Intervjuu. "Kõige viimane siga" jälgib taluniku viimast aastat seakasvatajana ({{commentsTotal}})

Seakasvataja
Seakasvataja Autor/allikas: Kaader filmist

Tänavu veebruaris valminud dokumentaalfilmi "Kõige viimane siga" autor Allison Argo kirjeldab oma filmi kui lüürilist meditatsiooni sellest, mis tunne on olla tundlik olend, kel on luba ja võim tappa.

Ameerika Ühendriikide filmitegija Allison Argo visualiseerib nii seakasvataja sisemisi dialooge kui ka sigade argielu ja tundeid. Ta on kuuekordne Emmy-auhinna võitja. Tema filme on näidatud PBSis ja National Geographicus. Seoses "Kõige viimase sea" Eesti linastusega 4. novembril Tallinnas taimetoidumessil selgitas Argo filmi tagamaid lähemalt.

Olete te nõus sellega, et kõik me selle maailma tundevõimelised olendid oleme üksteisega tegelikult väga sarnased?

Jah – ja ei ... Olen nõus sellega, et kõigil maailma elusolenditel on tunded, mõtted, hirmud, emotsioonid, ainulaadne isiksus, suhted ja ajalood... Aga ühtlasi austan seda, et meil on erinevad keeled, kultuurid ja isikupärased võimed. Ma arvan, et surume liiga tihti teistele liikidele peale oma liigi arusaamu intelligentsusest või tundevõimelisusest. Minu meelest on see pisut lugupidamatu ja mõnel juhul ka lihtsalt ülbe. Näiteks usun, et elevandid on meist mitmeski mõttes intelligentsemad ja võimelised suhtlema sügavamal tasandil, kui meie liik seda teeb. Ja ometi mõõdame neid nii tihti oma standardite järgi. Sama teeme siis, kui ütleme, et sigadel on kolmeaastase inimlapse intelligentsus.

Mis ajendas teid seda filmi tegema?

Minu peamiseks eesmärgiks oli kutsuda vaatajad kaasa ühe mehe teekonnale läbi tema viimase aasta seakasvatajana. Ma loodan, et kui talunik esitab endale selles filmis keerulisi küsimusi selle kohta, kes ta on ja millesse ta usub, siis julgustab see publikutki sama tegema – mõtlema oma põhiväärtuste ja selle üle, kas nende eluviis on nende sügavamate tõekspidamistega kooskõlas. Selle filmi eesmärgiks ei ole inimestele öelda, mida nad mõtlema, tundma või isegi sööma peaksid, vaid ärgitada neid süvitsi mõtlema.

Oli teil raske talunikku selles projektis osalema saada?

Mul tuli pingutada, et Bob Comisilt tema teekonna dokumenteerimiseks nõusolekut saada. Tal oli hiljuti olnud ühe filmitegijaga ebameeldiv kogemus ja see oli ta jah-sõna suhtes tõrksaks teinud. Aga Joe Brunette (filmi operaator – toim) ja mina sõitsime ühel pärastõunal Bobi tallu ja vestlesime seal temaga. Selleks hetkeks, kui me lahkusime, oli ta oma nõusoleku andnud. Meie külaskäik veenis teda, et jutustaksime tema lugu tundlikult. Ühtlasi teadis ta, et seakasvatusest loobumine on tähtis samm, ja tundis, et tema lugu võiks ka teisi inspireerida. See oli meile suur au, et võisime tema viimast aastat jäädvustada ja seda maailmaga jagada.

Kas te pidite filmimise jooksul stsenaariumi palju ümber tegema? Tuli teil ette üllatusi või ootamatuid olukordi?

Filmitegemise juures tuleb ikka üllatusi ette. Antud juhul tormi ja lund; sead põgenesid aedikutest, üks haige siga tuli maha lasta... Aga kõige rohkem üllatas mind see, millist emotsionaalset mõju selle loo filmimine mulle avaldas. Ma teadsin, et ühel hetkel peame tapamajja minema, kuna see oli üks osa Bobi elust, aga sellele vaatamata oli see minu jaoks emotsionaalselt jõhker kogemus. Ma pole peale seda enam sama inimene, olles teadnud neid sigu, kelle elud sel päeval võeti. Ma ei teadnud neid konkreetseid sigu nii lähedalt kui mõnda teist, aga teadsin neid piisavalt hästi, et tunda ühe elusolendi elu läbi lõikamise traagikat. Sead on nii rõõmu täis – nad armastavad iga lõhna ja maitset ja hetke, mida elu neile pakub. Võtta neilt see kõik ära siis, kui nad on alles väikesed, tundus olevat kuritegu. Ja ma tundsin end selles kuriteos kaasosalisena.

Mida te soovite, et inimesed sellest filmist kaasa võtaksid?

Ma loodan, et "Kõige viimane siga" aitab inimestel mõista, et see, mis on nende taldrikul, ja elusolend, kes ta enne oli, on omavahel seotud.

Mu suurim lootus on aga see, et film innustaks vaatajaid küsima endalt neidsamu raskeid küsimusi, mida küsib endalt talunik: Kes ma sisimas olen? Millesse ma tegelikult usun? Kas mu elu – ja see, kuidas ma seda elan – on mu uskumuste ja moraalsete tõekspidamistega kooskõlas? Kuidas saaksin olla parem, õrnem ja kaastundlikum inimene?

"Kõige viimane siga" (USA, 2017) esilinastub Eestis 4. novembril kell 13.00 taimetoidumessil Tallinnas Kultuurikatlas.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Armin Kõomägi

Kuressaare uues Edugaleriis näitab oma kogu Armin Kõomägi

Kuressaare kesklinnas asuv Edukontor muutis ühe oma koridoridest püsinäitusega kunstigaleriiks. Seitse suureformaadilist nüüdiskunsti teost on pärit Armin Kõomägi liikuvast kunstikogust ja jäävad Edugalerii seintele pikemaks ajaks. 

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: