Arvustus. Jack Flash hüppab endiselt ({{commentsTotal}})

The Rolling Stones Stockholmi kontserdil.
The Rolling Stones Stockholmi kontserdil. Autor/allikas: Reuters/ Scanpix

Kontsert
The Rolling Stones
No Filter Tour 2017
Stockholm

Ühiskond vananeb pea kõikjal läänemaailmas nii et mühiseb. Selle vääramatu fakti valguses tuleb üha kauem tööl ja aktiivsena püsida, miks mitte siis ka lavalaudadel.

The Rolling Stones on aktiivse vananemise efektne võrdkuju – bändiliikmed on vastavalt 70, 73, 74 ja 76 aastat vanad. Viimasest päris uue materjaliga plaadist on möödas tosin aastat, viimasest loomingulise täisvõimsusega töötamisest kolm korda nii palju. Mõne jaoks ongi Rollingud juba veerand sajandit rohkem omaenda tribuutbänd. Suuresti kuue- ja seitsmekümnendate sensatsioonilisele edule on ju ehitatud pärand, millest kujunenud omakorda peatamatu rahamasin.

Selle rahamasina toimivuses ei luba Stockholmi Friends Arenale jõudmine hetkekski kahelda. 65 000 kohta paistavad heldelt täidetud, vaevalt sissegi jõudnud fännide hordid rüüstavad aga särgiletti. 20. sajandi ikooniliste logodisainide näidetena tuuakse ikka kõigepealt välja Disney Miki Hiirt ja Apple’i õuna, aga Rollingute sugestiivne keel ei jää just palju alla. Lihtne aga meeldejääv, vallatu ja ilmekas.

Kui tuurimeenete pärast tunglemine välja arvata, on rootslased isegi kümnetes tuhandetes kokku sattununa viksid ja viisakad. Ei trügi ega rahmelda, purupurjus inimesigi jääb silma mõni haruldane üksik. Kohad võetakse üsna varakult rahulikult sisse ja jäädakse bändi ootele.

Ansambel vastab kellavärgi täpsusega. Kell tiksub üheksa ning seal nad on – ontlikus triiksärgis trummar Charlie Watts, bändi "juunior" Ron Wood, vaid mingi vanajumala nalja ja ime läbi tänaseni elus Keith Richards ning aja poolt kammitsemata kombel ekspressiivne ja ülevoolav Mick Jagger. Neli maailma kõige rokkivamat penskarit. Aga noh, Chuck Berry tatsus veel hilistes kaheksakümnendates mööda lavaääri.

Kontserti avab kunagi nii uskumatult provokatiivne, tänaseks kuldsesse klassikasse pöetud "Sympathy for the Devil". Jätkab "It’s Only Rock ‘n’ Roll (But I Like It)" ja varakult saab selgeks, et päris pidurdamata ei jää ajast siiski keegi. Kui algusaegadel oli promootoritel raskusi ansamblile lavade leidmisega, sest kui kontserdid ka lõpuni mängida jõuti, tuli enamasti paik taas kildudest kokku korjata, siis tänaseks pole sellest ülevoolavast kaosest enam õrna märkigi. Bänd mängib rahulikult, professionaalselt, kuhugi ruttamata-tõttamata.

Heli on see-eest suurepärane, eriti hiigelsuure vutistaadioni kohta. Vanemad muusikakriitikud teavad kirjutada, et puhttehniliselt ei ole Rollingud kunagi nii kvaliteetsed olnud kui täna. Ega neil ka midagi tõestada ega poosetada ole, las nooremad möllavad.

Läbimõeldud kvaliteeti õhkub igast elemendist. Kuigi suurele osale publikust paistavad iidolid vaid täpikestena kaugel laval, korvab seda hiigelsuur neljast ekraanist koosnev videosein - sellele kuvatud muusikud on hiiglased nii kujundlikult kui otseselt. Värvikujundused ja valgus on maitsekad.

On asi turvalises Skandinaavia publikus või bändi poolmuseaalses seisundis, aga rockmuusikale kunagi nii omast ohtu ja ootamatust ei paista kusagilt. Ja ometi on see muusika rockmuusika suure tähega – fenomenaalselt hästi mängitud, kehast läbi tungivatele kitarririffidele toetuv, ajatult võimas.

Mängimisele tuleb üks absoluutne klassik teise järel. Kaunist ballaadist lõpusirgel rajuks peoks muutuv "You Can’t Always Get What You Want", kantrile kaabut kergitav "Honky Tonk Women", vallatlev diskobiit "Miss You", raudkindlad publiku käimatõmbajad "Start Me Up" ja "Brown Sugar", efektse must-valge visuaaliga "Paint It Black" ja ihukarvu püsti tõstev "Gimme Shelter". Viimase efektsuse tagab ennekõike muul ajal taustavokaali eest hoolitsev, kuid siin Jaggeriga duetti laulev Sasha Allen. Millised hämmastavalt vägevad häälepaelad! Turneebändi jagub enam kui poole tosina liikme jagu, kõik muidugi tippmuusikud. Saksofonisoolodel, klahvpillidel ja muul on muusikalises tervikus täita tähtis ja bändi sobivalt täiendav osa.

Aga tähelepanu keskmes on ikkagi just need neli briti muusikut, kes näivad ka enam kui 55 aastat pärast koos musitseerima hakkamist laval olemist lapseliku rõõmuga nautima.

Kuulsamate palade vahele mängitakse paar bluusiklassikut. Jah, kel see kõrvust mööda jooksnud, siis Rollingud pole üksnes kunagiste menukite pealt sulli kokku kuhjanud, vaid salvestasid eelmise aasta lõpus tugeva kogumiku neid kunagi inspireerinud paladest.

Ühel hetkel saab Michael Jacksoni tihedusega lavariideid vahetav Jagger puhata ning tavapärasel kombel lastakse mikrofoni taha Keith Richards. Mees, kes personifitseeris sõna "cool" 25-aastasena ja teeb seda ka pool sajandit hiljem. Tema lauldud hingepõhjani liigutav "Slipping Away" kujuneb ootamatult kogu kontserti üheks tipphetkeks.

Lõppu mängitakse ära "Jumpin’ Jack Flash" ja viimase lisaloona muidugi igihaljas "(I Can’t Get No) Satisfaction". Viimane pole kunagi mu isikliku kümne rollingute lemmikpala sekka kuulunud, aga selle kontsertväärtus pole kaheldav. Isegi tuimad ja igati rahul(datud?) rootslased üürgavad andunult kaasa.

Mingit mässu kunagises institutsioonide hirmus tänaseks pole, The Rolling Stones on ise institutsioon. Eks bändi võigi 21. sajandil vaadata kahtpidi – mugavustsooni jõudnud osana kapitalismi establishment’ist või ajale vastu pidanud ainulaadsest rockisaurusest, keda pole miski kõigutanud ega murdnud.

Vägev, et ajal, kui paljud vananevad muusikud peavad leppima pooltühjade saalide või halenaljakate nostalgiaüritustega C-järgu sihtkohtades nagu Eesti, mõjuvad Rollingud vitaalselt ja oluliselt. Tänuväärne seejuures, et muretu olekuga mehed ise ei paista end laval kuidagi tõsiselt võtvat. Vanus on vaid number. Ja nende muusika meenutab kõike head ja lahedat elus, et tegelikult on kõik okei. And it’s alright. Ja võiks vabamalt võtta, sest see kõik on lihtsalt gaas. Just a gas.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Armin Kõomägi

Kuressaare uues Edugaleriis näitab oma kogu Armin Kõomägi

Kuressaare kesklinnas asuv Edukontor muutis ühe oma koridoridest püsinäitusega kunstigaleriiks. Seitse suureformaadilist nüüdiskunsti teost on pärit Armin Kõomägi liikuvast kunstikogust ja jäävad Edugalerii seintele pikemaks ajaks. 

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: