Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?
Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.
Ega ma küll päris purjus olnudki, pigem veidi vines, sest oli olnud Julia sünnipäev ja ta tuli üle pika aja külla ja asi keeras kuidagi nii, et istusime ühel päeval kahes kõrtsus, läksime tülli, aga suutsime leppida ja järgmisel päeval enne, kui ma valimistele jõudsin, istusime juba jälle nii Kohalikus kui Antalyas.
Eksiga kohtumised on keeruline sotsiaalne ja intiimne suhtlusharjutus ja ma tunnistan, et ei valda seda teps. Julia ehk valdab paremini, aga temagi ei tundu olevat veel päris meister. Peame harjutama.
No Antalyasse ma lihtsalt pidin minema, sest olin sinna 12.50 võlgu jäänud.
Ütlesin baarineiule, et tulin võlga tasuma. Neiule tundus asi kahtlane, ta käis asja köögis uurimas ja viis siis mu tumedat verd mehe juurde, kes einestas üksi keset kõrtsu pika laua taga. Ilmselt oli see kõrtsuomanik. Kordasin oma võlajuttu ja mees vaatas mind sutsu aega üsna terasel pilgul ja vaikis.
Arvata võib, et türgi mees küsis siis: „Kui suur võlg oli?“
„12.50.“
Mees hakkas mõnusalt naerma. Mulle tundus, et ta kartis, et ütlen kaksteist tuhat ja ajan mingit rahapesuskeemi. Mees leidis, et sellise võla võin vabalt ära maksta, pole probleemi.
Olgu, Antalyast võetud poolik veinipudel Mihkli kingitud kirjanikupintsaku küljetaskus, jõudsin meie Uue Maailma valimisjaoskonda. Astusin lauakese juurde ja mõtlesin, et kas siin võin ka näitsikutele kahtlane tunduda.
Aga tagumise lauakese neiu vist tundis mind, sest viipas: „Peeter, tule aga otse siia minu juurde!“
Tegin oma pohmellivärinas käega pookstavi paberile ja küsisin igaks juhuks: „Ega vist ei ole seadust, et vindisena ja poolik veinipudel taskus ei tohi valima tulla? Ma tulen sünnalt ja me ei jaksanud Antalyas enam seda pudelit tühjaks juua...“
Neiu naeratas ja pidas targemaks mitte vastata.
Valisin kähku refi ja Taavi Rõivase ära.
See refiviga on mul küljes sest aast, kui reklaamiagentuuris refi kampaaniat tegime. Tunne, et peab neid toetama ja eks nad ole tõhusat tööd teinud.
Poliitikute kirumine on kuidagi igav, või siis peaks eriti teravmeelselt kiruma, aga seda ma ei oska.
Kiitsin veel ruumist väljudes ka, keda olin valinud, sest pole siin mul saladust vaja teha miskit.
Kirjanikuid kandideerivad küll kõik sotside hulgas, aga nende nimekirja vaatamiseni ei jõudnudki. Nojah, mul ei tulnud hetkel meelde, et küllap naabri-Karla oli kesklinna sotside nimekirjas. Kui oleks meenunud, siis olnuks pisut peamurdmist. Andrei kandideeris millegipärast Lasnamäel, seda ma teadsin. Küllap pidi seal hääli püüdma, oma nime tõttu, ja püüdiski 252 hinge kinni. Ilmselt pole lasnamäekad Andrei venekeelset „Sillamäe passiooni“ liiga palju lugenud. Andrei, miks ei käinud sa ukselt uksele ega jaganud oma vahvat raamatut?
Aga ruumist väljudes tuli mulle vastu kolm mundrimeest. Mõtlesin paranoiliselt, et miks on mind arreteeerima kutsutud tervelt kolm politseinikku. Kas kardeti, et olen nii konfliktne või taskus on veini asemel süütepudel? Minu käte selja taha väänamiseks piisanuks poolest politseinikust või lapspolitseinikust.
Aga politseinikud läksid must mööda valimissaali. Ei teagi, kas uurima, et kus see märatseja ja huligaan siin on või läksid hoopis ise valima. Vaat see viimane oleks toredam. Ei ole vaja keni politseinikke alati kahtlustada. (Jah, mul politseiallergia kipub olema küll, sest ei vabane nii lihtsalt.) Igaks juhuks ei hakanud korravalvuritega vestlusse laskuma, kuigi ehk nemad oleksid mulle selgeks teinud, kas vindine inimene tohib valida. Karta on küll, et soolaputkas.
Nüüd ei saanudki ma oma küsimusele vastust ja tühja kah. No ehk järgmine kord pannakse mind valimistel puhuma ja kui promill pole kõrge, äkki lastakse siiski kabiini ja ei kardeta, et ma seal magama jään ja valju norkamisega piduliku õhkkonna rikun.
Pakun hoopis, et valimisaktiivsuse tõstmiseks võiks teha nagu nõukajal ja anda valinule veidi viinereid või kommi või pudeli õlutki. Viimasega on muidugi oht, et õlu juuakse sealsamas valimisjaoskonna taga ära ja haugatakse viinerit ja kommi peale. Ja siis viiakse juba pooled valijad otse platele, aga platel pole palju ruumi.
Jah, ei ole minust poliitikas ikka kaasarääkijat.
Toimetaja: Valner Valme