Margot Visnap: Üksküla oskas pööraselt naerutada ({{commentsTotal}})

Telelavastus
Telelavastus "Pisuhänd", lavastaja Ago-Endrik Kerge: Matilde - Anne Paluver, Ludvig Sander - Jüri Krjukov, Vestmann - Aarne Üksküla, sekretär - Kalju Orro, Tiit Piibeleht - Urmas Kibuspuu. 1981 Autor/allikas: Heidi Maasikmets/ERR

Teatrikriitik Margot Visnap kirjutas Aarne Üksküla lahkumise järel oma Facebooki-lehel, et Üksküla võis rollis olla meeletult naljakas, mis ei tähendanud aga tõelise vaimsuse lämmatamist.

29. oktoobril Aarne Üksküla lahkumise päeval

 

Aarne Üksküla oli ka vaimustav komöödianäitleja. Kaevasin oma teismeea teatrimälu sopist üles ühe osatäitmise aastast 1976. Kõik mäletavad Üksküla Vestmanni osatäitmist ETV telelavastusest „Pisuhänd“ (1981), ent ilmselt vähesed teavad, et ta mängis Pärnu teatris Vello ja Linda Rummo lavastuses „Pisuhänd“ Piibelehte (1976). Üksküla Piibeleht oli nii pööraselt naljakas kuju, et ausõna, rahvas saalis väänles homeerilistes naerukrampides.

Asi polnud ainult selle blondi hipiparuka, mummulise särgi ja kukepükstega Piibelehe koomilises tõlgenduses. Üksküla Piibeleht oli ühtaegu meeletult naljakas, aga samas vaimult kogu Vestmanni kambast nii üle, nii vaba. Üksküla Piibelehes kobrutas puhas rõõm ja lust, millega ta justkui nukujuht tõusikutest marionette liigutas. On üsna lohutav mõelda toonasele tõlgendusele ka täna: tõeline vaimsus ei lase ennast kunagi lämmatada. Aarne Üksküla oli siis 39-aastane. Järgmisel aastal sündis üks tema tipprollidest – George Adolf Šapiro lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

Hüvasti, Maestro!

 

Avaldame Margot Visnapi loal ka tema sissekande Aarne Üksküla hiljutiseks 80. sünnipäevaks:

21. septembril Aarne Üksküla sünnipäeval 

Üksküla – maailma parim küla

1994. aastal tegi ajakirja Favoriit toonane, ei mäletagi, kas peatoimetaja või tegevtoimetaja Priit Pullerits mulle ettepaneku kirjutada Aarne Üksküla portree. Nii ahvatlev pakkumine, et võttis jalust nõrgaks. Olin õnne tipul, kui, julgenud talle helistada, Aarne Ükskülalt ihaldatud jah-sõna kätte sain. Niisugune täht! Kuigi toona seda väljendit suurt veel ei kasutatud.

Olen igati Aarne Ükskülaga nõus, et ta pole meedia „ahvatlustele” järgi andnud ja neid alati tõrjunud. Sattus ju toonagi, kollase ajakirjanduse sünni lävel meie Favoriidis ilmuma pidanud artikkel (see oli nagu meie ühine artikkel, tegime seda Ükskülaga koos mitu kuud ja põhjalikult) kriitilisele kaalukausile. Nimelt soovis Pullerits, et Favoriidi esikaanele peaks lavastama foto, kus Ükskülal oleks käe peal kuldne Rolexi kell, suus vägev sigar, juuksed pumatiga võitud, ees kikilips ja ülikond umbes Stockmannist. Pulleritsul oli isegi mingi ameerika ajakirja väljarebitud esikaas, millega ta mu nina all lehvitas. Laitsin toimetajale mõtte maha. Kinnitasin, et Üksküla ei nõustu niisuguse värgiga eales.

Aga naljaviluks rääkisin sellest Ükskülale, et vaadake, milline tobe esikaane mõte on toimetajal. Rumal olin. Üksküla vihastas ja keeldus üldse loo avaldamisest. Kuigi lugu, üle 30 000 tähemärgi pikk, oli valmis. Kuidagimoodi silusin toimetaja lolli ettepaneku ära ja lugu ilmus. Aga ilma esikaanefotota. See on üks piinlikem tööalane seik mu elus. Siiani hakkab häbi, kui sellele mõtlen. Mitte artiklile, vaid sellele ajakirjanduslikule pakendile, millesse Aarne Üksküla prooviti pressida. Olin justkui ka ise osaline ajakirjanduslikus manipulatsioonis andeka inimesega.

Ent lugu Ükskülaga teha oli vahva. Küllap me vestlesime vist ka tema garderoobis, aga rohkem meeldis talle juttu ajada Draamateatri kohvikus, kus päeval, kui majas proovid käisid, oli vaikne ja mõnus. Eriti on meeles üks õhtupoolik, kui Üksküla ettevõtmisel mööda vanalinna baare kondasime ja ta mind oma lemmiknapsi, Beefeateri džinni hindama õpetas. Küllap on artiklisse jõudnud eriti värvikad ja avameelsed meenutused pärit just neist vestlustest. Üksküla ei usaldanud ajakirjandust. Aga kui ta sind usaldas, siis ta usaldas.

Elagu Maestro!

PS: Pealkiri on pärit minu Sirbi artiklist aastast 2009, kui ta pälvis kultuuri elutööpreemia ja otsustas sellega kaasas käinud miljonist kroonist 
suurema osa annetada teatriveteranide ühingule ning lubas ka ülejäänu ära anda. „Ma ei salli raha, aga olen rõõmus, et saan seda jagada,“ ütles toona Üksküla. 

 

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: