Krista Kodres: kunsti ja kunstiteaduse kude on põimunud keeruliselt, ühiskondlikult ja erialaselt ({{commentsTotal}})

Krista Kodres: „Suundumus on eelistada kas praeguse aja või lähimineviku uurimisteemasid. Nüüdisaega on kergem uurida, sest pole vaja osata saksa keelt ja tunda paleograafiat, pole vaja ka nii palju lugeda, et end kauge ja võõra minevikuga kurssi viia.“
Krista Kodres: „Suundumus on eelistada kas praeguse aja või lähimineviku uurimisteemasid. Nüüdisaega on kergem uurida, sest pole vaja osata saksa keelt ja tunda paleograafiat, pole vaja ka nii palju lugeda, et end kauge ja võõra minevikuga kurssi viia.“ Autor/allikas: Arno Mikkor

Krista Kodrest võib kaheldamatult pidada üheks Eesti mõjukamaks kunstiteadlaseks, kelle erakordne professionaalne haare hõlmab arhitektuuri- ja disainiajalugu, renessanss- ja barokk-kunsti ning muinsuskaitset, kunstiteaduse historiograafiat ja visuaalkultuuri, kui nimetada olulisimad valdkonnad.

Krista Kodres on lõpetanud 1980. aastal Tartu ülikooli ajalooteaduskonna kunstiajaloolasena. Seejärel alustas ta tööd Riiklikus Kultuurimälestiste Instituudis. 1990ndatel oli Kodresel oluline roll Eesti kunstiakadeemia (tollal kunstiülikooli) õppe- ja teadustöö uuendamise protsessis. Sellesse perioodi jäi ka kunstiteaduse eriala loomine EKAs ning 1997. aastast peale ongi Kodres kunstiteaduse instituudi üks juhtivaid õppejõude-teadureid ning kuueköitelise „Eesti kunsti ajaloo“ peatoimetaja. Kunstiteadus kui eriala on viimaste aastakümnetega Eestis suuresti muutunud, seda nii kunstiajaloo õpetamise, kunsti ülevaateajaloo kui ka teadustöö tasandil. Krista Kodres on saanud neid muutusi nii-öelda omal nahal tunda ja olla ka muutuste esilekutsuja rollis.

Alustasid oma arhitektuuriajaloolase tööelu ENSVs. Millised olid 1980. aastatel ametliku kunstiajalookirjutuse võimalused ja piirangud? Millistel foorumitel ja kuidas sai neid ületada?

Verinoore uurijana ei arutlenud ma tollal nii keeruliste küsimuste üle. Riiklikus kultuurimälestiste instituudis tegutsesid toonased korüfeed nagu Villem Raam ja Mai Lumiste, ülikoolis olin õppinud Mart Elleri ja (paraku vaid ühe kursuse) Jaak Kangilaski käe all. Kuigi olen neile siiralt tänulik, pean tõdema, et saadud erialane haridus – ajaloo osakonnas spetsialiseeruti kunstiajaloo erialale alles III kursusel – oli ikka vilets küll, ükskõik mis otsast vaadata. Mäletan hästi, kuivõrd rumalana end tööle minnes tundsin ja kui palju kunstiajaloolase käsitööoskusi pidin ise juurde õppima. Mul siiski vedas, sest sattusin kultuurimälestiste instituudi uurimisosakonda, kus oli tegemist laiemate teemadega, ei pidanud koostama üksikute hoonete ajaloolisi õiendeid. Mul on aga ka meeles kirjutamist saatnud tunne, et midagi on puudu või koguni valesti. Seda, mis puudu ja valesti oli, ma siis ei osanud seletada. Alles palju hiljem sain aru, et mind ei rahuldanud diskursus, mida ka ise pidevalt reprodutseerisin: kirjutada ajaloolisest arhitektuurist ja kunstist valdavalt stiiliajaloo kirjeldavast vaatenurgast, mh vormieeskujusid jälitada. Nii oli Eestis töötatud, see oli iseenesest toona väga keeruline, sest kõige kohta polnud ju kirjandust. Ühesõnaga, mind piiras kõige enam mu enda piiratus ja teadmatus. Tuleb arvestada, et lääne uurimusi ja eriala-ajakirjandust me eriti – peaaegu üldse – ei tundnud, sest neid raamatukogudesse ei ostetud. Seegi tuleb arvesse võtta, et ka oma silmaga polnud me eriti midagi näinud: Pariisi ja Rooma jõudsin alles 1990ndatel, kuigi õpetasin juba ammu enne seda kunstiinstituudis lääne interjööri- ja mööblikunsti ajalugu.

Nõukogude ajast rääkides kerkib kohe küsimus, kas ja kui, siis mil määral puutusid kunstiajaloolased kokku tsensuuriga?

Mis puutub kunstiajalooliste tekstide tsenseerimisse, siis ma pole õige inimene seda kommenteerima, sest mina seda kogenud pole. Kindlasti olid organite suurema tähelepanu all teaduste akadeemia ajaloo instituudis töötanud kunstiajaloolased, aga kas kontroll jätkus ka 1980ndatel, eriti kümnendi lõpupoole, selles julgen kahelda – võimudel oli juba muudki teha. Kultuurilehes Sirp ja Vasar trükitu käis ilmselt vastava „lugeja“ silme alt läbi, kuid nagu on rääkinud toonane Sirbi kunstitoimetaja Mirjam Peil, jõuti lugemiseni sageli siis, kui artikkel oli juba ilmunud. Tavaline oli hoopis see, et instituutide plaanilised uurimused jäid enamasti käsikirja, sest puudus paber ja trükilimiit. Olukord hakkas veidi muutuma alles 1980ndate lõpul. Ega Eesti kunstiajaloolastel nõukogude ajal palju avaldamiskohti olnud: haruharva ilmus ainus akadeemiline ajakiri Kunstiteadus. Kunstikriitika, midagi publitseeriti ka TA toimetistes. Ilmus ajakiri Kunst, kus avaldati kunstikriitika kõrval ka kunstiajaloo artikleid, ning siis vana hea Sirp ja Vasar. 1980ndate lõpul hakkasid ilmuma Vikerkaar ja Akadeemia, mis avardasid suuresti ka minu maailmapilti.

Sinu uurimisväli on väga laiahaardeline. Millised valdkonnad on olnud sulle endale kõige südamelähedasemad? Mis sa arvad, kas sinu valikud on olnud seotud kuidagi ka ajastu vaimuga?

Olen tõepoolest haakunud paljude ajastute ja probleemidega, südamelähedased on olnud kõik, muidu poleks ju nendega tegelenud. Kogu kunstiajalugu on mulle üks suur kiusatus, sest see lihtsalt on nii huvitav. Eks paljust huvitumisel on ka ohud, sest kõiki oma uurimisvaldkondi pole ma kindlasti suutnud uurida mind ennast rahuldaval tasemel. Alustasin kunagi arhitektuuriajaloolasena, sealt jõudsin (kutse tõttu õpetada sisearhitekte) mööbli- ja interjööriajalooni, sealt hargnes kibekiiresti haakumine 1980ndate teisel poolel alanud disainibuumiga ja kunstiarvustuste kirjutamine, kuid ka Eesti NSV aegse disainiajaloo uurimine.

Samal ajal olin ka Moskva üleliidulise kunstiteaduse instituudi aspirantuuris, kus kaitsesin 1992. aastal kandidaadikraadi teemal „Tallinna varauusaegne elamu“, mida sain uurida kultuurimälestiste instituudis töötades. Selle teema juurde tulin veel korduvalt uue materjaliga tagasi, kaitsesin filosoofiadoktori kraadi ja 2014. aastal publitseerisin ka raamatu.

1990ndatel jõudsin luterliku arhitektuuri ja kunsti teemani. Olen uhke, et olin selle uurimissuuna pioneer, uurimist jagub siiani. Veel olen tegelenud pärandi ja restaureerimise ajalooga ning viimati põhjalikumalt kunstiajaloo historiograafia probleemidega.

Ma muidugi ei usu, et ajastu vaimul on õnnestunud ühtegi ajastut üheselt määrata, kuid kindlasti on sotsiaalseid, kultuurilisi ja erialasiseseid suundumusi ja hoovusi, mis päevakajastavad ja toovad esile teatud teemad. Näiteks reformatsioonijärgset kunsti sai käsitleda alles siis, kui nõukogude aeg oli läbi, varem oli see tabuteema.

On igati mõistetav, et kunstiteadlane pöördub nende teemade ja pärandi poole, mida ta polnud saanud ideoloogilistel või muudel põhjustel seni uurida. Siinse materjali läbiuurimist ja dokumenteerimist peetakse meie kunstiteadlaste peamiseks ülesandeks. Sina oled viimasel ajal keskendunud aga kunstiajaloolise mõtte ja kirjutamise ajaloole.

Kunstiteaduse ajaloo uurimine on kindlasti praegu meie eriala üks rahvusvahelisi suundi. Huvi tõusis seoses kogu humanitaarteaduses toimunud teoreetilise pöördega. See on viinud tõdemuseni, et kunstiteoste ja -nähtuste üle arutamine on aja- ja kohaspetsiifiline. See on tõstatanud rea üldisemaid küsimusi. Millest sõltub kunstiteoste väärtustamine? Kuidas tekib ja mille mõjul muutub kunstiajaloo kaanon? Millele toetudes teeb kunstiajaloolane kirjutades/üldistades oma valiku? Missugust rolli mängib seejuures diskursiivne traditsioon? Kokkuvõttes: miks on nii, et majad ja teosed on oma materiaalses eksistentsis ikka needsamad, aga nende tähendus – see, kuidas neid vaatame ja mõtestame – muutub? Nagu paljud teisedki Eesti teemad pole ka kunstiajaloo kirjutamise teema nii väga kohalik midagi. Tõsisemalt saab sellest kirjutada vaid siis, kui mõelda laiemas kultuurilises ja distsiplinaarses kontekstis.

2008. aastal ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi ilmunud new art history teemalist arutelu alustasime tõdemusest, et „meie kunstikirjutust laiemalt, sh ka kunstiteaduslikke uuringuid, iseloomustab – vähemalt osaliselt – soovimatus suhestuda kriitiliste diskursuste ja distsipliini enda kriitikaga. Kas ei iseloomusta meie kunstikirjutust visa usk sellesse, et kunst, välja arvatud juhul, kui pole tegemist ilmselge propagandakunstiga, ei ole ideoloogia(te)ga seotud? Oleme jõudnud sinnamaani, et tunnistame kunsti (teatavat) sõltuvust selle ajaloolis-kultuurilisest kontekstist, kuid kunsti ja ideoloogia seoste analüüs on endiselt vastumeelne. Sellega kaasneb ka soovimatus analüüsida kunstiteaduse ja -kriitika ideoloogilist positsiooni“. Kuidas on kunstikirjutuse ja kunstiajaloo distsiplinaarsete ja ideoloogiliste aluste analüüs vahepeal edenenud?

Arvan, et sul on osalt õigus: teatav vastureaktsioon nn new art history uurimisfookusele on endiselt olemas, kuid see pole enam kindlasti absoluutne. Ma ise juhin praegu uurimisgranti „Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengusuundade ühisväljal“ ning meie eesmärk on suhestuda ka ideoloogia ja poliitikaga. Kuid küsimusel on ka teine pool: olen igati veendunud, et hea uurimus näeb probleeme komplekssena ja on distsipliinideülene: ideoloogiliste mõjudega arvestamine üksi ei määratle kogu kunstiajaloo uurimist (ja mõistagi ka kunsti tegemist). Kunsti ja kunstiteaduse kude on keeruline ühiskondlike ja erialaste seoste põiming.

Ühes nähtuses/teoses/tekstis võivad saada kokku paljud tegurid, kuid nende konstellatsioon ja kaalukus ei pea alati olema ühesugune. Uurija üks võimalusi selle keerulisusega toime tulla on vaadelda mõnd ilmingut süvitsi ja väga põhjalikult ning jõuda sedakaudu laiemate seosteni.

Kui aga küsid distsipliini enesekriitika ja enesevaatluse kohta, siis mulle tundub, et sotsiaalsete ja kultuuriteaduslike uurimisküsimustega on Eesti kunstiteadlased juba enam-vähem kohanenud. Vähem on ehk mõeldud pilditeaduse teoreetiliste võimaluste peale. Selle uurimissuuna puhul käsitletakse teoste kogemise probleeme, muuhulgas seda kuidas kunst ja visuaalkultuur mõjutavad meie maailmanägemist ka üldisemalt. Kui ennist küsisid, kas ja kuidas on mõjutanud tänapäev kunstiteaduse diskursust, siis nüüdses tarbimisühikonnas ongi esiplaanil vaataja (kunstitarbija), mitte kunstniku uurimine nagu varem. Kokkuvõttes aga arvan, et eesmärk pole ju panna kõik visuaalkultuurist, kunstist ja selle ajaloost ühtemoodi kirjutama, kuid kunstiajaloo õpetajatel ja õppejõududel on kohustus teadvustada ja kutsuda kriitiliselt mõtestama kõiki eriala väljal toimivaid teoreetilisi ja metodoloogilisi ideid.

Humanitaarteadlastena on meie tegevus seotud eelkõige ühiskondlik-kultuuriliste protsesside ning nende mõtestamisega. Mille üle peaks Eesti kunstiteadlane pead murdma 2017. aasta lõpul? Millistes valdkondades on meie tegevus eriti päevakajaline ning kus oleme ajale jalgu jäänud? Kas meid mõjutavad viimasel ajal üha enam pingeid tekitavad sisepoliitilised ja globaalsed sündmused?

Muidugi elame siin ja praegu, praegune aeg – Jetztzeit, kui laenata Walter Benjamini termin – määrab arusaamu ning valikuid, mida teeme oma igapäevatöös. Oleme globaalküla elanikud ning infotulv ja seda saatvad poliitilised, kultuurilised jm diskussioonid, mille kaudu ilmnevad konkureerivad väärtused, on ka professionaalse argielu osa. Need mõjutavad kunstiteadlase teemavalikut ja ka kogu diskursust. Kui tuua mõni näide veidi kaugemast ajaloost, siis tõi koloniaalimpeeriumide lagunemine ju muu hulgas kaasa tõelise „globaalse kunstiajaloo“ avastamise, kunstikontaktide tohutu uurimislaine: geograafiliselt ulatusid Euroopa kunsti mõjud Ladina-Ameerikast Aafrika ja Indiani. See kergitas lääne kunstiajaloodiskursuse dominantsuse küsimuse, mis omakorda viis põhimõtteliste kunsti- ja kultuuriteoreetiliste diskussioonideni. Või osalt eelmisega võrreldav ajaloosündmus, müüri langemine ida ja lääne vahelt: selle tagajärjel sündis Ida-Euroopa kunsti- ja kunstiajaloodiskursus, mis kasvas koos tiheda näituste ja konverentside lainega 1990ndatel ja ka 2000ndate algul. Praegu on ka eesti kunstiteaduses sotsialistliku kunstiajaloo uurimisel oluline koht.

Kui mõelda 2017. aastale, siis on rahvusvaheliselt kõige aktuaalsemad teemad muidugi islamiterrorism ja Euroopat tabanud migratsioonilaine. Viimasele on reageerinud ka eesti kuraatorid, kui mõelda kas või Kumu ja Tallinna Kunstihoone hiljutistele näitustele. Üks minu tubli magistrant uurib eesti pagulaste kunsti- ja kunstielu Saksamaal Geislingeni laagris Teise maailmasõja järgsetel aastatel.

Pean oluliseks ka jätkuvat ažiotaaži rahvusluse teemadel (mis seostub ka migratsiooniteemaga), mida peaaegu kõik poliitilised jõud enese huvides esil hoiavad ja mida ajakirjandus omakorda enda huvides veelgi võimendab. Kas kunstiajaloolased on selle problemaatikaga suhestudes ajale jalgu jäänud? Jaa ja ei. Ise alles meenutasid pronksiöö-järgset kunstiteadlaste ühingu konverentsi (Kunstiteaduslikud Uurimused 2008, nr 3[17]), kus oli teravalt kriitika all kunstiajaloo kirjutamine üksnes rahvuslikust vaatenurgast. Kui lugeda viimase aastakümne tõsisemaid uurimusi, alustades su enda raamatuga „Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850–2000“, siis võib öelda, et kunstiteadus on rahvusluse ebaadekvaatsele üleshaipimisele küll kriitiliselt reageerinud. Iseküsimus on, kui palju jõuavad meie uurimistulemused laiema publikuni, päevalehtedesse, kooliõpikutesse. Kardan, et mitte eriti. Ülivajalik teadmissiire on raskendatud juba Eesti teaduspoliitika tõttu. Praegune poliitiline arengusuund – marurahvusluse, sallimatuse jms loosungite lai kõlapind Eestis ja mujalgi – paneb muretsema vaba kriitilise mõttearenduse võimalikkuse üle tulevikus.

Mis võiks olla meie kunstiteaduses teisiti? On iseenesestmõistetav, et humanitaarteadustesse on rohkem raha vaja.

Kunstiteadus ei toimi vaakumis: selle edasist arengut raamib globaalküla ja ka siinne poliitika, eriti muidugi teaduspoliitika. Humanitaarteadused ei kuulu meil prioriteetide hulka ja nende hindamisel kipuvad domineerima samad mõõdikud, mis loodus- ja teistes nn päristeadustes. Selline raamistus on toonud endaga kaasa palju halba ja lükanud humanitaarteadlasedki töötama mitte uurimise põhjalikkust, vaid publitseerimise klassifikaatorit ja publikatsioonide arvu silmas pidades. Kui need on humanitaarias sisuliselt ainus mõõdupuu, siis ei jää vähe aega mitte üksnes süvauuringutest sündivate monograafiate kirjutamiseks, vaid ka aktiivsemaks teadmissiirdeks. Seega – seda täheldasid lääne kriitilise mõtte esindajad juba 1990ndatel – on neoliberaalne ülikool loonud olukorra, mis soodustab akadeemilises vandlitornis püsimist (pole aega oma mõtteid laiema lugejaskonnaga jagada, sest on vaja näitajaid, publitseeritakse enamasti rahvusvahelistes väljaannetes). See olukord vajab muutmist, sest humanitaar- ja sotsiaalteadused on ühiskonna kriitiline vereringe.

Et kunstiteadus on väike humanitaarteadus ja et püüdleme interdistsiplinaarsuse poole, on hädavajalik koostöö teiste (sealjuures ka välis)ülikoolide ja erialadega. KVI-l on hea koostöö TÜ humanitaarteaduste instituudiga, meil on ühisõppekava. Praegune teaduspoliitika aga ei soosi teadlaste koostööd, ülikoolid on sunnitud teadusraha pärast omavahel võistlema. Nii toimivadki ka ühised konverentsid ja muud ettevõtmised pigem isiklike võrgustike kaudu ja üldise poliitika kiuste.

Kui erialakesksemalt mõelda, siis võiks eesti kunstiteadus olla temaatikalt mitmekesisem. Suundumus on eelistada kas praeguse aja või lähimineviku uurimisteemasid, kuid varsti hakkab seetõttu kimbutama varasema kunsti- ja visuaalkultuuri ajaloo spetsialistide puudumine. Ma ei tea, kas olen selles ka ise süüdi – õpetan ju kunstiajaloo klassikalist perioodi –, kuid tõsiasi on seegi, et nüüdisaega on kergem uurida, sest pole vaja osata saksa keelt ja tunda paleograafiat, pole vaja ka nii palju lugeda, et end kauge ja võõra minevikuga kurssi viia. Võluvitsa selle olukorra parandamiseks ei ole, suundumus tegelda praeguste kunstiprobleemidega – mida ma muidugi kuidagi ei tauni – on ka meie eriala rahvusvahelisel väljal üldine. Suurriikides neutraliseerib selle lihtsalt suur üliõpilaste arv.

Kui mul oleks võlukepike, siis vibutaksin seda aga hoopis selle nimel, et koolis saaks kohustuslikuks visuaalkultuuri õppeaine: tänapäeva maailm kõneleb sedavõrd visuaalia kaudu, et sellealase kirjaoskuseta enam läbi ei saa.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Armin Kõomägi

Kuressaare uues Edugaleriis näitab oma kogu Armin Kõomägi

Kuressaare kesklinnas asuv Edukontor muutis ühe oma koridoridest püsinäitusega kunstigaleriiks. Seitse suureformaadilist nüüdiskunsti teost on pärit Armin Kõomägi liikuvast kunstikogust ja jäävad Edugalerii seintele pikemaks ajaks. 

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: