Mehis Heinsaar. Internet ja luuletaja ({{commentsTotal}})

iPhone 7.
iPhone 7. Autor/allikas: Beck Diefenbach/Reuters/Scanpix

Jutt Loomingust: kuidas imevidinatega püütakse täita eksistentsiaalse tühjuse tunnet ja muud luulelist ning tõsist.

Tartus. Nii Supilinna kui Karlova teede ääred on täitunud autodega. Igaühel on nüüd auto. Ja see pole iseenesest halb. Halb on see, et ei näe enam linna. Seda vana ja puust linna pole enam näha autode varjust. Veel mõnda aega tagasi sai nautida ka teist kaunist vaatepilti: noort ja ilusat naist, kes kõndis mõtlikult tänaval, vaatas kuhugi, ja kas ta siis ka tegelikult mõtles midagi või ei, sellel polnudki tähtsust. Tähtis oli see, et vaatepilt jalutavast naisest oli täis salapära, see vaatepilt oli müstiline, lummav, mõtlemapanev ja mõistatuslik... Aga nüüd on selle mõistatusliku madonna pihus nutitelefon ja kogu mõistatuslikkus on ühes sellega hajunud. Nutitelefoni lummusesse langenu juures pole enam mingit olemise salapära. Kui vanasti pandi maalide nimeks „Madonna lapsega”, siis praegu saaks enamiku maalide nimeks panna „Madonna iPhone’iga”. Aja grimassid.

Inimene on oma loomult nõrk. Seda on paljud filosoofid eri vormis öelnud. Ja ei pea olema Nietzsche või Schopenhauer, et selle peale tulla. Tehnika hüperkiire areng kipub inimeste algupärase mõtlemise võime ja isegi niisama olemise — eikuidagi olemise võime — tasapisi, aga seda kindlamalt ära õgima. Ent kui inimene oma ajudega algupärast mõtlemise tööd enam ei tee, siis teeb seda tööd tema eest metsiku ja kaootilise infovooga täidetud ajumass. Ja see mass töötab inimese kallal lakkamatult pealispindsete kinnisideedena. Inimese aju on muutumas nõiutud metsaks: „Olgu majanduskasv 3% aastas, muidu kaob õnn me õuelt, kuhjugu tehnilised imevidinad me ümber, peaasi et meel ei tajuks hetkekski eksistentsiaalset tühjuse tunnet...”

See nõiutud metsaks muutuv inimese aju tuletab meelde „Nukitsamehe” filmi, kus Kusti korjas kõik haod kokku ja rohis kõik porgandipeenrad puhtaks, aga — nagu nõiaväel ilmusid need kohe jälle tagasi. Ja nurga tagant kargaski välja poolhull nõiamoor, kes haaras Kustil kõrvast ja kukkus kisendama: „Ja kui ma kas või üks kord peaksin sind nägema veel laisklemas!”  

Umbes säärane on ka iseenda hooleks jäetud, tehnilise täiuslikkuse varjus elav metsistunud aju. Säärast aju huvitab veel vaid kuhugi puu alla maetud rahapada ja nõiasõnad, et seda pada sealt kätte saada. Aga see osa inimese ajust, mis on võimeline olema ja mõtlema üksi, iseenda seltsis, vaatlema elu kõrvalt, ilma lisainstrumentideta, ilma käe- ja riistapikendusteta — kipub nüüd üha enam selle nõiamoori kätte vangi jääma. See poolhull nõiamoor on meie kaasaegne ajavaim.

Algupärane mõtlemine, kas siis raamatu taga istudes või ilma raamatuta, on taandumas võssakasvanud äärealaks, kaugeks perifeeriaks, eksootika jahtijate pärusmaaks. Sest milleks peamurdmine elu mõtte üle, kui kõik vastused on juba valmispakendina olemas. Vajaduse korral ainult guugelda „mis on elu mõte?”, „mis on melanhoolia?”, „kuidas vabaneda ängist?”, „isiksuse põhitüübid”, „maailma ajalugu”, „filosoofia lühiajalugu” jne. Internetis on kõik mitmes eri vormis ja väga põhjaliku ülevaate kujul mõne leheküljega ära öeldud! Ja inimese meeled saavad hetkeks rahuldatud. Kuid just selle uinutava Google’i-kivi all see kurikaval vähk peidus ongi. Sest elav inimene, mõtlev inimene, ja eelkõige kasvav, arenev luuletaja peab läbi tegema ka need igapäevased vahealade tunnid, need paar-kolm deemonlikku tundi, mil meeled tajuvad intensiivsemalt olemise tühjuse painet. Peab vahtima enne magamajäämist unetuna lakke, mitte end filmi abil magama uinutama, peab läbi tegema igapäevase Orpheuse laskumise allilma, millega kaasneb elementaarne olemisehirm, kohtuma seal oma salahirmudega, nendega vestlema, mängima nendele lüürat, et nad leebuksid, lahendama mõne nende esitatud mõistatuse, et siis viimaks oma muusaga, Eurydikega, oma taasleitud hingeminaga, Anima’ga, jälle pealmaailma tagasi pöörduda.

Elu on iha ja tühjuse, metsikult kauni elutungi ja absoluutse mõttetuse aina uuenev, mänglevalt uuenev põiming. Kõik olemise spektrivärvid on võrdselt olulised — täielikust tülpimusest ja tühjuseängist kuni olemise suure müsteeriumi tajumiseni välja. Alles mittemidagitegemise ajal võib tajuda, kuidas suur kosmiline tühjus, tohutu melanhoolia, on äärmiselt osavalt läbi põimunud kirgliku, tundliku, metsiku ja julma elujanuga. Nende mõlema sümbioos ja iga päev kuju muutev läbipõimitus — see ongi maapealse elu suur müsteerium. Ja nonde põimingute mustrid ja variatsioonid, need on lõputud, need ei ammendu. See muudabki elamise hirm-nauditavalt põnevaks. Ent kui inimene keskendub nüüd tehnika abil ainult täidetusele, kuhjates oma ajju järjekindlalt statistilise aluspõhjaga teadmisi ja muud virtuaalset infomüra, siis on tulemuseks skisoidne, närviline inimene, kelle silmist peegeldub ikkagi vastu — olemise tühjus.

Ajalehtedest võib lugeda, et praegu on päevakorras mitte lihtsalt internet, vaid ülikiire internet. Aga selle asemel peaks päevakorras olema aeg luua taas püsiühendus iseenda sügavama seesmusega, oma loomuse põhjaveega, et juua seda ja tunda, kas see üldse ongi veel joogikõlblik. Ent see muutub järjest keerulisemaks ülesandeks. Kui varasematel aegadel pidi inimene tahtejõudu ja kavalust ilmutama igapäevase söögi muretsemiseks, siis nüüd peab ta ilmutama tahtejõudu interneti väljalülitamiseks, et leida endas jõudu sukelduda omaenese hinge- ja vaimupadrikusse, kus üha rohkem kummitama on hakanud. Tean seda omast käest, kuna olen ise internetiga alatasa kimpus olnud. Ilma erilise eduta üldsõjalises plaanis on lahingud minu kui algupäraselt, visionaarselt mõtleva kirjaniku ja minu kui latentse uudistevoo ning infomassi õgija vahel kandunud kord ühe, kord teise poole kasuks. Möödunud suvel tundsin interneti vampiirlikust lähedalolust sedavõrd suurt ahistust, et peitsin internetipulga nartsu sisse ja siis purki. Sõitsin rattaga kaugele metsa, lugesin viiskümmend sammu ja matsin maagilise võlukepi poole meetri sügavusse auku. Umbes nii, nagu kunagi maeti deemonlikke aardeid, mis pidid silma alt ära olema, aga mida päriselt ära visata ka ei raatsitud.

Peitsin selle deemonliku nõiakepi ära seepärast, et taas loomulikult ja vabalt iseenda alateadvuse metsaga silmitsi seista, selles ekselda, seal jõujõgesid, maagilisi nägemusi tajuda, et neid pidi tollest labürintlikust metsast jälle välja sõuda. Et usaldada oma seesmusest üleskerkivaid mõtteid ja kajastada neid nii, nagu nad sealt parasjagu üles kerkivad. Täiendaksin seda mõtet ühe Hegeli lausega (Slavoj Žižeki teosest „Ideoloogia ülev objekt”): „See sügavus, mille vaim toob enese seest välja, aga ainult oma ettekujutava teadvuseni, jättes selle sinna seisma — ja selle teadvuse teadmatus sellest, mis see on, mida ta ütleb, ongi kõrgema ja madalama ühendus, mida loodus elusolendis naiivselt väljendab...”

Julgus ja oskus mõtelda mõistu, lausuda hämaralt, allegooriliselt — see inimtajus ajaloo jooksul välja arendatud metafoorne topeltnägemise võime on midagi fenomenaalset, imelist ja habrast, ning see on väärt mitte ainult säilitamist, vaid ka edasiarenemist.

Selle võime säilitamisele ja edasiarendamisele aitavad kaasa kõige enam ilukirjandus ja filosoofia. Säärase vaimusilma mandumist soodustab kõige enam internet. Nüüdisajal saadab interneti maailm inimest juba eos, lapsepõlvest saati, ilma et laps — võimalik, et tulevane luuletaja, filosoof, romaanikirjanik — arugi saaks, et salakaval, vampiirlik neti-golem teda tema talendieeldustest tasapisi tühjaks imeb.

Muidugi, eriti andekad on nood, kes suudavad siduda neid eri maailmu omavahel, vaadelda mänglevalt, irooniaga netimaailma ennast: ristata ilukirjanduse, isikliku ja netimaailma võimalused, luua uusi „Matrixeid”, uusi mängulisi utoopiaid, vaheilmu. Aga kui palju sääraseid tugevaid, kõike kõrvalt jälgivaid isiksusi näiteks luuletajate seas on? Ja kas antakse tänapäeva lastele üldse veel võimalust lasta välja areneda oma isiklikul vaimusilmal, et niisugune intellektuaalselt kõrgema tasandi side, klaaspärlimängulik side tehnilise ja vaimse maailma vahel võimalikuks saaks?

Igal juhul ühest asjast olen ma oma 44 eluaasta juures isikliku kogemuse varal aru saanud: luuletaja, eriti tulevase luuletaja suurim vaenlane on tänapäeval internet. Kui inimene, kellel on looduse poolt kaasa antud lüüriline luuleanne, visionaarne tajusilm, pääseb juba poisikesena ligi interneti lõputult endasse imevale info- ja naudingukloaagile, ei arene temas visionääri silm loomuldasa välja. See kängub. See keskpärastub.

Seal, kus tavainimene vastu peab ning harmooniliselt oma aega suudab interneti ja muu elu vahel jagada, seal luuletaja juba lammastub, mandub, käib täielikult alla. Sest luuletaja, eriti lüürilise luuletaja vaimutundlad ja närvikava on enamasti väga õrnad, väga haavatavad, haprad ja ülimalt mõjutatavad. Temas on kümnekordselt võimendunud nii ülevus ja ilutaju kui ka mandumus — allakäigu, letargia salajane janu. See peen ja ülitundlik kujutlusilma floora ja fauna, mis väljakujunemise järgus luuletajas juba olemas on, see vajab ühtaegu teda hoolega kaitsvat, väga spetsiifilist mikrokliimat. Kokkupuutes dionüüsiliselt joovastaval tühikäigul liikuva stiihiaga, mida kõikjale ulatuvate kombitsatega internet endast kujutab, puruneb tema haruldane, alles algusjärgus olev poeetiline omailm tükkideks. Paremal juhul see keskpärastub, klišeestub, halvemal juhul ei jää sellest üldse mitte midagi järele. Kõle kaljupealne tühjus ainult. 

Lakkamatu, kohene ligipääsuvõimalus pornograafiale, hasartmängudele, ülipõnevatele arvutimängudele ja lõputule uudistevoole — see tuimestab ja oinastab tulevase luuletaja tundlikud meeled kiiresti, julmalt ja täielikult. Ei tapa. Aga jätab meelehalvatuna elama. Aga mis elu see luuletajale enam on?! Täiskasvanuna on ta siis nagu andekas jooksja, kes peab kängunud jalgadega edasi elama.

Võimalik, et just sellest võiks saada üks tänapäeva partisanisõja liike kõikeõgiva neti-golemi vastu. Hakata kasvatama endas metsiku mõtlemisega Robin Hoodi ajal, mil suurimaks kaasaegseks geeniuseks on pühitsetud keskpärane visionäär Steve Jobs — inimkonna kiirele mandumisele kaasaaitaja —, kelle elust on tehtud raamat, film ja isegi ooper. Sest visuaalse, algupäraselt haruldase vaimusilmaga — poeedisilmaga — on nii, et sinist kaed annab sellelt veel eemaldada, aga halli kaed opereerida pole enam mõtet. Selle all on — pimedus. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: