Arvustus. "Võõramaalane": lõdva randmega poliitiline märulipõnevik
Uus film kinolevis
"Võõramaalane" (The Foreigner)
Lavastaja Martin Cambell
Osades Jackie Chan, Katie Leung, Pierce Brosnan
5,5/10
Martin Cambelli ("Casino Royale", "GoldenEye", "The Mask Of Zorro") lavastatud "Võõramaalane" tähistab nihet Jackie Chani karjääris, mida ta enda sõnul püüab liigutada tõsisemate rollide suunas – eemale märulistaari imagost ja näitleja kuvandi poole. Üle 150 filmi mänginud Chan on öelnud, et tahab olla Aasia Robert De Niro, kes suudab teha silmapaistvaid rolle eri žanres. Kuigi Chan demonstreerib kättemaksumäruli ja poliitilise põnevikuga kõhklevalt žongleerivas "Võõramaalases" võimet luua dramaatilise pingega karaktereid, kummitab "Rush Hour" seeriaga "lääne" publikule kehtestunud võitluskunste imeliselt valdava rõõmurulli imago iga ta sammu.
Mitte Chani esituse pärast, vaid talle vähe ruumi andva nõrgalt struktureeritud stsenaariumi tõttu, mis poliitilisi intriige punudes muutub järjest selgitavamaks ja hüppab ühest kohast teise, põimides viimases kolmandikus lahtised otsad lõdvalt kokku. Ühelt poolt jälgib süžee Iiri radikaalide terroriaktis tütre kaotanud Londoni restoraniomaniku Quani (Jackie Chan) kättemaksuteekonda ning teisalt endise IRA liikme ja praeguse aseministri Hennessy (Pierce Brosnan) poliitilist sepitsemist võimalike järgmiste rünnakute taustal.
Need tegevusliinid seob sümpaatselt järjekindel Quan, kelle kinnisidee on leida tütre tapnud terroristid, kelle tegusid suunavad poliitilised jõud. Hoolimata sellest, et filmi relevantsust püütakse põhjendada poliitiliselt motiveeritud terrorismi kuvamise kaudu, ei paku viimaste aastate sündmuste foonil nende teemade nõrk ja fookusetu käsitlus piisavalt õigustust lõhata pomme Londoni kesklinnas. Kuna neid stseene ümbritseb toonilt kõikuv ja tahtmatult koomilisi ning pingutatult pinevaid hetki sisaldav lugu, mõjub rünnakute esitus küsitavalt ja ärritavalt.
Kuvades žanri kohta üllatavalt kannatliku montaaži ja kaameratööga potentsiaalselt sotsiaalselt rahutust tekitavate sündmuste eri osapoolte tegevust süüdlase otsimisest vägivaldse lahenduseni toob film esiplaanile Chani ja Brosnani esituse. Seda aga varjutab põneviku poole püüdlevat rütmi killustav dialoog, konservatiivne maskuliinsus, funktsionaliseeritud naistegelased ning vedel pingekõver.
Kuigi film sisaldab Chanile omast koreograafilist vägivalda, ei tasu selle ootuses treilerist (vaadake alt) kaugemale vaadata. Keskmise ja võbeleva leegiga edenev lugu ei luba ka Cliff Martinezi ("Drive", "Traffic", "Neon Demon") eristuvalt hüpnootilisel ja lummaval elektroonilisel heliribal särada, pigem tasub seda eraldi kuulata.
Kuna kokkuvõttes koondub film Brosnani tegelaskuju ebamoraalsetesse kätesse, näitab see Chani karakteri kohmakat lõimimist poliitilise tegevusliiniga ning režissööri suutmatust luua Quanist terviklik, Chani ampluaad laiendav karakter. Rõhudes aralt ja manipuleerivalt Quani sümpaatsele vaikivale nukrusele ja Chani trikitamisele, ei toeta film kahjuks ta kavatsusi väljaspool oma keeleruumi. Ent ka temata "Võõramaalane" oleks tonaalne ja temaatiline möödalask nii poliitiliste põnevike kui kättemaksumärulite kontekstis.
Toimetaja: Valner Valme