Pille-Riin Purje: üksildane Üksküla täitis ka tühja lava ({{commentsTotal}})

Aarne Üksküla
Aarne Üksküla Autor/allikas: Toomas Tuul/ERR

Avaldame meie seast lahkunud Aarne Üksküla mälestuseks Pille-Riin Purje essee "Elu teatris", mis pärineb detsembri alguses ilmuvast Rait Avestiku koostatud Üksküla monograafiast.

David Mameti näidendi "Elu teatris" lavastas Mikk Mikiver Draamateatri suurel laval: esietendus  oli 2. veebruaril 1991, viimane etendus 22. märtsil 1992. Teatrilukku lavastus end justkui ei põlistanud. Publikule jäi vist hingekaugeks teater-teatris mudel, oli etendusi, kus tajutav saali leigus või kärsitus kulissidetaguse maailma, tsunftivärgi suhtes.

Aga lisaks n-ö üldrahvalikule teatriajaloole on igaühel oma isiklik lugu ja need ei pruugi kattuda. "Elu teatris" vaimustas mind. Vaatasin kaksteist korda. Kahjuks ei kirjutanud ma lavastust enda jaoks üksikasjadeni lahti. Aga sellest pole lugu. Armsaks teatriunenäoks jääb ta ometi.

Mameti näidendis on tegelasi kaks: eakam näitleja Robert (Aarne Üksküla) ja noorem näitleja John (Raimo Pass). Lavastaja lisas kolmanda, lavataguses uitava Ester Pajusoo, kes muuhulgas lausus "Macbethi" Nõia monoloogi.

Roberti roll oli mõeldud Heino Mandrile, aga Mandri suri detsembris 1990.

Roberti ja Johni duetile kuulub näidendis XXVI pilti, mitu neist ülilühikesed. Mameti dialoogide lakoonilised repliigid pigem varjavad kui paotavad, räägitakse nagu eimillestki, suheldakse  ütlematajätmiste kaudu, ridade vahel, sõnade kohal. Remarke on vähe. Välja arvatud – (Paus.).  Umbes 60-le leheküljele mahtuvasse teksti on autor kirjutanud 267 pausi!

"Robert: Meie olemegi ühiskond. Selg sirgu, John! Peegel olgu sinu sõber. (Paus.) Veel mõni aasta. (Paus.) John, miks me peaksime kartma meeltega tabatavat? (Paus.) Me oleme ju hinge uurijad. (Paus.)"

Meelike Palli tõlgitud näidendis on joonealune kommentaar Mametilt: "Osa dialoogist on antud sulgudes, mis märgib mõningat muutust kõneleja väljenduses – hetkelist sissepoole pööratust."

Hetkeline, ka pidev sissepoole pööratus kuulub Aarne Üksküla lavaeludesse sama olemuslikult kui mõtestatud pausid Mikk Mikiveri lavastujoonisesse.

Eredalt meenub mõni "Elu teatris" misanstseen, eriti Üksküla intonatsioonid ja žestid. Meeles on laulud, millel lasti kõlada algusest lõpuni (nagu praegu Ivar Põllu lavastustes). Barbra Streisandi pihtimuslik "Papa can you hear me?" filmist "Yentl", küünla süütamisega, mõjus hüvastijätuna lahkunud Näitlejale. Mõjuv oli Tõnis Mägi "Palve" ("Looja, hoia Maarjamaad..."), mida tolles ajahetkes võimendas laulja emigreerumine Rootsi.

Mikiver lisas Roberti rolli tsitaate Üksküla loomingust, äratuntavaid hetki Tšehhovi "Kolmest õest", Kruusvalli "Vaikuse vallamajast", Simoni "Päikesepoistest". Mänglevalt kui varrukast puistates esitas Üksküla Hamleti monoloog, inglise keeles, elegantse Olivier'd parodeeriva noodiga hääles.

Siit saab luua silla, vaimusuguluse Mikk Mikiveri lavastusega "Othello" (Rakvere Teater, 1994). Lavastaja ise mängis Othellot ja kutsus oma kursusevenna, Rakveres näitlejateed alustanud Aarne Üksküla, Klouni rolli. Kloun oli oluline raamtegelane. Ta esitas proloogis Shakespeare'i monolooge, Hamletit seekord Smoktunovski hääletämbriga; traagilises finaalis ulatas ustav Kloun relvitule Othellole vargsi miniatuurse pistoda, halastuseks ja vabanemiseks.

Selgesti mäletan "Elu teatris" lavahetke, kui Robert vankus garderoobi verdjooksva randmega, pomises abitult "lõikasin sisse..." – saali läbis naerukahin, veri mõjus kui grimm. Hetk hiljem tõsineti vaikseks, siis usuti grimm vereks.

Roberti osa sisaldas repertuaariteatri näitleja erinevaid meeleolusid: rutiin, argisus, närvilisus, noriv põikpäisus, edevus, haavatavus, targutav moraliseerimine, nukrus, väsimus, kibedus, turris umbusk ja samas julgustav toetus noore kolleegi suhtes, delikaatsus, häbelikkus, aasimine, tõeotsing, mängukirg, lõputu tunnustusevajadus, lapsemeelsus, vana kooli härrasmehe väärikus.

Kõige kohal näitleja üksildus.

Kõikehõlmav pealkiri: "Elu teatris". Näen, kuis Draamateatri tühjale suurele lavale kogunevad Aarne Üksküla erinevad rollid, ka teistest ta koduteatritest, ekraanilt, raadioeetrist. Need, keda olen oma silmaga näinud. Ja nemad, keda ilmsi näinud ei ole, ilmuvad katkendite, kirjelduste, kujutlustena.

Siin laval on nad koos. Kõik aias, kes kardavad Virginia Woolfi.

Ja tänulik vaatleja suures tühjas saalis.

 

Valvsal pilgul mõõdavad teineteist "Alarmi" Mees ja "Nürnbergi" Polkovnik.

Õpetaja Makarenko hoiab katkenud keeltega viiulit, silmis valu.

Vana Vestmann kääksutab keskendunult tšellot.

Mööda nurgaääri hiilib, enda ümber orkestri piirjooni tunnetades, Mees kontrabassiga. Kuulatab enda sees ja ümber muusikat, elab helides ega märka miskit olmelist, sokidki tal jalas teine teist karva. Teda seirab kentsaka hipisoenguga Tiit Piibeleht, kaval pilk ümarais öökullisilmis.

Oma olematuid kuritegusid vormib bestselleriks Caryl Sandman, kuulus vang nr. 702. Teda nõustab küüniliselt muiates "Tuuleiili" värsisepp Ornifle. Mõlemat jälgib läbinägelikul pilgul "Kuritöö ja karistuse" kohtu-uurija Porfiri Petrovitš.   

Päikeseposisid Al Lewis ja Willie Clark lihvivad sketši "Doktor kutsub teid kohe!". Ben Jonson "Bingost" kirjutab nende teksti üles.  

"Nelja aastaaja" Adam venitab imeõhukeseks struudlitainast ja "Atentaadi" Harald Lusikas näppab rosinaid.

Noorkunstnik Luigi Toomaspoeg näitab oma ühe suve akvarelle, muuhulgas maalitud lambaid, "Väikese printsi" Lendurile.  

"Kes kardab Virginia Woolfi?" George ja "Kõik aias" Richard serveerivad võidu vägijooke.

Indrek Paasi õpetaja Molotov ja don Juan joovad mõnuga, disputeerides matemaatika, geomeetria ja linalakkade teemal.

Kaks vanahärra Maurust vahetavad kahe Kreoniga kogemusi, kuidas juhtida kooli- ja riigilaevu.  

Pahaendelisi plaane sepitsevad hämaras lavasopis Väitsa-Mackie, Tartuffe ja Rehepapp.

Andres Paas ja Pearu Murakas katsuvad rammu, neile loobib kaikaid kodarasse Punjaba potitehase vanemmeister Niilas. Sauna Madis kaevab kraavi.

Kretšinski ja Figaro kavandavad temperamentselt pööraseid pulmapidusid.

Bulvarikomöödia sarvekandaja Alexandre Almilcar annab armulikult juhtnööre Malvoliole.  

"Lõvi talvel" kuningas Henry II  ja "Iguaani öö" reverend Lawrence Shannon polemiseerivad kirglikult. Iroonilisi aforisme pillab sekka "Kuningal on külm" Narr, koos trobikonna ülematega.

"Tähediamandid, / hõbeäärne kuu, / sinimustjas taevas / ilus... ääretu..." vaigistab "Valu" vahendaja Juhan Liivi luulega "Isade ja poegade" Vassili Ivanovitš Bazarovi leina.  

Doktor Murke kogub vaikust. Teda ümbritseb stiilne seltskond kuuldemängutegelasi. Kardinal Richelieu. Anton Tšehhov. Sherlock Holmes. Toomas Nipernaadi. Kristjan Lible. Salieri. Sammalhabe. Eino Leino. Otto Wilhelm Masing. Emotsionaalseid ja intellektuaalseid mälukilde vahetavad Jüri Tuuliku, Madis Kõivu, Jaan Kruusvalli kirjapandud hääled.

Näitelava on kasvanud. Kaotanud konkreetsed piirjooned. Tegelasi mahub sinna veel palju.

Oma kohta otsivad ka mängimata rollide rahutud, veiklevad varjud.

 

Korraga on eakam näitleja Robert laval taas üksinda. Sissepoole pööratud.

Paus kannab.

Vaatleja näeb, kuis näitleja Aarne Üksküla seisatab Robertina paremal lavaservas. Tema teatraalses poosis viirastub Heino Mandri. Siis Jüri Järvet. Siis, loomulikult, Ants Eskola.

Vaatleja pigistab sekundiks silmad kinni.

Kui ta silmad avab, seisab täpselt sealsamas noorem näitleja.

Elu teatris.

 

"...Kuid, ja see on kogu asja juures kahtlaseim, see, mis teeb asenduse ülimalt küsitavaks, ei ole olemas mängijat, on olemas ma, kuid tegelikult ei ole NÄHA mingit mina, ühtegi mängijat, ainult too kõrs, lill – lillakassinine kellukas ja mäng. Kuid mäng on mitmuses, mängud, kõikvõimalikud mõeldavad mängud lille ja rohuga. Puudub mängija, vähemalt kusagil ei ole näha mängijat, kuid on mäng, on mängud, kõik mängud, viimseni kõik mängud, kõik mängud, mida eales võib mõelda mängitavat lille rohuga. Kõik nad. Kõik võimalikud mängud ehani."

(Madis Kõiv, "Meil aiaäärne tänavas. Analüüs")

Toimetaja: Kaspar Viilup



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: