Arvustus. Zola Jesus tumedusest enda sees
Uus plaat
Zola Jesus
"Okovi" (Sacred Bones Records)
6/10
Aeg on üks väärtuslikum nähtamatu nähtus. Me küll ei näe, kuid tihtilugu tunneme, et kunagi ei jätku teda piisavalt.
Aeg on kui investeering, teisalt ka olukordade looja. Miks muidu eksisteerib ütlus "kõige jaoks on oma aeg ja koht".
Isegi albumi kuulamiseks investeeritakse oma väärtuslikumat vara, mida pole maailmas lõputult. Seejuures nii nagu börsil võivad aktsiad sekunditega langeda ning investeeringud nulli viia, võib muusika kõlada mingil ajahetkel, mingis kohas väga õige või vale. Kui eelnev tundub liigselt teemast kõrvale kalduv, filosofeeriv ja tume, siis just selline seos tekkis mul Zola Jesuse uut albumit "Okovi" kuulates.
"Okovi" algab üpriski võimsalt, pettes kuulaja esialgu Zola Jesuse ehk Nika Danilova rahulikuna näiva meditatiivse hääle kajava kõla ja suminaga. Kui algab aga lugu "Exhumed" (vt alt videot) pääseb valla Danilova tegelik pool – üksik, tume ja valulik.
"Okovi" dramaatilisus tuleb välja juba plaadi esimestel minutitel. Lugude sõnad räägivad suures osas rusutusest, põhja langemisest ja sellest hoidumisest. Pidevalt kõlab sõna "nuga", mis peegeldab vahel otseselt, teinekord läbi metafoori noateral kõndimist või selle all olemist.
Kui eelmise plaadiga "Taiga" soovis lauljatar püüelda popmuusika edetabelitesse, siis tagasilöök albumi väheses edus kui ka isiklikus elus on Zola Jesuse juurte juurde tagasi tirinud. Räägitud on nii Danilova võitlusest depressiooniga kui ka tema lähedase püüdest endalt elu võtta. Viimasest räägib otseselt lugu "Siphon" ning read "we'd hate to see you give into those cold black nights in your head".
Plaadilt leiab ka rahulikumalt kulgevaid palasid, mille kõlapind ulatub kohati kaugemale võimsama industriaalse kõlaga Zola Jesusest. "Witness" toetub eelkõige viiulile ning lauljatari hääl tuleb muusika taustalt selgemalt esile.
Kohati suudab Danilova üllatada ning tekitada plaadil huvitavaid momente hääle ja industriaalse kooskõlas. Näiteks lugu "Veka" tundub enne poole peale jõudmist justkui paus sõnadest, süüvimine kuhugi sügavamale, vaimsemale tasandile. Kohatine maagilisus kaob aga hetkel, mil Danilova hakkab taas kõnelema metafoorikeeles, mis taandub enesega võitlemisele.
"Okovi" suutis alguses kõnetada ning peatada hetke. Mõne päeva möödudes albumit uuesti kuulates leidsin end olevat aga vastamisi võõrana kõlavate helide ja tunnetega. Tumedust oli kohati liiga palju seedimiseks. Tekkis üleküllastus, kus janunes soov valguse järele tunneli lõpus, mida saab tunda veidi albumi alguses ja viimastel minutitel.
"Okovi" lood ei kõla küll Danilova varasemast loomingust süngemalt, kuid mõjuvad siiski rusuvamalt. Tajuda saab surelikkust ja aja piiratust, justkui oleks midagi fataalset lähenemas või läbi saamas. Kõrvalekalle tavapärasest rutiinsest mõtlemisest, kus hingesopi sügavustesse alati ei pruugi jõuda.
Võib aimata, et Danilova puhastus lugude läbi rääkimise teel. Kas ka kuulaja, see on omaette asi.
Toimetaja: Madis Järvekülg