Tamur Tohver. See on Jumal, kes tõmbab! ({{commentsTotal}})

Rakvere Teater
Rakvere Teater "Kellavärgiga apelsin" Autor/allikas: Rakvere Teater

Tamur Tohver arutleb teatri ja religiooni suhete üle. Esimene osa.

See on Jumal, kes tõmbab!

Aga mina ütlen sulle: ei keegi!

Mitte keegi ei tule Jumala juurde, kui Issand Jumal ise teda ei tõmba. See ei ole sinu ega minu otsustada! Sa ei saa öelda, et võtad Jumala vastu tuleva suvepuhkuse ajal, sa ei saa öelda, et sulle sobiks järgmine esmaspäev või ehk kesknädal.

See on Jumal, kes kutsub. See on Jumal, kes tõmbab!

Ja tark inimene järgib seda kutset, kui see tuleb ja võtab seda tõsiselt.

Sa võid välja mõelda tuhat eri põhjust, miks sa täna siin istud. Aga mina ütlen sulle: mõtle välja mis tahes, mida iganes, ole sa tavaline teatrisõber, juhuslik sissehüpanu, priipiletiga, ole sa siin tööl, sõprade poolt siia veetud või naise sunnil tulnu, ole kes tahes, aga täna õhtul oled sa siin ainult seetõttu, et Jumal su siia vedas!

Ja tark inimene järgib seda kutset, kui see tuleb ja võtab seda tõsiselt.

 

Nii ütleb Jultustaja K. Smedsi "Külmapiltides" Polygon Teatri avalavastuses aastal 2008 Gert Raudsepa suu läbi.

 

Kõige... ?

Kõige seletamatum on vanas tehases, kus kakssada inimest hoiab kokkuleppimatult kahe tunni jooksul hinge kinni. Ja siis hoiab veel vabatahtlikult, kuni viimane valgus on kustunud, uksed tagasi kinni lükatud ja pimedus võtab maad. Keegi ei lahku. Keegi ei ütle sõnagi. Keegi ei julge alustada aplausiga selles pimeduses, et mitte lõhkuda.

See on ime.

Kõige vaiksem on peale etendust. Kui kõik on majast lahkunud. Kui istud keset tühja saali laval ja tajud. Neid hetki. Olnut. Inimesi. Öeldut ja läbi elatut. Tärganud ja surnud maailma. See on alati ühesugune. Noblessneris, San Franciscos, Brüsselis, Jerevanis, Vana-Antslas. Kus tahes.

See on ime.

Kõige mõistusevastasem on vaadata pealt, kuidas näitleja tõusmisest tõukunud ratastool teeb laval piruetiga kõrge kaare publiku suunas, pöörab siis lava äärelt ise tagasi ja kaob kulisside vahele. Ise, vabatahtlikult, kellegi suunamata, lavatehnikat kasutamata.

See on ime.

Kõige haaravam on tunda, kuidas inimesed saalis lõõtsutavad, sest etenduse loodud siserütm on olnud nii pöörane, et tuleb sisse lavastada vaheaja asemel kaks pausi poolteist minutit, et jõuaks vastu võtta. Et  oleks aega ja ruumi tajuda.

See on ime.

Kõige mõtlematum on arvustajal minna vaatama uut lavastust ja loota seal kogeda midagi sellist, mida oled endale oma peas illusoorselt loonud. Mingi vana mulje põhjal. Mida keegi ei ole sellesse konkreetsesse lavastusse sisestanud- ei näiteljad, ei lavastaja, ei autor. Püüdmata vastu võtta, mida sulle pakutakse hoopis teisel tasandil.

See on ime...lik: ihata pidevalt midagi uut ning püsida kangekaelselt endistes vaestes mustrites.

Kõige väljakutsuvam on minna monotekstiga võõrkeelse publiku ette ja teada, et poolteist tundi nad kas loevad sind läbi selle miski, millele ei oska nime anda, mida võib tunda, tajuda ja luua, kuid mida seletada ei suuda- või ei loe ja on häving. Ja kuulda pärast, et tõlge kadus esimese viieteistkümne minuti jooksul, kuid see oli hea, sest ei seganud siis enam andumast etendusele. Tseremooniale.

See on ime.

Miks sa seda ime seletama pead? Kas sinu maailm muutub täiuslikumaks, surelik, kui sulle öelda armastuse valem? Oled sa siis suutlikum avanema? Lihtsalt meenutuseks: ei olnud niipidi, et härra Newton või härra Einstein läbisid kõigepealt keerulise arvtehete rea ja selle tulemusena kukkus õun pähe. Vesi ei muutu igaühe käes veiniks, selgita, palju tahes. Ta nimelt lihtsalt ei lähe käärima, puudub loovuse protsess.

Õun on alati enne ja alles seejärel selgub õuna põhjus. Newtonil, aga ka Aadamal ja Eeval, Lumivalgekesel ja kurjal Võõrasemal.

Kuni otsime kirikust teatrit, klammerdume mõistusesse. Ja seni on kirik ka vaid koht, kus üks või teine kontsert või lavastus aset leiab. Pole vahet, kas kurb või rõõmus, ülev või põnev, on see eetiline või sakraalne ja kas see klapib ida või lääne kultuuriruumiga. Kirikus on ikka tantsitud. Kui me vaatame pisut ajas tagasi, märgime teatri alguseks laadateatri commedia del arte, kristlikud müsteeriumid või antiikdraamad jumalate osalusel. Enamasti soovime mõtestada seda teaduse ja ajaloona ja toonitame, et noist kujunes välja tänapäeva teater.

Nii palju, kui mina ringi olen sõitnud idas ja läänes, on sõnumitega rollimängud eksisteerinud kultuurilistest või geograafilistest dimensioonidest sõltumatult nii kaua, kui keegi üldse maailma mäletab. Milleks meile siis semiootika, kui me ennast vaid faktidega piirame? Teater loob ainult ja ainult märgilisi tähendusi ja kui keegi on teinud sellest endale meelelahutuse või sissetulekuallika või hoova enesekultuseks, siis ei ole see teatri kui võimaluse süü. Teater loob tähendusi ja mõjutab seeläbi maailma, nagu ka tseremoonia või rituaal läbi aegade. Etendus on Pöördumine. Näitleja ohverdab iseennast iga kord, kui lavale läheb. Kellegile või millegi poole, mingil põhjusel. Aga ka ümberpöördumine, loe: suunamuutus, avanemine, taipamine.

Kui see ei ole sündmus sinus eneses, jääbki see ürituseks ja etendamiseks. Loe: nurjunud katseks.

Kõik me oleme tajunud õhustiku muutust ruumis. Füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt. Enamasti meeleülevas seisundis. On see hetk küsinud kunagi sellest, kus sa parasjagu füüsiliselt viibid? Samuti vastupidi-  ruum on aidanud kaasa nihke toimumisele. Kuid muutus ise toimub alati sinus. Selles valguses ei ole mingit vahet, kas sa pead end materialistiks, ateistiks, religioosseks või isamaaliseks inimeseks.

See, mis sind ülendab, on osadus. Loe: osa saamine. Ja selleks, et osa saada, tuleb olla vastuvõtlik. Sedasama ülendust otsid sa ristimiselt, kaitseliidust või presidendi vastuvõtult.

 

"Usk mõistusesse ja arukasse tegevusse on hävingule määratud tee. Ükski fakt ei toeta väidet, et inimene õpiks kasutama oma mõistust ja taiplikkust millekski muuks kui vaid kõige madalamate eesmärkide täitmiseks." (Smeds, "Külmapildid")

 

Inimene on üldiselmalt olnud siiani enesehävituslik, mugavuse, enesekesksuse ja naudingute küüsis ja on tõhusamadki häid lahendusi enda vastu pööranud. Nõnda saab teatri abil manipuleerida kelle ja millega tahes. Miks? Sest kirikusse või parteisse ei kipu keegi enam uskuma, teatrisse tulevad kõik, maailmavaatest sõltumata.

Miks?

Miks me otsime teatrit kirikust, selmet otsida kirikut teatrist? Loojat sinus eneses?

Kas ei või olla, et rituaali olemus on muutumas? Või täpsemalt väljendudes -- mis meid teatris siis tegelikult võlub: vaatemäng või sisemine muutus, taipamine, rikastumine, tõusmine kõrgemale tasandile? Ma olen üle poole elust veetnud prooviruumis, stuudios või etendusel ja võin kinnitada, et kunagi ei ole see küsimus, mis meid hinge kinni hoidma paneb mitte kuidas pöördutakse? vaid mida öeldakse? Seda võib kinnitada ükskõik milline teatripraktik. Kuidas-küsimus on vaid peibutus, millega sind Jumala (loe: transformatiooni) juurde suunata.

Teater on sakraalehitis, sest tema esmane ülesanne on ülendada inimest. Teater on imaginaarne tajumuslik ruum, pöördumine ja vastuse saamine. Teater kasutab selleks kõiki võimalikke vahendeid, kuid ennekõike kahte põhilist: protseduurireeglite ja käsitööoskusega rituaali ning pöördumist. Loe: vormi ja inimese psühhofüüsilist olemust ning sõnumi formuleerimist. 90 % juhtudest on selleks palve sulle: ära nii ela! On kombeks saanud, et teatritegelasi saadetakse ära lavalt, mitte kirikust.

Teatris ruum kujundatakse, häälestatakse ja seejärel vaimustatakse. Loe: täidetakse vaimsusega. Teatris leiab aset looming. Selle läbiviija on looja. Jätan siinkohal suurtähed kasutamata, et materialistis ei tekiks alaväärsust vms tõrget.

Aga sa mõistsid.

Jumala olemasolu, õigemini toime (loe: osaduse andmine ja saamine), ei sõltu selle aksepteerimisest või mitte. Lihtsamas keeles- üldjuhul ei tehta teadlikult halba etendust. Looja võib ebaõnnestuda, kuid see ei ole sihilik. Seega on teatrietenduse eesmärk alati, konstantselt ülendada. Tseremooniameistrid, kes seda teevad, on saanud vastava ettevalmistuse. Hea näitleja läbib transfarmatsiooni igakordselt päriselt.

Ka sina oled seda õuna juba söönud. Nagu Aadam või Lumivalgeke või... kes tahes kaasaegne inimene. Sa ei kujuta tänast ühiskonda teatrita ettegi. Kuitahes laia leviga on kino, annab filmile festivalil elu ainult elav näitleja ja reźissöör, kes levitajaga kaasa sõidab. Mäletad, silm loeb?

Kas pole meil mitte mälestust olnust ja teater jäetud meile kui niidiots leidmaks tagasiteed tõelise juurde?

 

"Ma ei tea, mille pärast sa, kulla sõber, enda arvates täna siia tulid... See võib ju nii olla, et sul ei olnud miskit paremat teha ja mõtlesid, et tuleks õige siia, noh nii aja viiteks. Võib ka olla, et mõtlesid, et ahaa, selline asi, et hüppan läbi, vaatan, mis värk on. Ja et oled siin täna vaid sellise kõrvalise vaatlejana, kellele need usulised asjad ja muud, millest siin räägitakse ja mida käsitletakse, korda ei lähe ja et sind need ei puuduta. Noh, et oled siin lihtsalt lõbu pärast, kogemata." (Smes, "Külmapildid")

 

Ja sel viisil puutub kõrvaline vaatleja kokku nähtusega, mis sind sellelt osaduselt kogu aeg tagasi tõmbab. Nähtuse nimi on ekspert.

Ilmselgelt on ääretult ahvatlev olla palutud andma hinnanguid. Enamasti tuhinas ekspert ei märka, et on tegelikult palutud otsustama teiste inimeste elu üle. Selles õndsas teadmatuses ei olekski midagi kuritegelikku, välja arvatud, et esmajärjekorras hakkab see teda ennast seesmiselt õõnestama. Otsused, mis neid hinnanguid saadavad, on just need, mida ekspert ise teha ei sooviks, kuid just neid ta põhjustab.

Teisest küljest on eksperdi elu lihtsalt tänamatu. Sa tead kogu aeg, mis on hea, kuid sa leiad seda liiga harva. Samal ajal oodatakse sinult adekvaatset tagasisidet, kuid kursis peab hoidma end ka keskpärase kvantiteediga... Kriteerium, mida tubli ekspert taga ajab on kõrge ja ta põleb lõpuks läbi, sest teadupärast ei tõuse madalalaubalised teostajad kõrgemate tasemele, vaid veavad kõrgemad vaatlejad alla. Selline ettenägelikkus asendub peagi nägemishäiretega. Ühel päeval kuulutatakse parimaks miski, mis lihtsalt on kehvadest valikutest parim...

Samal ajal tekitab protsess ja pealepandud staatus jumalikkuse illusiooni. Alles hiljuti juhtus ühel maal järgmine lugu. Teatrijuht sooritas tahtmatult rämeda ebaeetilise teo ja selle maa vastava valdkonna minister tegi talle ettepaneku juhi koht vabastada. Ekspert aastast väga ammu pani omakorda ministrile ette oma ettepanekut veelkord kaaluda, sest juhi lahkumine võiks kaasa tuua teatri lagunemise. Nüüd väike laiendus. Julgen kahelda, kas ekspert teadis selle juhtumi tegelikke asjaolusid. Ta lähtus seesmisest arvamusest, mis võiks juhtuda. Aga ta ei ole ilmselt kunagi taibanud, millistel alustel konkreetne kollektiiv tegelikult elab. Tema arvates oli tähtsam teatri kui tervikliku kollektiivi säilitamine, ükskõik millise eetika hinnaga? 21. sajandil on selline seisukoht... vabandust?

Samuti ei tajunud elukutseline hinnangute andja, et konkreetne minister on praktiku taustaga, kes on toonud ühe terve teatri mitte ainult välja majanduslikust väljasuremisest, vaid ka tagasi kindlasihilise loomingulise suuna juurde. Ehk siis- pädev tegema sellesisulisi otsuseid.Teisisõnu, kahjuks säilitasid kõik peale eksperdi selles situatsioonis reaalsustaju. Teatris leiti lahendus, kogukond sai vastuse, osavõtnud õppisid. Me arvame, et olemegi juba seal, kus meile tundub, et oleme. Aga tihti siiski veel ei ole.

Ma ei võtaks seda taas kõneaineks, kui see ei sobiks siia heaks näiteks. Sa ei märka, millal libastud. Jõu kasutuse (loe: vaimse ja/või füüsilise) ja karistamatuse printsiibi esile kutsutud illusioon leidis väljundi hoopis mitte peategevuses vaid nö. elulises kõrvalteemas. Seda juhtub ju iga päev, igas valdkonnas. Nõnda kipub ta täna olema.

Ja kuni on levinud tarbijalik mõtteviis "teater kui meelelahutus", ei seisa suured majad ise püsti. Osadus hajub.

Sest öeldakse, et Jumal tuleb kasvõi tühjale plekktaldrikule, aga selleks pead sa talle enne taldriku panema. Aga tihti pole isegi märkamist seda taldrikut panna, isegi kui temast kahju ei ole.

Sest öeldakse ka, et Jumal tuleb vaid puhtasse templisse. See on see teine põhjus, miks suured majad ei kipu püsti püsima. Sõnum hajub enne taevani tõusmist või ei saa piisvalt elujõudu.

Kõige hingematvamad olid selle üle 70aastase armeenlase soojad pruunsilmad, kes ootas mind kuldsel oktoobrihommikul Jerevani Filmi- ja Teatriinstituudi Teatri uksel. Kellega ehitasime terve hommikupooliku vaikselt etenduse lava. Rääkisime teatrist. Kes rääkis vabalt ja arukalt vene keelt ja mõistis inglist. Kelle silmad süttisid, kui laususin talle 35 aastat tagasi telelavastuses "Uus poiss" mängitud Davidi armeeniakeelse maagilise repliigi "Barev dzez, barekamner!"- tere tulemast, sõbrad! Kes kutsus mind hiljem hellitavalt Tamur-dźan. Kes vaatas meie "Väävelmagnooliad" tervenisti ära, ehkki venekeelseid subtiitreid ei olnud. Ja tänas kõiki.

Kes oli esimene hommikul ja viimane õhtul majas, meid peale etendust ära saates.

Ja nõnda sai ring täis, seal, Jerevanis, põlvkondi üles kasvatanud vanas teatris, vana mehe silme all.

See mees on ime.

Kõige raskem.

Kõige raskem on võtta akutrell pärast kõiki neid etendusi ning lasta lahti esimene kruvi. Mis oli kord viimane kruvi, templi püstitamise lõpus. Sest taas oled sa seal keset tühja saali keset lava.

Aga mitte iial enam üksi.

Ja sestap ei tõuse käsi lõhkuma Templit.

Sest need vanad silmad teavad, mida on vaja, et Jumal templisse tuleks.

 

Boeing 737-800, Jerevan-Moskva

 

Järgmises osas:

Vaidluse lõpp: usk on oopium rahvale, sest kirik on kommunism. Näitleja transfarmatsioon ehk teater on ka täna niidiots Jumalani. Lavastaja Kutse. 

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: