Arvustus. Rahvalik autorifilm ({{commentsTotal}})

"Keti lõpp" Autor/allikas: Kaader filmist

Mängufilm „Keti lõpp“ (Alexandra Film, Eesti 2017, 81 min), režissöör Priit Pääsuke, stsenarist Paavo Piik, produtsent Marianne Ostrat, operaator Meelis Veeremets. Põhineb Paavo Piigi samanimelisel näidendil. Osades Maiken Schmidt, Hendrik Toompere jr, Ott Aardam, Evelin Võigemast, Piret Krumm, Katariina Tamm, Jörgen Liik, Mattias Naan, Henrik Kalmet, Ester Kuntu jt.

Mõte rahvalikust autorifilmist on Eesti kontekstis paradoksaalne. Need kaks väärtust – rahvalikkuse seisukohalt oluline lihtsus, loogilisus ja meelelahutuslikkus vs. autorifilmi visuaalne ja temaatiline iseseisvus ning enesekindlus – esindavad eri poolusi ja tekitavad teise poole sihtgrupis pigem põlgust. Meie filmikultuuris puudub tänaseni nende kahe korralik süntees – „1944“ kogus paar aastat tagasi üle 100 000 kinokülastuse, „Roukli“[1] seevastu vaid 5000. Ei saa eeldada, et need arvud peaksid olema võrdsed, üksteisele lähemal aga küll.

Sellest lähtudes on „Keti lõpp“ julge eksperiment. Paavo Piigi mõned aastad varem ka Tallinna Linnateatri lavale jõudnud materjal on kaugel rahvalikust, mõjudes esmapilgul pigem sürreaalse ja narratiivselt hõredana – täpselt sellisena, et anda alust abstraheeritud autorifilmiks.

Näib, et režissöör Priit Pääsuke on seda vastuolu mõistnud. Ta on proovinud meelitada burgerikohviku salaelu vaatama võimalikult laia publiku. Näiteks kaval turundus: treiler andis kätte üle võlli naljad („Enne sööd Ketis, pärast paned ketti“), ehitamata sinna ümber konteksti, jättes sellega mulje lihtsalt ühest lustakast situatsioonikomöödiast. Laia üldsuse tähelepanu oli võidetud, kinoesteedid teadsid niikuinii, et ega varem lühifilmiga „Must Peeter“ ja dokiga „Impromptu“[2] välja tulnud Pääsuke ainult selle peale jää, midagi peab veel olema. Tegelikult muidugi nii läkski.

Kõlab kahtlaselt, aga tõepoolest ei vea „Keti lõpp“ alt kumbagi vaatajat. Film viib küllalt steriilsesse mikromaailma, maast laeni akendega einelasse, kuhu inimesed tulevad mitte ainult burgerite pärast, vaid pigem välismaailma eest peitu. Kett on turvaline ja kriitikavaba tsoon, kus saab maha heita ühiskondliku kaitserüü ja paljastada oma tõelise palge. Etüüdide kaudu joonistub välja ajastuportree, nüanssideni lihvitud eksistentsiaalne sissevaade linnainimese argimuredesse. Dünaamiline narratiiv ei kaota aga koomikat, tasakaalustatud nali ja absurd hoiavad linateosel hinge sees.

Fiktiivne kiirtoidukoht, kus leiab aset suur osa filmi sündmustikust, ei taotle autentsust. Vaatajale ei püüta esile manada rasvahaisu või võrdlust suurte rahvusvaheliste õgilatega. Vastupidi, Kett toimib nullkeskkonnana. See on lihtsalt üks ruum kaootiliselt paigutatud laudade, pallimere ja mõne reklaamtablooga, mis ei loo tähendusvälja ega sea mingeid tingimusi. Konteksti loovad sinna sattuvad inimesed, nende lood ja probleemid peegelduvad klaasakendelt ja jäävad selles tühjuses resoneeruma-kajama.

See viib mitmel pool välja toodud kriitikani. „Film mõjub teatrilavastusena“, „filmilikkust on vähe“, „ma pean ise selle filmi sinna juurde mõtlema“. Kuid kas see ei ole mitte topeltmäng? Äkki Priit Pääsuke üritabki meile näidata, et probleemide mõistmiseks ning neile lahenduste leidmiseks on vaja publikut, sisemiste valupunktide mõtestamiseks peame deklareerima oma raskust ja valu, valama selle endast välja. Tähtis on kuulaja, keegi väljaspool turvalist ringi, kes, piltlikult öeldes, ohvriks tuua – on see siis juhuslik kaassööja, ettekandja (Maiken Schmidt) või kes iganes.

Ehk ei ole „Keti lõpul“ tõesti filmilikke esteetilisi väärtusi: dramaturgias puudub ühtlane pinge, karakterite taga pole suurt hinge, nad on lihtsalt kestad ilma mõistetavate emotsioonideta, kaamera ja helitaust ekslevad samuti sihitult ringi, otsides oma kohta ja eesmärki. Kellelgi ei ole kiiret, valitseb mingi tüünus, justkui apokalüptiline vaikelu, kust pole enam kuhugi minna. Kinolina peegeldab reaalsust ilma liigse traagikata, rahvas vaatab toimuvat ja tajub minut minuti järel ühisosi, väikseid mikroprobleeme ja olemuslikke karisid, mille otsa me kõik iga päev põrgata võime. „Keti lõpu“ võtmeks on moodne linnakeskkond ning inimesed, kes puutuvad aina kiirema elutempo ja pidurdamatu argirütmi juures kokku üksilduse ja lootusetusega, küsides: kuidas edasi? Meilt nõutakse, et peame olema paremad, targemad, tugevamad, ilusamad, kiiremad, ambitsioonikamad, kuid kusagil tuleb sein ette, peab lihtsalt peatuma ja võtma mõtlemisaega. Ketti ootab sulgemine ja see lubab inimestel olla seal korraks vabad.

Pidevat võitlust ühiskondliku staatuse nimel näitab eriti hästi Ester Kuntu kehastatud tütarlaps. Ta elab valede ämblikuvõrgus, kus sotsiaalne maksimalism – sajad sõbrad-tuttavad, kelle kõigiga on vaja suhelda, midagi teha, kuskile minna – on surunud ta nurka. Sealt pääsemiseks kasutab Kuntu hädavalesid, reaalsusele ei olegi enam ruumi, tõde on kiretu ja igav, sellest ei piisa. Ühismeediast tuttavas olukorras paneb Instagrami pildivoog ühelt poolt kohustuse ette ehitada üles ihaldusväärne (pseudo)elu, teisalt surub aga pidevalt alla enesehinnangut. Kuidas ta nii palju reisib? Kust ta nii palju raha saab? Mida ta sööb, et ta nii hea välja näeb?

Kett on viimane õlekõrs. Pääsuke ei paku lahendust lahvatavatele kriisidele ja probleemidele. Ta ei ürita lugeda moraali, vaid pigem käitub kroonikuna – vaatab, paneb kirja, jätab meelde. Abielupaar (Evelin Võigemast ja Ott Aardam) paljastab petmisjuhtumeid, minnes aina jõhkramaks ja halastamatumaks, kuid kordagi ei tule jutuks lahkuminek. Nad räägivad tõtt, sest ei suutnud enam valetada, või äkki valetavad nad edasi ja see on lihtsalt mängu osa? Tegelased filmis ei avane terviklike karakteritena, vaid neid näidatakse läbi ahtakese spektri, mis lubab vaid aimata nende elu ja tausta. Iga vastus toob kaks-kolm uut küsimust.

Siseheitluste ja mõtiskluste kõrval toimib „Keti lõpp“ aga edukalt ka ilma selleta. Tavavaataja, kes soovib kinosaalis puhata oma meeli ning mõnusalt oleskleda, ei jää pika ninaga. Situatsioonid on naljakad, isegi väga, saavutades kohati libadokilaadse mõõtme. („Oot, äkki see on nüüd nii kohatu, et ei tohi isegi naerda?“)

Kui Rotermanni kvartalis on hipsterite lemmikuks kujunenud Stalkeri käik ja sõidetakse Koguva külla, et vaadata, kus on filmitud tuntumad stseenid filmist „Siin me oleme“,[3] siis edaspidi tasub külastada aadressil Väike-Paala 1 asuvat siseviimistlustarvete poodi, millest sai „Keti lõpu“ 13 võttepäevaks burgerla. Suvalise välimusega büroopind, kus suudeti lihtsate vahenditega tekitada mõjus ja tugev atmosfäär. Filmimaailmas on midagi sellesarnast teinud hiljuti „Una“,[4] varjates kõige mustemad saladused igava kontorihoone seinte vahele.

Seni peetakse Eesti ainsaks tõeliseks kultusfilmiks „Hukkunud Alpinisti“ hotelli“,[5] mis elab juba aastakümneid oma elu ja on jõudnud filmifännideni ka väljaspool kodumaad, kuid sama potentsiaal on ka „Keti lõpul“. Tegemist pole küll kaugeltki täiusliku filmiga – lühikesest võtteperioodist tingitud materjali defitsiit avaldub lonkavas montaažis ning ka stsenaarium oleks võinud tihedam olla –, kuid film tabab emotsionaalsel skaalal siiski kümnesse. On olemas selge autoripositsioon ja arthouse’i mõju, kuid samal ajal annab film end kätte ka lihtsalt, kunstilise täpsuse ja filmikeskkonna toel.

Möödunud aastal näitasid Triin Ruumeti ja Vallo Toomla debüütfilmid „Päevad, mis ajasid segadusse“[6] ja “Teesklejad”, et eesti noored filmitegijad ei karda erineda põhjamaisest depressiivfilmist, tehes autorifilmi täiesti oma reeglite järgi. Uhkelt astub sinna ritta oma esimese täispika mängufilmiga ka Priit Pääsuke, ähmastades „Keti lõpuga“ veelgi piiri kunstilise ja kommertsfilmi vahel, ning tõestades, et Eestis on võimalik teha filmi ka suuresti erakapitali toel.

Nalja ja naeru, nukrust ja eneseotsinguid, seda kõike keset tuttavat halli argireaalsust. Taustal säravad kollased tänavavalgustid, üksikud autod sõidavad mööda, kõrvaklappides lammutab hüpnootiline tehno.

Parim linnaportree meie pealinnast pärast „Tallinna pimeduses“.[7]

 

[1] „1944“, Elmo Nüganen, 2015; „Roukli“, Veiko Õunpuu, 2015.

[2] „Must Peeter“, Priit Pääsuke, 2008; „Impromptu“, Mart Taniel ja Priit Pääsuke, 2015.

[3] „Siin me oleme“, Sulev Nõmmik, 1978.

[4] „Una“, Benedict Andrews, 2016.

[5] „Hukkunud Alpinisti“ hotell“, Grigori Kromanov, 1979.

[6] „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

[7] „Tallinn pimeduses“, Ilkka Järvi-Laturi, 1993.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: