Arvustus. Kurjam ütleb ei mugavusele, turvalisusele ja igavusele ({{commentsTotal}})

Kurjam
Kurjam Autor/allikas: Laura Oks

Uus plaat

Kurjam

“Surm tappis ära” (ise välja antud)

7/10

Kui mõelda muusikažanritele, milles Eesti esindajad on maru kõvad, tuleb punk üsna esimeste seas pähe. Meil on J.M.K.E., on Psychoterror, on Vennaskond ja meil on nende märksa humoorikam ja pisut noorem veli Kurjam. Kunagi kõigi rullnokkade lemmiklooga “Mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön” tuntust kogunud ansambel viskas eelmisel albumil “Kuumalaine Stroomi rannas” muidugi teerajajaile kinda: “Punkarina oma nooruse veetsin/ Kojamees ja Villu – pettund olen neis/ isegi Trubetsky anarhia reetis/ nüüd igaüks on erinevas parteis”. Loo pealkirjaks oli “Punk sureb vaikselt”, aga juba 1996. aastast tegutsev Kurjam on ise tõestuseks, et ega ta kipu surema kuhugi ja kindlasti mitte vaikselt.

Värske plaadi “Surm tappis ära” värvikas ja efektne kujundus lubab eeldada, et tegemist saab olema kontseptuaalse albumiga keskajast. Päris nii see siiski pole ja materjali jagub nii ajaloost ja päevapoliitikast kui igihaljastest pungiteemadest. Kui avapala “Inimsööja öökull” on raju raiumine, siis järgmine keerab veel pisut juurde. Lahkelt ulatatakse käsi Tallinnas äsja pika puuga kohalikud valimised võitnud Keskerakonnale, kellele pühendatakse “Keskerakonna uus hümn”: “Keskerakond ei valeta kunagi/ Keskerakond kaitseb lihtrahva huve/ valides meid vana hea kommunism/ Eestisse jälle tagasi tuleb”.

Märksa leebem versioon palast oli esindatud juba 2009. aasta plaadil “Maailm on Lasnamäe” ja bändi Facebooki-kontot uskudes osales see ka Keskerakonna noortekogu laulukonkursil. Lahe! Aga tegelikkuses jääb see iroonia muidugi pehmeks. Ega Keskerakonnast endast vist räigem olla anna, kui kokaiinitriipu sisse norsanud Tony Montana ilmega Märt Sultsi räuskavaid kampaaniavideoid vaadata.

“Surm tappis ära” on kõige klassikalisem punkmuusika – lühikesed lood (plaat kestab kokku alla 20 minuti), palju viha ja kergelt ängi, samaväärselt nöökimist ja vaimutsemist, kuhjaga röökimist ja lärmamist. Kitarripartiid on sirgjoonelised ja lihtsad, agressiivsed ja rajud. Ma ei tea, kui palju siit midagi päris uut või silmapaistvat leiab, aga kas peakski, Kurjam on heas mõttes lihtne klassitsistlik bänd. Siiski, “Kübermunga” autotuunitud vokaal jääb kõrva ebatavalise leiuna.

Pungiga on see mure, et enamiku jaoks on ta faas, poos ja noorusse jääv mäss. Ühel hetkel tuleb elu peale. “Liiga vähe punki on elus. Praegu vaatan juba noorelt on paljud nagu mingid Flandersid. Elu on vähe sees. Liiga viisakad, etteaimatavad. Noorena on vaja sigadusi teha” kirjutas selle kohta Psychoterrori-Freddy luulekogu arvustades Valner Valme. Eraldi probleem on, et viimasel ajal seostub igasugune protest, vastandumine ja altpoolt mässamine mulle rohkem madalalaubaliste osside nagu Donald Trump valijaskonnaga, mitte aateliselt vabadust ihkava pungiga. Punk on minu jaoks vaimuseisund, mille ajel ei pea tingimata autosid põletama ja panku rüüstama (õige, kuigi autod ja pangad on ülehinnatud, siis sigaduste all pidasingi silmas loomingulisemat tõpralikkust - VV), aga mis võiks alati otsapidi kohal olla. Elu on liiga rikkalik, et seda ainult turvatoolist, kollase kiivri alt ja kaitseprillide tagant vaadata.

“/.../ kus ma pääsen tõsiduse ja asjaliku elu käest. Ei tea enam, kas tahakski pääseda. Aga mingeid ventiile on vaja meile!” lõpetas Valme oma arvustuse. Kurjam igatseb taga sama ja lajatab kõik lauale plaadi eelviimases loos “Kurb on vaadata”: “Beebilõust on ainus, kes veel roppusi röögib/ Koplis matšeetega kauplusi röövib”. See polegi ratsionaalne ega mõistuspärane seisukohavõtt, vaid eelkõige janu ootamatuse ja stiihia järele, tüdimus turvalisusest, mugavusest ja igavusest.

Kurjam pakub kahtlemata üht nimetatud ventiili. Kas või hetkeks tahaks lipsu eest rebida, kontorilaua jalaga pooleks lüüa ja Toompea suunas keskmist näppu vibutada. Ja kaasa jorutada: “Astmeline tulumaks imet teeb/ esimesel Eestil pidu pole pikka/ rikastelt võtame, vaestele anname/ kuni vaesed on pururikkad”. Aga siis tuleb muidugi elu peale. 

Toimetaja: Valner Valme



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: