puutuvad ja mingil hetkel ei ole võimalik enam šokeerida mingisuguste hüüdlausetega, mida ma ei taha isegi tsiteerida."

Saate lõpetuseks vesteldi ka Karl Ristikivi romaanist "Rohtaed", kuna kirjanik oli saatekülalise sugulane, kelle teostest on ta palju mõtteainet leidnud. Ristikivi rääkis, et tema arvates on kirjaniku eesmärk olnud selles romaanis rääkida väikesest inimesest, kes ei tee küll suuri asju, aga teeb oma tööd hingega ja seejuures on kõige olulisem ikkagi armastus. Ta tsiteeris raamatust lõiku, mis kannab seda mõtet: "On inimesi, kes suudavad alati näha nõiutud silmadega, nad suudavad läbi näha, tolmu ja suitsu all leida asjade hinge, selle pärast, et nad armastavad."

Toimetaja: Marit Valk/ Kaspar Viilup



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: