Aivar Kull. Paradoksaalne Hellat ({{commentsTotal}})

Henn-Kaarel Hellat
Henn-Kaarel Hellat Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Hiljuti teatasime kirjaniku Henn Kaarel Hellati lahkumisest. Oma meenutuse kirjutas Eesti ulme isast nüüd Aivar Kull.

 

Henn-Kaarel Hellat, 5. aprill 1932 – 14. oktoober 20171

 

Kui jäin mõtlema, kuidas võtta kokku äsja meie seast lahkunud Henn-Kaarel Hellati kirjanikunatuuri, jäin peatuma terminil „paradoksaalne”.

Tõepoolest, juba tema (hilis)debüüt, väike proosaraamat, kannab intellektuaalset-intrigeerivat pealkirja „Fuugad paradoksidele” (1973). Ja ka tema kirjanikusaatuses näikse olevat hoopis rohkem paradokse, kui ühel keskmisel eesti kirjanikul.

Saanud ka laiemas lugejaskonnas tuntuks omaaegses kultus/põnevussarjas Mirabilia ilmunud suuretiraažilise ulmeromaaniga „Naiste maailm” (I-II, 1976-78), olid Hellatil kõik põhjused pidada end edukaks eesti kirjanikuks, istuda kindlalt sadulas. Ometi saadab suurt osa tema loomest allhoovusena mingi fataalne ebakindlus. Torkas silma üks ülilühike luuletus pealkirjaga „Õnnetul hetkel”, milles on filosoofilise üldistuse kõrval ehk pisut tunda ka puhtisiklikku nooti:

Tahe on sild,

neetult habras sild

üle juhuste kuristiku.2

Hellati teoseid on ikka saatnud kriitikute teatav ebalus, on kiidetud tema juurdleva vaimu intellektuaalset haaret, sagedast head stiilitunnet ja loomupärast vaimukust, kuid on samas jäädud omajagu nõutuks kirjaniku üldisemate taotluste avamisel. Iseloomuliku näitena võiks meenutada Vaapo Vaheri arvustust kõneka pealkirjaga „Lõhestatud Hellat” kriminaalsete sugemetega juturaamatule „Armastusest surmani” (1987). „Näib, et kanoonilise krimka või love story kirjutamist peab ta liiga kergeks tööks, suured teemad aga kunstiliselt ei häälestu,” leiab Vaher, lisades: teatud otsustamatus lõhestab Hellati loomet, ta viskleb kõrge ja madala vahel, kogu ettevõtmine jääb poolele teele... Need määratlused tunduvad karmid, ent õiglased.3

Ja näiteks Priidu Beier on samade teoste kohta koguni arvanud: "Need kriminaalse maiguga olmeromaanid ei väärinud küll kuidagi muidu nii hea stiilitundega kirjamehe sulge".4

Veel enam, arvustades oma esimest luulekogu „Vanad fookused” (1974) – säärane autoretsensioon on meie kriitikaloos üpris harukordne –, pani autor sellele pealkirjaks „Nõutuse etüüd”, ega jätnud oma raamatukesest õigupoolest kivi kivi peale: „Kas ma suudaksin endas leida omapära, ainulaadsust, seda sisetundest genereeritud missiooni, mille nimel üldse tasub luulekeeli, kunsti vahendusel maailmaga suhelda? «Vanade fookuste» kaante vahelt küll vaevalt.”5 Võiksime küsida: oli see nüüd üksnes peen eneseiroonia või hoopis tunnistus mingitest suurematest sisevastuoludest?

Jah, ka Hellati luules on ehedad välgatused segiläbi vähenõudlike juhupaladega, arvukate justkui „ühekordseks tarvitamiseks” mõeldud epigrammiliste mõttemängudega. Tema luule valikkogu „Mälulehed” (1992) arvustades tõstsin oma kirjatööle pealkirjaks autori enese(iroonilise) lausungi: „Olen minagi olnud luuletaja...”; püüdsin siin leebelt sõnastada ka Hellati-paradoksi üht võimalikku varianti: „Hellati loojanatuur seisab koos kahest omavahel konkureerivast vastaspoolusest: soliidne ja väärikas tõsimeelsus ning samas boheemlik, ajuti otse poisikeselik mängulust.”6

Kriitikakogumikus „Raamatu sisse minek” (1991) tunnistas Hellat, et tema kirjanduslik areng on olnud „küllalt vaevaline”, pealegi olevat tal kogunisti „halb, skeptiline ja nonkonformistlik iseloom”. Ning veel sedagi: „Harva, kui olen ennast kriitikurollis päris hästi tundnud, veel harvemini on põhjust olnud tehtuga rahule jääda.”7

Ja siiski sai just kriitikast see žanr, kus Hellat oli pikki aastaid päriselt ja põhjani tema ise, julge ja terav, vaimukas ja elegantne, tark ja veenev. Tema 60. juubeliks kirjutatud loos nimetasin teda meie 1970. aastate olulisimaks kriitikuks.8 Kirjandusliku mõtte elavdajana oli Hellat mingil ajal tõepoolest mõjuv, erakordne fenomen meie kirjanduspildis.

Taas mõnevõrra skeptilisemalt tuleks aga suhtuda tema viimaste kümnendite elutöösse, pooleli jäänud meenutusraamatute tsüklisse „Inimese tegemine”, millest aastatel 2002-2008 jõudis ilmuda 5 köidet ja mis hõlmab vaid autori elu esimest poolt.9 Siin põrkavad taas kokku edasipüüdlik, entusiastlik, söakalt ennast kehtestav kirjanik ning sealsamas aina kahtlev-kõhklev, vahel lausa tuhka pähe raputav autsaider. Tõsi, neis meenutusraamatutes on rohkesti suurepäraseid episoode, efektseid tüüpe, toredaid kirjeldusi, kuid ka kaunis palju laialivalguvat eluolustikulist materjali. Hellati elulugu pole kaugeltki igav, ent ometi takerdub ta mõnigi kord väheütlevatesse pisiseikadesse, nii et lugeja tähelepanu kipub hajuma. Ja oma kirjanikutee ilmselt olulisimate peatükkideni (Kirjanike Liidu Tartu osakonna juht murrangulistel aastatel 1990-1993) ta ei jõudnudki, kuigi suulistes vestlustes võis temalt sellegi aja kohta kuulda üpris palju põnevat.

Omamoodi paradoksaalne on seegi, et mitmetes žanrites julgelt eksperimenteerinud, omal ajal igati uudse ja üllatusliku, mõnusa irooniaga tulevikku vaatava ulmeromaani „Naiste maailm” autorina keeldus Hellat kuni lõpuni vahetamast oma vanamoodsat kirjutusmasinat arvuti vastu, kuigi kiitsin talle mitmel korral päris põhjalikult arvuti eeliseid (kuuldavasti tegid seda mitmed teisedki).

Aga just sellise läbini paradoksaalse loojanatuurina on Hellat jätnud ereda jälje meie kirjanduslukku ja kirjandusliku mõtte annaalidesse. Aeg annab arutust, kui palju tema rikkalikust paljužanrilisest loomingust püsima jääb ja üle aegade ulatub. Kuid kõik, kes teda tundsid, jäävad teda meenutama kui joviaalset, ikka väärikat, vaimukat ja stiilset härrasmeest, üht Tartu ja Põltsamaa vaimset tsentrumit.

1 Sugulastelt saadud andmeil suri kirjanik 14. oktoobril. Mitmel pool, ka Sirbi nekroloogis, oli kirjas kuupäev 13. oktoober: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/henn-kaarel-hellat-5-iv-1932-13-x-2017/

2 H.-K. Hellat, „Mälulehed. Kolme kümnendi tekste”, Tallinn 1992, lk 116

3 Vaapo Vaher, „Lõhestatud Hellat” – Looming 1987/9, lk 1279

4 Priidu Beier, "Hellat ei jäta jonni" – Keel ja Kirjandus 1993/7, lk 436

5 H.-K. Hellat, „NÕUTUSE ETÜÜD ehk kuidas ma arvustaksin „Vanu fookusi”” – Sirp ja Vasar 24. jaanuar 1975, nr 4, lk 4

6 A. Kull, „Olen minagi olnud luuletaja...” – Postimees 12. 2. 1993

7 H.-K. Hellat, „Raamatu sisse minek”, Tallinn 1991, lk 6 ja 169

8 A. Kull, „Kriitik Hellat ja tema aeg” – Postimees 6. aprill 1992; ka raamatus „Kull ja kiri”, Tartu 2015, lk 205-208. Aastal 2007 tegin Hellatist ka artikli Vikipeediasse.

9 Katkend 6. meenutusteraamatust "Punavalgest" ilmus Loomingus 2012/4 (lk 543-554).

Toimetaja: Valner Valme



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: