Tamur Tohver. Ehk ei kuse minagi siis enam naabri autolukku hommikupakasega jäässe? ({{commentsTotal}})

Kuspool klaasi on purikad?
Kuspool klaasi on purikad? Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Lavastaja ja ERR kultuuriportaali kolumnist Tamur Tohver jätkab mõtisklustega teatri ja jumala teemadel. Esimene pool kaheosalisest artiklist ilmus 16. oktoobril nime all "See on Jumal, kes tõmbab" ning on loetav lisatud lugudest.

Kui vaadata maailma sellisena nagu ta tegelikult on, mitte sellisena, millisena tahaks või sooviks seda näha, siis tuleb hirm peale. Śokeerib. Surra tahaks. Meie, inimesed, loodame mõistuse ja loogika peale. (Smeds, "Külmapildid", Polygon Teater 2008)

Praktilise väljundina on religoon segu uskumusest, ajaloolisest tõest, maailmavaatest, faktidest ja konkreetsest tseremoniaalsest tegevusest selle kõigega seoses. Tihti muutub see kultuseks, mis kipub hägustama nii reaalset kogemuslikku mälestust või praktikat, mis selle taasloob ehk võimaldab uuesti tunnetada. Reaalsed kogemused ja teadmised, mis nende praktikate ja tunnetuse kaudu meieni on jõudnud, upuvad butafooriasse. Reformiste on kirikus olnud juba enne Martin Luther Kingi, sama on läbi teinud filosoofia ja teadus.

Aga selles kõiges on osa veenmisel. Teisisõnu vajame me usku tugevdavat harjumust või käitumuslikku väljundit. See võib mitte meeldida, aga ka kõige teaduslikumana tunduv mõõtühik on ju kokkulepe: sentimeeter, unts, gramm, pint, liiter, njuuton jne.

Aegade jooksul nihkub käitumuslik väljund ühele või teisele poole, näiteks rahvuse püsimise (iibe või keele) huvides rohkem kultuuriliseks (inspiratsiooni kasv) või siis kogukondlikus mõttes rohkem usuliseks (ühise vaimsuse tõus) või majanduslikuks struktuuri ja geopoliitilisuse tarvis enesemääramise osas. Kindlasti on see hulga mitmekihilisem, kuid teatud mõttes alati antropoloogiliselt ja semiootliselt tõlgendatav. See tähendab, tuleb leida muutuse põhjus.

Alati on keegi, kes tajub teistest teravamalt vajadust muutuse järele. Olgu see Maltsvet, Liiv, Masing või Tõnisson. Lavastaja. Aga pane tähele: sport on vaatemäng aegade algusest peale, teleuudised on teater, poliitika on teater, rollimängud ja avaliku esinemise oskus on praegu Eestis ja maailmas esiplaanil mistahes valdkonnas. Müügimeestest ma ei räägi, aga täna peab end müüma ka lastearst või politseinik. Suhteliselt... kummaline.

Rituaal ja tseremoonia on märkamatult osa igapäevaelust. Teater on kõikjal.

Maailmas on läbi aegade olnud palju erinevaid teatrikogukondi, kes märksa otsesemal viisl kui meil on sõnastanud oma Jumala-otsingud teatris. Eestis on seda avalikult öelnud vast vaid Jaan Tooming, aga lugege pisut ja leiate neid peeni vihjeid mujaltki. Osa kogukondi on publikust kaugenenud (Grotowski), teised puhastatud vaimsest transformatioonist ja kultiveeritud käsitöölislik sõltumatu süsteem (Stanislavski).

Aga isegi selliselt jääb teatri ainsaks ja põhiliseks olemuseks transformatsioon ja kommunikatsioon. Esimeseta ei toimu teist. Ja tagasipõikena, miks see poliitikas ei toimi? Sest puudub tegelik transformatsioon. On ainult etendamine.

Kui keegi väidab kangekaelselt, et asi pole rahas, vaid tahtes ja andes, siis nüüd juba üle kahekümne aasta kehtib sama printsiip: rahajagajad teatris ei käi või käivad ainult neis, kellega nad seda jagavad. Eestist räägitakse kui teatrimaast. Kellelgi ei ole siiani tulnud pähe võrrelda kiriku ja teatri külastatavuse numbreid.

Keskteest kõrvale kalduvaid vaimseid tegevusi pildile lisades saaksime täna juba oluliselt teistsuguse tulemuse. Kas tänane subsideeritud teater kannab veel vaimsust? Ei maksa unustada, et kultuuriministeeriumi eelarvest laekuvad toetused ka arhitektuuriväärtuse kaitse all olevate kirikute ja muude usuasutuste korrashoiuks, kuid sisuline tegevus kuulub siseministeeriumi pädevusse. Ja sõna siseministeerium kutsub esile aistingu järelvalve. Kuna ka teatrihooneid toetatakse riiklikult, peaks ehk ka nende sisuline tegevus olema siseministeeriumi rida? Venemaal ta seda juba ongi ja vanasti oli Eestis ka... aga.

Laenan siin hea teatriprodutsendist sõbra ütlust: iga tõeline produtsent on vähemalt ühe terve lavastuse oma isiklikust taskust ja rahast kinni maksnud.

Sest ta vastutab. Ei saa ära hiilida. Sa oled laval ja valguses.

Teater on olemuselt kogukond, püütagu kuitahes aktiivselt seda muuta 8-17 palgatööks. Käsitööliste koondumine on Eestis tuttav gildi näol. See on ühiste huvidega liikmete kooslus, kes vajavad oma asja ajamiseks vastavaid tingimusi. Näitleja töö riist on tema keha. Nii füüsiline kui vaimne. Tema töö aines on inimtegevus. Nimetan seda meelega nii ja mitte abstraktselt eluks. Kas üks või teine teatrikooslus on ka veendumuslikult kommuun, on iga meeskonna enda otsustada, kuid ilma pühendumise ja ühishuvita ei sünni ükski lavastus.

Enesekindlus on tore asi, kuid liigne jõu kasutus väärab selle. Kirjalik kokkulepe taandub pisitasa suulise ees. Sõna loeb, tegu loeb. Ja mina loen Sind kokkuleppe või teo kaudu. Ameerika lastel on mäng: trikk või tegu. Sul on valida. Nagu teatris -- kas valguses või varjus?

Pädev lavastaja on selles meeskonnas iga kord see veendumuslik prohvet. Rühmatöö on tore asi, kuid keegi peab näitlejat hoidma voos. Õigel suunal ja häälestuses. Lavastajal on ridamisi töövahendeid ja prioriteete, mõni abiline, kuid peamiselt häälestus, veendumus ja isiklik huvi mitte lati alt läbi minna. Vaheküsimus: kas arvustajal on ka nii? Kui trupis tekivad hirmud, siis rühmatöös need ainult võimenduvad, kuni keegi haarab initsiatiivi. Kui arvustajal tekivad hirmud, siis klammerdub ta arvutisse ja lülitab telefoni välja.

Inimene igatseb igavesti muutumatust. Hoolimata teadmisest, et kõik on pidevas muutumises, on vaja tasakaalu hoida. Ei ole tulemuslik tõmmelda järjest uutes produktisoonides nagu noor vabakooslus või vajudes staatilisse rahulolusse kõikenäinud suikunud teatrimajas. Selleks on ümbritsev kogukond loonud toetussüsteemi, samuti nagu peaks olema toetatud kogu muu sotsiaalsfäär.

Miks peab teatrit toetama? Sest teater ei ole meelelahutus, mis täidab mingit sotsiaalse pinge aurulaskmise funktsiooni. Sest teater on õppeplats, polügon, kus mängitakse tahtmatult läbi pidevalt samu mustreid värskete lahendustega. Lood eriti ei muutu, olukorrad ja lahendused aga küll. Sellega häälestatakse kogu toimuv ümber, selle käigus leitakse uued lahendused ja vaimustatud osalised kannavad selle endas kaasa. Transformatsioon leiab aset palju arvukamates gruppides kui teatriõhtu osalised.

Kuidas tegutseb üks teater ja teatrikool juba kümme aastat püsitoetuseta? Järelikult on see võimalik. Kuidas meie stabiilsust loome? Ressurssi ümber hinnates ja seeläbi väärtusi leides. Endale kindlaks jäämine, veendumuslikkus ja pühendumine. Ja teadmine, et maailma igavaim asi, keskendumine, käivitab maailma võimsaima allika: inspiratsiooni.

Lisaks võtavad osalised vastutuse. Vastutuse, sõnumi ja loome suhtest kirjutasin juba kevadel "Perpleksi!" artiklis ja elasime seda lavastuses "Perplex" Noblessneris. Igas ettevõtmises on vastutus esikohal. Kummalisena tundub, et tuntud edukuse Richard Branson alles nüüd jõuab ringiga väite "klient on kuningas" uue sisuni "töötaja on kuningas". Teisisõnu, tegele inimestega, kes uut väärtust loovad. Teisisõnu, eelkõige endaga või laiemalt "mõtesta-toesta inimeseks olemist".

Milline on poliitiku ettevalmistus? Kas talle on õpetatud mingiski staadiumis kõlbelisi väärtusi, kas ta on oma asja nimel veetnud meeskonnaga neli aastat iga päev 12 tundi vaimsetel ja füüsilistel treeningutel, et mitte lati alt läbi joosta? Sa arvad, et tema puhul loeb elukogemus. Kena, me kõik oleme olnud tunnistajaks ühe või teise valitu vooluga kaasa ujumisele, kompromissidele iseendas... Vabandust, milline on näitlejast kordades kõrgema vastutusega ametniku taju ja pühendumine?

Hiljuti ilmus mentaalseid poolt- ja vastuarutelusid küll Lobjakalt ja Lotmanilt ja Krossiltki kommunismi olemusest. Milline see on teoreetiliselt ja kes mida millal taotles ja korda saatis. Hea, et sellised jutud on formuleeruma hakanud ka Eestis. Lihtsalt teadmiseks: enamik teatrimaailma on olnud alati kogukond oma sisemise eetika ja praktilise väljundiga teenides vankumatult ka umbteel olevat sootsiumi.

Loomeliitude pleenumist sai uue alguse Eesti Vabariik, Eesti Teatriliit on siiani üks tugevamaid TALO alustalasid, omades visiooni.

Ma arvan, et teatrinimesed on ääretult ettevaatlikud oma väljendustes, sest nad teavad sõna jõudu, tähendust ja kohta loomingus. Ja praktikas.

Kommunism on praktiline juba ammu. Ei, mitte kaugel maal Indias, vaid näiteks... Cabaret Rhizome kui teater. Või väikeste erinevustega kõik teatrid. Ei ole võimalik tulemuslikult luua kangekaelselt vastanduvas trupis, selleks peab olema võrdne sõnaõigus, ühine arusaam. Mistahes staatused jäävad laval ja prooviruumis ukse taha. Küll aga teostab igaüks end selles hierarhias vastavalt kokkulepetele ja sisemisele eetikale. Kommuunis (ja ideelises kommunismis) on lihtne põhimõte: kui sulle ei sobi, oled vaba igal ajal lahkuma. Kui oled agressiivne, palutakse sul lahkuda.

Eelmisel korral kirjutasin teoreetikutest, kes püüavad saavutada usutavuse fooni teisel teel: olles ekspert. Mistahes elu valdkonnas. Nad on ilma osaduseta inimesed, sest nad otsivad teisi väärtusi. Nad ei saa kunagi kogema transformatsiooni, sest nad lükkavad selle tagasi. Mõistus segab. Materialistlik skaala segab. Ja samal ajal loevad and end pädevaks nõustamaks-hindamaks inspiratsiooni. Loe: jumalikku väljundit.

Eksperdi saatus on frustratsioon. Ta ei saa erinevalt praktikust olukorda muuta. Välised regulatsioonid nagu riiklik dotatsioon, teatrijuhi vahetus, seadusevastase ebaausa konkurentsi soosimine erinevate toetusmeetmete kaudu ongi ainult välised. Pikas perspektiivis ei ole keegi nii rikas, et odavaid asju osta.

Eelmises loos tõin välja, millal ja kuidas teatud raames mõtlemine eksperti ja selle kaudu teisi alt veab. Kindlasti mitte oodatud ajal ja kohas. Kui ta nüüd satub olema ainsana valdkonna eksperdi positsioonis, siis kahju on neist, kelle otsuseid ta hinnag mõjutab. Võib-olla ei peaks me oma eksperte ja arvamusliidreid nende ainupädevuse rõhutamisega üle koormama, päästaksime "valitud" nõiaringist oma pädevust teatud väikses seltskonnas taastoota .

See kuidagi on väga Vana Maailm, mis selliselt töötab, 20. sajandi algus, 90ndad...

Ehk on meil kõrgete majade ja klaasist tornide tagatubades veel kedagi uitamas, egost pimestumata?

Mistahes muutuste tulles, olukorra või vaatepunkti nihkumisel tekib küsimus: kas see pole koht endagi harjumusi ümber vaadata? On võimalus esitada oma arvamus, kuid demokraatlikud lahendused on küsitavad. Demokraatia on kokkulepete süsteem... mille täideviijad raskel hetkel... need kokkulepped üle parda heidavad. Mis tähendab seda, et kahjuks pole meil ka demokraatia täiuslikult teostunud, sotsialismist ja kommunismist rääkimata. Kuid miks siis vaid kommunism nii ilmvõimatu tundub?

Ida kultuurides on läbi aegade toiminud hierarhia kui asendus poliitilisele süsteemile. Sest see on pigem kogukondlik ja põhineb ainult seesmistel väärtustel. Jah, ütlete, kasti võib olla ka sünnitud. Aga kas rahvas neid ka armastab ja kas nad selliselt on suutelised neile antud ülesanded täitma? Täna teame kõik, et iga monarh on kordi keerulisemate valikute ees, sest neil valikuil on suured tagajärjed.

Hmm, arvad Sa, kaldub teemast kõrvale.

Hmm, arvan ma, kannatamatus tõmbas Sul naha üle kõrvade, ma olen lavastaja.

Lavastaja ülesanne on hoida voos ja avada osalisele laiem pilt. Kergitada kardinat. Näidata horisonti, et Sa ei väsiks ja näeks selgemalt. Et ärkaks Sinu inspiratsioon ja eneseusaldus.

Leiaksid ennast ses rägas. Seda teadsid juba Liiv, Maltsvet ja Masing.

Minult on küsitud, miks ma nii ümmarguselt kirjutan, miks ma otse ei ütle.

Ma väga vabandan, aga oled Sa valmis? Seni tasub kasvatada eneseusaldust. Kes on tunnetanud, need ei räägi. Miks? Sest pole vaja.

Ja Sa ei armasta sageli teadmist, kuidas päriselt on. Kohut ei pea Sina mõistma, selleks on muud hoovad. Lihtsat tõde tead isegi, kuid ei oska sellega midagi peale hakata.

Aga mina hoian Sind voos.

Voos hoidmine on seda väärt.

Tee alati oma pranayama lõpuni, viimsel hingetõmbelgi. Sest ka siis võib tulla veel üllatus.

 

"Mingit võimalust näen ma religioosse, mõistusliku vastaspoole, kogemuslikkuse vallas. Ehk oleks just usulisest valdkonnast saadud teadmine ja mõistmine see, mis meid, inimesi, totaalselt üles raputab, mis viiks meid inimese ja maailma tõelise seisukorra nägemiseni. Tänapäeva religioossus, usklik eluviis, tundub suuremale osale meist mingi arusaamatu jamana ja vaimselt ebahuvitava eluvaatena, kuid võib olla on juba homme see meile niisama iseendast mõistetav nagu hingamine praegu, puhas kirgastunud taju, võime näha maailma ja inimest reaalselt, ilma hirmude ja soovunelmateta, nõnda et inimene käitub ise õigesti ja teeb head.

 

Mina sulgen nüüd silmad ja avan oma südame ja lasen kõigel sel armastusel, mis minus on, voolata vabalt. Ja kõigel sel armul, mis minule antakse, mis tuleb väljaspoolt, samuti vabalt voolata." (Smeds, sealsamas).

 

Elron, Tallinn-Tartu

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: